Kookbooks ja Luxbooks — noorema saksa luule kirjastajad

Peeter Helme

Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes tuleb teada, mida ja kuidas otsida, sest tänapäeva luule ilmub Saksamaal tihti väiksemates, nn. sõltumatutes ehk suurtesse meediakorporatsioonidesse mittekuuluvates kirjastustes. Ka raamatud ise on teinekord tillukese formaadiga ja võivad olla ka tagasihoidliku kujundusega ning loomulikult ei pääse nad poeriiulitel esile värviliste kaantega bestsellerite kõrval, vaid neid tuleb otsida mõnelt kaugemalt riiulilt. Natuke nagu meilgi.

Need väiksemad kirjastused on oma hääle kuuldavaletoomiseks asutanud ka ühise kirjandusauhinna. 20 kirjastuse loodud Hotlist on väga vabade reeglitega auhind, mille saab parim ühe kalendriaasta jooksul mõnes sõltumatus kirjastuses saksa keeles avaldatud kirjandusteos. Auhinna võib saada ka tõlketeos. Praeguseks neli korda välja antud auhinna viimane laureaat ongi 1995. aastal surnud norra poeet Tor Ulven (tema kogumik „Sinagi kuulud kiviaega” ilmus muide eelmisel aastal ka eesti keeles).

Sõltumatute kirjastuste seast võiks esile tõsta omalaadset vastandpaari, need on Berliinis tegutsev „Kookbooks” ja Wiesbadeni „Luxbooks”. Kumbki kirjastus annab välja nii omamaist kui tõlkekirjandust, kummagi autorite seas leidub nii prosaiste kui luuletajaid, kuid eelkõige on kirjastused hinnatud just luule väljaandjatena.

Kuigi „Kookbooks” kaldub eksperimenteeriva luule poole ja „Luxbooks” on mõneti elitaarne, kattuvad kirjastuste programmid kuigivõrd — nii on üks saksa noorema luule tõusvaid tähti, 1973. aastal Jenas sündinud Ron Winkler avaldanud end nii „Kook-” kui „Luxbooksis”, lisaks ka kolmandas olulises luulekirjastuses nimega „SuKuLTur”, mille üks asutajaid on saksa noorema põlve kirjanduse eksperimenteeriva suuna kroonimata kuningas Marc Degens.

„Kookbooksi” ja „Luxbooksi” puhul joonistuvad hästi välja noorema saksa kirjanduse kaks üsna olulist, aga muidugi mitte ainukest jõujoont. „Kookbooksi” hüüdlause ja enesekirjeldus on Labor für Poesie als Lebensform ehk „luule kui eluviisi labor” ning kirjastus tunneb huvi just autorite vastu, kellele meeldib luulekeelega mängida, sellega katsetada, otsida selle piire, neid ületada ning kasutada keelt justkui plastiliini. Nii kuuluvadki „Kookbooksi” autorite hulka teiste seas näiteks Jan Böttcher, Dagmara Kraus ja Daniela Seel.

Luuletaja ja tõlkija Christian Luxi asutatud „Luxbooks” toob oma kirjandustunnetuse samuti välja kirjastuse hüüdlauses, milleks on wortfürwortfürwort. Tegelikult polegi seda nii lihtne tõlkida, kui esmapilgul tundub. Sobivad nii variandid „sõnasõnaltsõnasõnaltsõnasõnalt” kui ka „sõnasõnajärelsõnasõnajärelsõnasõnajärel”, „sõnasõnavastusõnasõnavastusõnasõnavastu” või hoopis „sõnasõnaeestsõnasõnaeestsõnasõnaeest”.

Et paremini mõista kirjastuse arusaama oma kohast kirjastus- ja kirjanduselus, tuleb lähemalt vaadata, mida lugejale pakutakse. Seda on palju — rohkemgi kui „Kookbooksil”. „Luxbooksi” raamatud jagunevad seitsmesse sarja, nende hulgas leidub nii traditsioonilist proosat ja luulet, Americana ja Slavica sari, Ladina-Ameerika luulele pühendatud seeria kui ka sari luxbooks.graphic, milles ilmub kõikvõimalikku illustreeritud kirjandust Jane Austenist tänapäeva Hispaania autoriteni, sekka ka üks kokaraamat, kus piltidena pole kasutatud mitte fotosid, vaid joonistusi. Luulesarja luxbooks.lyrik kohta ütleb kirjastuse koduleht, et selle eesmärk on olla „avastaja ja taasavastaja”, ja nii ilmubki sarjas kõrvuti verinoorte autorite tekstidega klassikute koguteoseid ja antoloogiaid — eesmärgiga luua järjepidev kirjanduslooline tervik. Võib-olla mitte tingimata A-st O-ni ulatuv ahel, küll aga vahest lapitekk, mis põimib omavahel ootamatut.

Muidugi on Saksa väikekirjastuste kaudu (mõned neist on küll nii töötajate arvu kui nimetuste hulga poolest suuremad mõnestki Eesti suurkirjastusest) avanev pilt saksa kirjandusele siinesitatust kirjum. Seda ka ainult luule vallas. Kuid kirjastamisest maailma suuruselt teises raamatukeeles (ainult inglise keeles ilmub maailmas aastaga rohkem raamatuid kui saksa keeles) ei olegi võimalik ühe väikese kirjutisega täielikku ülevaadet anda.