Eesti lastekirjandus 2012: keetjate nägu supp

Ilona Martson

 

 

„Karneval on täpselt nagu köögiviljasupp: / kartul, kapsas, kaalikas ja porrulaugujupp, // porgand, herned, till ning sibul, maitserohelist, / veidikene soola, pipart, köömneid? — küllap vist!” on kirjutanud Jaanus Vaiksoo luuleraamatus „Supipotikarneval”. Mispeale lastekirjanduse uurija ja kultuurkapitali lastekirjanduse žürii liige Jaanika Palm sedastab: „Mullune lastekirjanduse supp on tema keetjate nägu, peale värvikuse ja lõbususe ka tummine ja toitev.” („Sirp” 8. III 2013.)

Vaiksoo kujundi juurde jäädes võiks siis öelda nii: olen siinse ülevaate tarvis nimetatud suppi mitu head nädalat helpinud, nüüd järgnevad mõned tähelepanekud porgandite värvi ja soolasisalduse kohta.

Kõigepealt — peavoolust, ehk siis kartulitest-kapsastest-kaalikatest. Kuidagi on läinud niiviisi, et eesti lastekirjanduse keskmes asuvad kindlat tüüpi teosed, mida on kõige rohkem müüdud, kriitika poolt märgatud — ja teatud puhkudel — ka kulka lastekirjanduse aastapreemia nominentidena ära märgitud. Need on algkoolilapsele suunatud lühikeste fantaasiajuttude kogumikud. Niisuguste raamatutega tulid 2012. aastal välja Aino Pervik („Kirjatähtede keerukas elu”), Piret Raud („Natuke napakad jutud”), Kristiina Kass („Õpetaja Kusti kummitab”), Markus Saksatamm („Tädi hakkab tuuleloheks”).

Selle kõrval on endiselt levinud realistlik žanr — pildikesed väikelaste elust, sageli kirja pandud nende emade poolt. Niisuguseid raamatuid on kirjutanud Epp Petrone („Anna hambad”) ja Janka Lee Leis („Hanna ja Aleksi lood”). Pikemaid realistlikke lugusid kirjutatakse ka veidi vanematele lastele (Kadri Hinrikus, „Et head haldjad sind hoiaksid”; Mika Keränen, „Armando”; Reeli Reinaus, „Aguliurka lapsed”; Ilmar Tomusk, „Kolmanda A kriminalistid”; Juhan Voolaid, „Kullamäe lood”; Aino Perviku Tirilinna-lugude sari), samuti on levinud pikemad fantaasialood (Aino Pervik, „Klabautermanni mure”; Heli Illipe-Sootak, „Pörkölt”; Kätlin Kaldmaa, „Lugu Keegi Eikellegitütre isast”; Tiia Kõnnussaar, „Tagasitee koju”; Kairi Look ,„Leemuripoeg Ville teeb sääred”; Siiri Laidla, „Toometondu” ja „Maratonkassid”).

Mida rohkem tsentrist ääreala poole liikuda, seda kirjumaks pilt läheb. Esiteks on ootamatult palju ilukirjanduslikus vormis kirjapandud aimekirjandust — nii karudest (Kätlin Vainola ja Peep Männil, „Karuelu aabits”) kui ka näiteks leiva ajaloost (Jaanus Vaiksoo, „Lugu lõhnavast leivast”), pannkookide tegemisest (Kertu Sillaste, „Pannkoogiraamat”), erinevatest ametitest (Tiina Saar, „Eduard ja Pihla hakkavad töövarjudeks”), liiklusest (Kirill Teiter, „Kati ja Jeti. Liiklusraamat lumeinimestele”), äritegemisest (Erik Ehasoo, „Minu esimene äri”). Teiseks on jõudu kogumas lastele mõeldud pildiraamat. Ja kolmandaks on mitmeid teoseid, mille puhul võiks Oskar Lutsu vana head stiilikäiku kasutades lausuda: „Nagu oleks lasteraamat, aga ei ole ka. Ei ole — aga on siiski.” Kõige selle taustal elab ja hingab omas rütmis eesti lasteluule.

 

Muutused protsessis tervikuna

Kurvad arvud ütlevad, et viimaste aastatega on väljaantava eesti algupärase laste- ja noortekirjanduse hulk kõvasti langenud. Kui lastekirjanduse keskuse andmetel ilmus 2010. aastal 142 ilukirjanduslikku teost, siis aastal 2012 oli neid teoseid 109, ehk siis 33 raamatu võrra vähem. Samas, põhjust kisa tõsta justkui polegi: ärajäänud neljandik on hoomamatu, aasta lõpuks kujunev pilt on keskeltläbi ikka selline nagu viis aastat tagasi. Kerged nihked siia- ja sinnapoole ei muuda üldist mustrit.

Ikka on nii, et esmatrükkidest (2012. aastal 75) on luulekogusid umbes kümmekond, ülejäänud teosed on proosaraamatud, sekka mõni üksik näidendikogu ja koomiks. Kuid siinkirjutaja jaoks on muutused lastekirjanduse protsessis tervikuna olnud märksa üldisemat ja põhimõttelisemat laadi. Nimetaksin nähtust, mida nüüd kirjeldama asun, kirjanduse „visualiseerimiseks”. Lühidalt öeldes tähendab see järgmist.

Kaasaja inimese lugemisoskus on märksa pildilisem kui mõned põlvkonnad tagasi. Eeskätt puudutab see muidugi lapsi, aga mitte ainult. Ka täiskasvanute lugemispsühholoogia on muutunud. Kas olete tähele pannud, et enam nagu ei tahaks lugeda tihedas kirjas kitsa reavahega raamatut, mille veerud on laiad nagu suurveeaegne Emajõgi ja taandread puuduvad täiesti? Kas teie käsi tõuseb tahvelarvuti ekraanil tähefonti suuremaks keerama? Kas te olete keeldunud raamatu lugemisest, kuna selle kaanepilt on teie jaoks ebameeldiv? Kui jah, siis teate, millest ma räägin.

Võib muidugi küsida, mis seos on kujundusel teose sisulise kvaliteediga. Kas see, millise fondiga on laotud „Sipsik” või „Naksitrallid”, muudab mingil moel nende raamatute tähendust eesti kultuuriruumis? Ei, muidugi mitte! Aga see, et nende raamatute illustraatoriks oli Edgar Valter? Jah, kindlasti! 1971. aasta esimeses „Tähekeses” on ilmunud „Naksitrallide” alguspeatüki esmatrükk, mille illustreeris Heldur Laretei, kes kujutas Eno Raua väljamõeldud mehikesi hoopis neljakandilistena. Need ei olnud üldse „need” naksitrallid, keda meie tunneme — olid mingid isikupäratud padjad, käed küljes ja jalad all. Valter aga lõi oma joonistustega tugevad ja isikupärased karakterid, kelle vägi kestab toonaste lugejate jaoks siiani.

Niisiis ei saa illustratsioonide tähtsust lasteraamatu vastuvõtul ükskõik mis ajastul alahinnata. Ja kui lugeja mõtleb pildilisemalt, kui ta seni tegi, siis peab ilukirjandusliku teksti looja sellega tahes-tahtmata arvestama.

Kunagi, kolm aastat tagasi, tahtsin „Tähekese” 50. juubelinumbris avaldada mõned vanad lood, päris-päris algusest. Ja avastasin, et paljud 1960. aastal ilmunud lastekirjanduse klassikalised tekstid, mis mahtusid väikeses kirjafondis ühele ajakirjalehele, mahuvad nüüd rahumeeli kahele. Tegelikult on see isegi naljakas. Ajakirja formaat ei ole muutunud üle viiekümne aasta, sihtgrupp ei ole muutunud, idee on sama, aga verbaalse teksti maht oli pool sajandit tagasi lasteajakirjas umbes kaks korda suurem kui tänapäeval.

Kunagi öeldi selle kohta, et vorm domineerib sisu üle, ehkki see määratlus ei ole antud juhul päris täpne. Tänapäeva lasteraamatu puhul on vorm üks osa sisust enesest.

Mida selline olukord lastekirjanduse puhul tähendab? Väga lihtne — kirjanik on rohkem kui varem muutunud sõltuvaks kunstnikust ja raamatu kujundajast. Ja ühtlasi ka kirjastajast. Õnneks leidub Eestis üsna palju kirjastajaid, kellel on lasteraamatust erinev ettekujutus, tänu sellele kohtab ka väikese Eesti raamatulettidel üsna erinevaid lasteraamatuid. Kuigi domineerib tekstikeskne ilukirjanduslik proosaraamat, leiab selle kõrval aina enam aimeraamatuid, huvitavalt kujundatud lasteluule kogusid ja muidugi pildiraamatuid, kus illustratsiooni osakaal ei ole enam 30:70, ka mitte 50:50, vaid 80:20, vahel isegi 95: 5 illustratsiooni kasuks. See mujal Lääne-Euroopas väga levinud kunstnikuraamatu vorm ei ole seni veel meie kirjastajate hulgas moodi läinud. Kuid igal aastal ilmub selliseid teoseid ka meie lettidele, kusjuures sugugi mitte kõik ei ole kirjanduslikus mõttes primitiivsed. Ka lastekirjanduse arvustaja ei saa neist enam mööda vaadata.

 

 

Pildiraamatu pärlid

2012. aasta Eesti Kultuurkapitali suure kirjandusliku aastapreemia pälvis lastekirjanik Aino Pervik, muuhulgas ka raamatu „Rändav kassiemme” eest. See on tekst, mis „Tähekeses” ilmudes mahub ära kahele kõrvuti leheküljele — lugu hulkuvast kassist, kes toob kurepessa neli poega: Tiisu, Miisu, Liisu ja Kiisu. Emakssaamine tähendab selles jutus vastutust. „Lihtne on olla üksik rändkass. Võib käia muretult ringi, lilleke kõrva taga või pärg peas. Aga kui sünnivad pojakesed, siis peab ju olema kodu, kus pojad saaksid rahulikult kasvada,” kirjutab Pervik, muie suunurgas. Raamatu illustreerija Catherine Zaripi jaoks tähendas see jutt aga tosinat suurt illustratsiooni (enamik üle kahe lehekülje), lisaks kaanepilt. Ja need illustratsioonid ei ole pelgalt kirjeldavad, need räägivad lugu edasi, interpreteerivad, annavad sõnadele uue sügavuse. Lihtsale ja üsna realistlikule loole lisandub piltide kaudu fantastiline mõõde.

Või võtame teise kassiteemalise lasteraamatu — Ilon Wiklandi „Kullakese”. Seal on teksti veelgi vähem ja pilte veelgi rohkem — kokku 128 sõna ja 22 illustratsiooni. Väike tüdruk hoiab väga oma kassi, kuid see läheb öösel kõndima ja saab auto all hukka. Ning maailm muutub kurvaks ja mustvalgeks — seni, kuni akna taha tuleb hulkuv musta karva kassipoeg, kelle pere endale võtab.

Nii Pervik kui Wikland tegelevad suurte teemadega, üks räägib sünnist, teine surmast. Kaks kanget eesti naist, nagu nad on, ei ilusta kumbki midagi, nad räägivad lugejale arusaadavas keeles, väga napilt, väga täpselt. Nad on oma jutustusviisis ausad, loomulikud, intensiivsed. Seda laadi raamatuid lugedes hakkad mõtlema, et on ikkagi suur kunst rääkida lugu ära nii, et sinu sõnum jõuaks ka väga väikese elukogemusega lugejani.

Wiklandi puhul võiks muidugi küsida, kas tegu on üldse eesti lastekirjandusega — raamat ilmus alguses Rootsis ja rootsikeelsena. Täpselt sedasama võiks küsida ka näiteks Piret Raua kohta, temagi raamat eesti rahvajutu ainetel „Kolm soovi” — tuntud muinasjutusüžee rumalast abielupaarist, kes oma võlusoovid tühiste asjade peale ära raiskavad — ilmus algselt Jaapanis ja jaapanikeelsena. Teisalt on hea, et nii Wiklandi kui Raua raamatud on ka meil saadaval: niisugused teosed annavad hea ettekujutuse kunstnikuraamatu formaadist, mis levib mujal maailmas väga laialt. Ja kuhupoole me ilmselt samuti teel oleme.

See puudutab ka kirjastuse „Päike ja pilv” alustatud sarja „Loen ise” raamatuid — siingi on idee üle võetud suurtest keeltest. Ehk siis lugemaõpetamine korralikult komponeeritud, nelja raskusastmega tekstide kaudu, mida on kujundanud professionaalsed illustraatorid. Kuid ka tekstide autorid — Triin Soomets, Jaanus Vaiksoo ning neile peagi 2013. aastal lisandunud Kristiina Kass ja Epp Annus ise — on kirjandusmaailmas endale mitmel moel nime teinud ja nende keeletundlikkuses ei maksa kahelda. See on väga oluline, sest mõnikord kipub laste pildiraamatus tagaplaanile jääma kirjanduslik kvaliteet, ja seda mitte üksnes kurjade kriitikute, vaid ka tegijate eneste jaoks. Eestiski kohtab üsna tihti olukorda, kus käsikiri on nõrguke, kuid kogenud kunstnik teeb raamatule kenad pildid ja asi läheb tänu sellele loosi. Muidugi on võimalik ka vastupidine variant: käsikiri on hea, illustratsioonid viletsad.

Pildiraamatu-kultuuri arendamiseks on eespool nimetatud kirjastus kultuuriministeeriumi toel korraldanud paari-kolme aasta tagant „Põlvepiku-raamatu” konkursse, mille tulemused samuti möödunud aastal raamatu kujul ilmavalgust nägid. Konkursi peapreemia saanud Eva Koffi „Keerutädi” kandideeris tänavu ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse aastapreemiale. Tegu on igati armsa lookesega Pelgulinnas tegutsevast salapärasest tädist, kelle ilmumine väikeste laste elus alati toredaid muutusi põhjustab. Nii et kui ma viis aastat tagasi siinsamas „Loomingus” lastekirjanduse ülevaates kirjutasin, et meie lastekirjandus on küllastunud veidrikest onudest, siis nüüd on nende hulka lisandunud ka veidraid tädisid. Ilmselt siis selleks, et lastekirjanduse ökosüsteemis valitseks tasakaal.

Samal konkursil teise koha pälvinud Tiia Metsa „Vahva Toomas” on sisuliselt Vana Tooma legendi ümberjutustus. Gert Helbemäe omaaegsest 1944. aasta versioonist on teravamad nurgad maha nühitud (näiteks Tallinna ründavad keskaegsed Vene sõdurid tunneb ära vaid sõdalase riiete järgi), kuid seeläbi tulevad rohkem esile ka kompositsioonilised konarused. Küllap oleks raamat saanud ladusam, kui kunstnik oleks enesele appi kutsunud mõne kirjaniku, kes jutustamiskunsti veidi paremini valdab. Praegu on tulemuseks ilus, rikkalike illustratsioonidega raamat, mille sõnaline pool jääb kahvatuks.

Eripreemia saanud Indrek Koffi „Meie suur puu” on filosoofilisemat laadi pajatus puust ühe perekonna elus. Loo sõnum — kodupuu kui inimeste pereliige — kõnetab ilmselt palju rohkem täiskasvanud lugejaid kui lapsi. Kahtlemata ei ole siin tegemist klassikalise ühele sündmusele ülesehitatud lihtsa looga. See on pigem illustreeritud mõtisklus Shel Silversteini „Helde puu” laadis, kirja pandud napi sõna ja tundliku meelega.

Positiivset vastukaja on pälvinud ka eripreemia saanud Kristi Kangilaski debüütraamat „Päike läheb puhkusele” — lugu päikesest, kes väsib paistmast ja otsustab kollase kassi kujul inimeste sekka minna. Päikese äraminek on inimestele suur õnnetus, algab kaos, energia on maailmast kadumas, inimesed mornid ja kurvad. Mõistagi otsustab päike seepeale puhkuse lõpetada ja taevasse tagasi vupsata ning looduse ringkäik hakkab jälle pihta. Lugejale, kes elab Põhjamaa kaamoses, pole taevakeha „puhkuseleminekus” ju midagi üllatavat. Aga veel üks uus ja omapärase käekirjaga autor on eesti lastekirjandusel juures, seda küll.

Väga kena pildiraamatu — nagu igal aastal — pakub kunstnik Katrin Ehrlich. Tiia Selli „Rõõmus Miia” sisaldab üksteist muhedat lühijuttu, mille peategelasteks on mudilane Miia ja tema ema. Üsnagi tüüpilist sisu — räägitakse riidessepanemisest, jonnist, pesupesemisest, jõulude ootamisest ja muust seesugusest — aitab värskena serveerida kunstniku isikupärane pildikeel. Ja mine nüüd võta kinni, kumb on siin rohkem autor, kelle nimi esikaanel suuremate tähtedega välja tuua? Kas kunstnik või kirjanik?

 

Kas luuleraamat ikka veel kiratseb?

Lastekirjanduse kriitikutel (siinkirjutaja kaasa arvatud) on kombeks kurta viimasel ajal ilmunud eesti lasteluule kehva taseme üle. Kuid läinud aasta „saaki” arvestades tuleks need seisukohad tõsiselt üle vaadata. Pika aja järel on olnud päris tuumakas lasteluule aasta: uusi raamatuid on avaldanud Leelo Tungal (kelle „Südasuves” ilmus vähemasti ühe raamatu jagu uusi värsse), Jaanus Vaiksoo, Sulev Oll, Jürgen Rooste, Andres Noormets ja Ilmar Trull. Lisaks ilmus Alar Pikkoraineni—Contra—Jaan Pehki—Aapo Ilvese ühisraamat, lasteluuletajana tegid debüüdi Triin Soomets ja Urve Tinnuri. Ellen Niidu klassikaline lasteluule raamat „Taeva võti” koos Edgar Valteri seniavaldamata illustratsioonidega pani asjale punkti. Väita pärast seda, et luuleraamat ikka veel kiratseb, oleks umbes sama, kui minna ilusa ilmaga randa ja teha mossis nägu, et kohe-kohe hakkab sadama. Luuleraamatuid ei ole just palju, aga tundub, et vahepealsest madalseisust on üle saadud. Nüüd tuleb pöialt hoida, et aastad oleksid vahel ka vennad ja seesugune olukord lastekirjanduse maastikul vähemalt mõnda aega edasi kestaks.

Leelo Tungla juubeliks ilmunud tellisemõõtu „Südasuvi” (ca 540 lk.) kätkeb endas neljakümne aasta loomingut. Seda on aukartustäratavalt palju — ühe lasteluuletaja elutöö. Kogumiku nimiluuletus „Südasuvi” annab kogule rõõmsa ja elujaatava kammertooni. Kõik õitseb, kõik vohab, isegi unenäol on „mee ja maasikate maitse”, päike valab sulakulda, on lõputu vabaduse ja õitsemise aeg. Loomise, mängu ja õnne aeg.

Raamat on üles ehitatud aastaringina. Suvi oma liblikate, sipelgate, mardikate ja mesilastega. Oma vihmasadudega. Oma piimalaulu, laulupeo- ja pesupäevadega. Siis sügis, kooliminek, lindude äralend. Ülikuulsad luuletused („Tahan saada sama targaks nagu õpetaja”) kõrvuti vähemkuulsatega. Talv, lume ootamine, jõulud („Jõuluõhtul igal pool on rahu, / terves ilmas kuskil pole sõda”). Teadmine, et „kui jõulud on möödas ja näärid on läbi, / siis ometi tubli tükk talve on ees”. Erinevad pillid ja erinevad loomad. Kassid, koerad, teod… Kelmid lapsed. Ja lõpetuseks — klassika: „Lapsepõlv on lahe aeg”, „Vana vahva lasteaed”. Aga enne seda — pühendusluuletus „Etsile, muinasjutulisele inimesele”, mis ühtlasi võtab kokku ka Tungla enda kreedo: „Puudest, pilvedest ja tarnast / jälle keegi leiab väe — / miskit habrast, lapsesarnast, mida kuri silm ei näe…” Ehk siis aukartus õrna, peaaegu nähtamatu ime ees, mis ikka edasi kestab, kuigi ühed tulevad ja teised lähevad.

Kahjuks ei ole ühegi luuletuse järel märgitud sündimisaastat — ilmselt oleks see ka võimatu, kuna vaevalt autor ise suudab meenutada, millal ta need täpselt kirja on pannud. Siin on luuletusi, mida mäletan oma lapsepõlvest, ja neid, mida ma aastakümneid hiljem olen avaldanud „Tähekeses”, viimane kord alles napilt pool aastat tagasi. Seda hämmastavam, et „Südasuves” on otsekui puudu stilistilised erinevused. Ei ole nii, et noor Leelo kirjutas lastele kuidagi teisiti kui praegu: tema lasteluules oleks justkui nelikümmend aastat kestnud üks ja sama periood, üks ja sama südasuvi. Siin on tõesti luulet igal teemal, mida võib ette kujutada, alates hambapastast ja lätikeelsest jäätisest. See teebki „Südasuvest” tõelise eesti lapsepõlve kroonika.

Teised mullu ilmunud luuleraamatud on sisult palju õhemad ja napimad, kuid see pole ka mingi ime: enamikul luuletajatest lihtsalt pole neljakümne aasta jooksul lastele kirjutatud tekste ette näidata. Kuid mis siis sellest. „Kõigel on maailmas kohta,” nagu ütleb Andres Noormets oma kogus.

Noormets on eesti lasteluules pigem juhukülaline. Tema põhiline tegevusväli on teatrimaailm. Tõsi, sealgi on tal ajada oma asi, mis laste suunas kaldu. Luuleraamat on pigem kõrvalsaadus aja jooksul kogunenud laste­värssidest, mis osalt on kirjutatud omaaegsesse „Lumejäneste” saatesse laulutekstideks. Kuid laulutekstide kõrval sisaldab raamat ka meisterlikku sõnamängu („Saiasadu”) ja kõigiti värskena mõjuvaid luuleridu.

Lasteluules on proovinud kätt ka Jürgen Rooste, kes üllitas kunstnik Kirke Kangroga kahasse lasteaabitsa „Tähesadu”. See on Jürgeni esimene päris oma lasteluule raamat (varem on ta ühe autorina osalenud kogumikus „Kolme päkapiku jõulud”). Aabitsa formaat on viimasel kümnendil olnud üks eesti lastekirjanduse trende. Idee on lihtne — iga tähe kohta tuleb kirjutada üks luuletus ja joonistada üks pilt. Samas formaadis raamatuid on ilmunud mitmeid — Peeter Volkonskil „Onu Volgi värsiaabits”, Leelo Tunglal „Loomabeebits”, Contral suisa kaks tükki, „Tähekaardid” ja „Poiste aabits”.

Samas on paraku nii, et Rooste aabitsa järgi lugema küll õppida ei saa. Selleks on tekstid liialt hüpleva rütmiga, kujundid ja sõnamängud kuhjuvad üksteise otsa, mis muudab tähenduse algajale keeruliseks. Otsustage ise: „Munasaurused jõid mulinaadi marupäeval, / mil Mõmmik-marakratt / tõi teistpoolt mäge maasikaid ja murakaid. / Teab iga musimummgi — maias olla pole mingi patt.” Või siis selline salm: „Jant küll! Jonn jahti lastele peab juuliski! / Ja — jumal teab — nii veidrat lugu Juuli kuuliski, / et jaaguar tõi jänesele jäätist — tohho tonti! — / võib jänesest nii saada paar järamise konti.”

Need on kahtlemata isikupärased tekstid, kuid baroksest sõnamängust läbipuurimine eeldab vilumust, mida vaevalt on tähti veerival viie-kuueaastasel põnnil. Vahel piisab vähemast, et saavutada enamat. Ja Rooste on piisavalt hea poeet, et olla ka lasteluules suuteline enamaks.

Jaanus Vaiksoo „Supipotikarneval” võitis kirjanduse sihtkapitali 2012. aasta lastekirjanduse aastapreemia. Vaiksoole on iseloomulik aeglasevõitu jutustav laad — sellegi raamatu luuletekstid on sageli pikad riimjutustused, mis kannaksid ka igaüks eraldi välja luuleraamatu mõõdu; üks neist, „Jõulutaadi ootel”, saigi mullu eraldi raamatuks. Autor on öelnud, et talle on neid lugusid luues meeldinudki, kui riimid hakkavad kirjutamise käigus ise lugu juhtima, viivad luuletaja sinna, kuhu ta alguses jõuda pole tahtnudki. Mõne lühema loo puhul aga näib, et needsamad riimid on tont teab mis põhjusel poolele teele pidama jäänud. Näiteks Kongolongopotisaarel elava võlur Tengelpunga puhul oleks ikka teada tahtnud, mis võlurist edasi saab. Või mis juhtub Tondiraba linnas, kus „mõni suurest igavusest keerab lihtsalt käru”. Õnneks aitavad Kaspar Jancise illustratsioonid sellisel puhul lugu edasi rääkida. Ja mis seal salata, aina lühenevate tekstide ajastul väärib Vaiksoo vaikne, aga visa jutustav laad igati tunnustust.

Luulekogumik „Tuvi jalutab” sisaldab Ilmar Trulli luulet tuntud headuses. Trull on Trull on Trull. Parimail päevil nupukas, kuid peaaegu alati naljakas ja absurdimeelne. Trulli uhkeimad palad on lasteluule jumala armust — sealt leiab enda jaoks oma iva nii laps kui täiskasvanu. Vahel on räägitud, et Trulli lugejaskond on pigem vanemad lapsed, teismelised. Oma kogemusele toetudes vaidleksin sellele vastu — olen palju kordi näinud, et Trulli luule kõnetab ka mudilasi, kes tema ootamatuid riime suure rõõmuga naudivad. Selles mõttes on tõesti tegu universaalse autoriga, kelle luule on nagu vitamiin: teeb tuju heaks ja pelutab hallid mõtted kukesuhu tagasi.

Tore on ka nelja peale (Aapo Ilves, Alar Pikkorainen, Contra ning Jaan Pehk) sündinud raamat „Isa sokk on matkasell” Alar Pikkoraineni illustratsioonidega. Tegelikult olekski kõigi nimetatud nelja autori, samuti nagu Trulligi õige koht kuulsusrikkas naljaajakirjas „Pikker”. Nüüd, kus „Pikrit” ei ole, on eesti lastekirjandus pidanud üle võtma nii mõnegi humoristi. Väga võimalik, et seetõttu ta nii elujõuline ongi. Hea nali on ikka olnud lastekirjanduse huumuseks. On ka tänapäeval.

 

Lastekirjandus täiskasvanuile

Eesti lastekirjanduse teine tendents on, et lasteraamatut luues pole mitmetel eesti autoritel enam silme ees konkreetne eagrupp. See on põhimõtteline asi. Traditsiooniliselt on lastekirjandust täiskasvanute omast eristanud selge keskendumine teatud vanuses lugejatele. Viimasel tosinal aastal on aga piirid palju hägusamaks muutunud ning lastekirjanduse väljal kohtab aina sagedamini raamatuid, mille adressaat ei ole laps, vaid täiskasvanu. Ehk siis tegu on seda laadi kirjandusega, kus mäng käib üle väikese lugeja pea, aga miskipärast nimetatakse teoseid ikka lasteraamatuteks.

Kõige selgemalt hakkab see nähtus silma Peeter Sauteri raamatus „Wanradt—Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat”. Sauter, kes on selle aasta­tuhande alguses üllitanud kaks väga toredat absurdimaigulist lasteraamatut („Laste raamat” ja „Laiskade laste raamat”), on nüüd üritanud rünnata piire ja haarata tabudel sarvist. Ehk siis teisisõnu, kirjutada võimalikult vängeid jutte kakast, nokust ja pussust. Tegelikult on raamatul ka väga selgelt erootiline, teatud mõttes perversnegi alatoon. Saame lugeda autori fantaasiaid, mis räägivad muuhulgas anaalseksist — tädil on pepuauguks lukuauk, kuhu onu oma noku topib; või siis onaneerimisest — väikesel Jaanil ei ole mänguasju ja ta hakkab isa soovitusel mängima oma nokuga. Tahtmise korral näeks siin viiteid ka pedofiiliale ja verepilastusele — kui Jaani noku ära väsib, palub ta isalt tolle nokut, et sellega edasi mängida…  Oeh. Mõni Freudi jünger saaks sellest raamatust head materjali Sauteri loomingu psühhoanalüüsiks, aga lasteajakirja toimetaja võimed selles vallas on teadagi nõdrad. Ausalt öelda ei saa ka hästi aru, mis on ühel vanal katekismusel pistmist Sauteri loominguga. Et Wanradti ja Koelli katekismus keelati ära, ja nüüd loodab autor, et tema raamat keelatakse samuti? Et puhkeks skandaal — nagu ju mitme Sauteri tekstiga on juhtunud? Aga miks? Tegelikult on hoopis kahju, sest Sauteri eelmised lasteraamatud mõjusid kui värske tuulepuhang, ning ka „Katekismuses” on omajagu naljakaid käike. Kuid lasteraamat pole see kohe kindlasti, ei tarkade ega rumalate oma.

Ka teine raamat, Aapo Ilvese „Muinasjutud lastele ja suurtele” peab silmas erinevaid sihtgruppe, ehkki täiskasvanud näikse olevat eelisseisundis. Ega Ilvese maailmas samuti pervertidest puudust pole — tegelased on näiteks alukamees, kelle hobiks on lapsest saadik avalikus kohas aluspükste jalastkiskumine, või siis väikelinnas tegutsev sarimõrvar, kelle mõrvad leiavad enamasti aset tema peas. Selliste tüüpide kõrval on onu Elbu, kes tahab saada sponsoriks, aga ei oska muud kui petta, varastada ja viina juua, suisa normaalne eesti mees. Rääkimata siis reisisaatjana töötavast onu Vellost, kes saeb enesel jalad alt ja paneb asemele elektrijalad, et oleks huvitavam. Sauteriga võrreldes on Ilvese maailm siiski pigem leebe lillelapse oma, pealegi ei koosne see ainult veidrikest, sinna satuvad aeg-ajalt ka Madonna ja Lady Gaga või siis idamaa mehed ja peata ratsanik tont teab kust. Ilves on vaimukas ja omal malbel moel originaalnegi ning koos Regina Lukk-Toompere piltidega moodustavad need jutud toreda  terviku. Olen mõningaid selle kogu jutte ka „Tähekeses” avaldanud, aga üksikult võttes on need jäänud justkui õhku rippuma. Ühiste kaante vahel on tulemus saanud palju parem.

Vaid ääri-veeri võiks lasteraamatute valda liigitada mälestusteraamatud — Heiki Raudla „Väike Albert” kirjeldab elu maal ja linnas 1955. aastal kuueaastase poisi vaatenurgast, Piret Tali „Pioneer Viru tänavast” räägib 1980-ndate Pärnu tüdruku elust. Eriti Piret Tali puhul on hämmastav, kuidas ta on suutnud meelde jätta tollase pioneerielu üksikasju. Kuidas üleliiduline pioneer Slava külas käis, milline oli elu pioneerilaagris, kuidas veteran kooli külastas ja väike Piret „Sädeme” kirjasaatjana artikleid treis. Kõik on räägitud lahti põhjalikult ja ülevaatlikult. Sama puudutab otsapidi ka Heiki Raudlat, kes suure soojusega kirjeldab oma poisikesevempe ja omaaegseid inimesi. Kuigi mõlemad autorid on täpse ütlemise ja vaimuka sulega, puudutavad need raamatud põhiliselt neid, kes on samal ajal lapsed olnud. Ja on nüüd täiskasvanud. Mis seal salata — leidsin minagi Tali raamatust äratundmisrõõmu, kuna kuulun ju otsaga samasse lapsepõlve. Kas aga tänased lapsed neid vana aja lugusid lugeda viitsivad, seda on raske öelda.

Teatud mõttes laste- ja täiskasvanukirjanduse piiril, ehkki mitte samas punktis kus Sauter, asuvad ka sellised autorid nagu Kärt Hellerma ja Kätlin Kaldmaa. Mõlemad üllitasid mullu muinasjutulise põhikoega poeetilised teosed. Kuigi mitmed Hellerma kogumiku „Taevarändurid ja teisi jutte” lood on edukalt ilmunud ka „Tähekeses”, annab raamatule üldise kammertooni just pikem niminovell, kus domineerivad traagilised maailmalõpu-meeleolud. See on sümbolite keeles räägitud muinaslugu läbipaistvatest haldjataolistest olenditest, kes jätavad Maa, mille looduse inimesed on oma mõistmatuses hävitanud. Loo jutustaja Siri kaotab oma sõbra Gaudi, kelle kuri Mustmees zombiks muudab. Taevarändurid leiavad uue planeedi, oma algkodu, ning Siri lubab Maale tagasi tulla vaid siis, kui inimesed Mustmehest jagu saavad. Aga lootust, et looduses laamendavatele inimestele mõistus pähe tuleb, autor lugejale kahjuks ei anna.

Poeetilises laadis on vestetud ka Kaldmaa jutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” — tänapäevane mõistulugu väikese tüdruku teekonnast iseenda juurde, taamal äratuntavalt voogavad Islandi maastikud. Väike Keegi igatseb oma isa, keda ta kunagi näinud pole. Tema ema seab tüdruku valmis pikaks teekonnaks, et minna isa otsima. Sellel reisil satub Keegi kummalistesse paikadesse, kus kuuleb nelja erineva stilistikaga muinaslugu oma isast. Mäe sees elavad haldjad räägivad, kuidas isa tappis lohe, kes oli teinud palju kurja. Vana naine vestab, kuidas Eikeegi oli võõrutanud tema õe armastusest libahundi vastu, jõesaare perenaine pajatab, kuidas ta Eikeegile erinevaid võlukunste oli õpetanud, ja mees mereäärsest sepikojast jutustab, kuidas Eikeegi õpetas teda oma südamega sõbraks saama. Lõpuks jõuab väike Keegi koju tagasi. Oma isa küll tegelikult kohtamata on ta kogunud piisavalt palju tarkust, et oma igatsusest välja kasvada.

Mõlemad raamatud näivad ajavat mingit „oma” joont. Nalja siin suurt ei saa, ja õnneks ei proovi autorid seda ka teha. Valdav on nukrus, minoorne tonaalsus, soov mahutada ridade vahele rohkem, kui esmapilgul paistab. Tegeldakse Maailma Saladusega. Aga lõppude lõpuks — miks ka mitte, ka nii võib. On ju lastekirjanduse — ja tegelikult ka igasuguse kirjanduse rikkuseks just  kirjutusviiside eripalgelisus, mitte see, et kõik ühtemoodi ja ühes helistikus lugusid treivad.

Laste ja täiskasvanute kirjanduse piirile paigutaksin ka Sulev Olli luulekogu „Päevad käivad päripäeva”. Kui Hellerma ja Kaldmaa kasutavad oma lasteproosas paiguti vabavärsist laenatud võtteid, siis Oll kirjutab vana head riimluulet ega tee seda sugugi kehvasti. Midagi on siin Runnelilt, midagi eesti rahvalaulust. „Päevad käivad päripäeva” on juhuluule kogumik — igast eesti rahvakalendri päevast on kirjutatud üks lühike luuletus. Ja et Oll on põhjalik mees ja tõsine inimene, siis ei piirdu tema rahvakalendri tähtpäevad üldtuntud kadri-mardi-vastlapäevaga, vaid sealt leiab ka tuuleristipäeva, urbepäeva ja kolletamispäeva. Raamatu lõpuosa tutvustab lühidalt, mida neil päevadel oli kombeks teha. Kuid kas tegu on lasteluulega, see on iseasi. Toon näiteks „Tuuleristipäeva”, lugeja otsustagu ise.

„Üks vana tuul, kes tundis ajalugu / kui vaikseks jäi, siis rääkis ühtelugu, / et sasida tal meeldis metsas puid / ja puutuda tal meeldis naervaid suid / ja segi ajada tal meeldis tüdrukute päid. // Üks tüdruk sassis peaga / nüüd teede risti jäi.”

 

Tänapäeva koolilood

Mineviku koolilugude juurest on hea siirduda tänapäeva koolilugude manu. Kunagi sügise poole kirjutasin „Õpetajate Lehes”, et kaasaegsest lastekirjandusest on peaaegu puudu koolilood. Ja piisas vaid kurta, kui needsamad koolilood riburada pidi ilmuma hakkasid. Ilmselt oli siis teisigi, kellel vahepeal sama tunne oli tekkinud.

Kadri Hinrikuse „Et head haldjad sind hoiaksid” on sümpaatselt jutustatud lugu kahe teises klassis õppiva kaksiku, Uku ja Tuule ning nende isa elust pärast ema surma. Siin ei ole ülemäärast traagikat, asi on lahti räägitud realistlikus toonis, meie ette tõuseb argielu, väsinud ja ületöötanud täiskasvanu ja teda igati toetavad lapsed. Just lapsed on need, kes ei lase isal emale kuulunud raamatuid maha müüa ning teda vee peal hoiavad. Lõpplahendus tuleb kena noore naisõpetaja kujul, kellest saab laste kasuema.

Lastekirjanduse aastapreemiale kandideerinud raamat on kirjutatud ilusas keeles, krambivabalt ja kuidagi südamlikult. Siin on tüdruku nukrust, kes on endale selga pannud oma kõige ilusama seeliku, kuid peab ometi taluma kurja matemaatikaõpetaja pahandamist, ja poisi alandust, kes kehalises kasvatuses jooksurajal viimaseks jääb. Aga on ka koomilisi olukordi, kus lapsed magavale isale teadmatusest tulikuumi sinepiplaastreid selga sokutavad või isa pelmeenid pannil söetükkideks kõrvetab.

Õde-venda Kribu ja Krabu on ka Ilmar Tomuski krimiloo „Kolmanda A kriminalistid” peategelased. Tomusk on astunud üles lastekrimkade autorina ja see leib ei lõpe vist Eestis kunagi. Tõsi, kool on vaid taustaks kuritööle — haruldane inkunaabel smugeldatakse Soome ja tuleb sealt tagasi tuua. Kuigi loost leiab mitmeid kohmakaid ja ebarealistlikke käike, samuti klišeesid — mis saab üldse olla trafaretsem kui mootorrattaga sõitev kiriku­õpetaja —, on žanrivahetus Tomuskile päris hästi mõjunud. Raamatus on vähem heietusi kui autoril tavaliselt, keel on muutunud ladusamaks ja sündmusi on justkui rohkem juurde tulnud. Ka konkurente pole karta, kuna Mika Keränen on lastekrimka žanri (ajutiselt?) hüljanud ja täiel rinnal jalgpallile pühendunud. Tallinna Keskraamatukogu tellimusel valminud Keräneni „Armando” räägib nimelt Argentiinast pärit poisi sulandumisest Nõmme „Kalju” ridadesse ning sellest, kuidas jalgpall võib lapsi ühendada. Nii et mingis mõttes on kaks autorit korraks teemad ära vahetanud, nagu tabavalt märkis Krista Kumberg („Postimees” 8. XII 2012).

Aasta üllatajaks tuleb kahtlemata pidada Juhan Voolaidu ja tema debüütraamatut „Kullamäe lood”. Võtsin selle raamatu kätte üsna pika hambaga, kuna pealkiri ja illustratsioonid mõjusid kõike muud kui inspireerivalt. Kujunduse ja illustratsioonide poolest kuulub raamat pigem tosina aasta tagusesse aega, kui mõned autorid põlve otsas oma lastekaid nikerdasid. Tähefont on tihe ja peatükid pikad. Ent lugema hakates selgus, et tegu pole kohmakalt kokkuklopsitud diletandi-üllitisega, vaid hüva poisteraamatuga, mille valdavalt koomilised juhtumised on pärit elust enesest. Siin käiakse varandusejahil, mängitakse rüütleid ja lipatakse tulekahju vaatama. Tehakse kelgutaksot bussist mahajäänud vanaeidele ja ärritatakse salaja Jämejala hulle. Siin on kampade omavahelisi arveteklaarimisi jalgpalliväljaku pärast, võitlust õigluse eest koolisöökla järjekorras ja jalgrattaga ujumisbasseini sõitmist. Ühesõnaga — igati aus, aastatega laagerdunud kraam.

Voolaid kinnitab järelsõnas, et tegu on tema ja ta isa lapsepõlvelugudega, mida on püütud omajagu tänapäevastada (lisades arvutid, tossud ja ATV-d). Tegelikult oleks võinud tänapäevastamises isegi kaugemale minna — stseenid, kus ennastunustavalt Rubiku kuubikut keerutatakse või kooli vahetunnis „Doktor Doolittle’it” loetakse, kuuluvad tõesti pigem Eesti keskealiste lapsepõlve kui tänapäeva kooliellu. Aga mis usutavalt mõjub, on jutustaja hääl, tema mõttekäikude poisile omane loogika. Seda laadi elusaid raamatuid poiste elust ilmub eesti lastekirjanduses harva. Tuleb vaid loota, et autor kogu oma energiat ühte raamatusse ei raiunud — kui hinnata teose paksust, tundub see oht täitsa reaalne.

Eelmisel aastal ilmus teinegi tuumakas poisteraamat. Reeli Reinausi „Aguliurka lapsed” saavutas viimatisel Eesti lastekirjanduse keskuse, ajakirja „Täheke” ja kirjastuse „Tänapäev” korraldatud lastejutuvõistlusel esikoha. Sellegi jutu põhitegevus toimub väikelinnas, enam-vähem samas keskkonnas, mis Voolaiu raamatu puhulgi. Kolmandas klassis õppiva Karli pere on kolinud uude kohta, kuna poisi isa tahab „miljööväärtuslikus piirkonnas” väikestviisi kinnisvara arendada. Järk-järgult tutvub Karl samas kandis elava poistekambaga. Loo selgrooks on laste oma film, õudukas mehest, kellel on keldris vorstivabrik. Kuid selle vahele jääb omajagu ruumi, et rääkida lahti poiste endi karakterid ja naljakad seigad nende koolielust. Lõpptulemuseks korralikult läbikomponeeritud raamat, mille pealkiri on küll kahjuks eksitav. Tegu pole urka, vaid tavalises agulipiirkonnas elavate laste seiklustega.

Väiksematele lastele mõeldud realistlikke lugusid on teisigi. Aino Pervikul on sarjas „Tirilinna lood” ilmunud järjekordne raamat „Isegi Max ei usu enam”, kus kirjanik jätkab laste suhtluses ettetulevate sotsiaalsete situatsioo­nide lahtiseletamist — seekord on vaatluse all teistest erineva lapse solvamine ning oskus leppida ning vabandust paluda. Kuid Tirilinna sarja ennast üle lugedes on tunne, et need väikesed raamatud kujutavad endast kilde ühest suurest teosest, mis ikka veel pole valmis kirjutatud. Ning sarja aeglane ilmumistsükkel — üks raamatuke aastas — ei tule asjale kasuks, vaid pigem vastupidi, mõjub lugeja tähelepanu hajutavalt.

Epp Petrone üllitatud „Anna hambad” on lühikeste lugude kogumik autori enese peres kasvava Anna elust, mis mõeldud päris pisikestele. Petrone raamatust õhkub armastust, turvatunnet ja kodusoojust, aga mis peamine — väikesed tüdrukud tunnevad ennast nendes lugudes ära, samastumisvõimaluse pakkumine mudilasele on aga lastekirjanduses vajalik asi. Selles mõttes on ka „Anna hammastel” kirjanduspildis oma kindel koht ning raamat kandideeris ka lastekirjanduse aastapreemiale.

Lasteaiaealistele mudilastele peaks nähtavasti olema mõeldud ka Janka Lee Leisi „Hanna ja Aleksi lood” kahe linnalähedases maamajas elava lapse kevadsuvest. Paraku on need jutud üsna pikad ja heietavad, vähesed sündmused poevad peitu pikkade kirjelduste taha. Samas on selline heietamine ehk andestatav, kui peame silmas, et tegemist on debüüdiga. Möödunud aastast on võtta ka õpikunäide, kuidas niisugust raamatut kirjutada tuleks. Vanameister Jaan Rannapi „Suvelinnud” räägib enam-vähem samast asjast — tüdruk Liisi ja tema nõo Jonni suvest. Tavaline Eestimaa linnalaste suvi  maal vanaema juures, kanapidamise, varesepoja üleskasvatamise, vähipüügi ning jalgrattasõiduga võõra poisi pakiraamil. Aga kui oskuslikult, kui kaasakiskuvalt ja südamlikult Rannap seda tavalist eesti lapse suve kirjeldada oskab! Paraku näib, et selline oskus kipub jääma meie vanema lastekirjanike põlvkonna pärisosaks — nooremad lastekirjanikud eelistavad pigem väikelinnade ja ka Tallinna „aguliurkaid”. Kahju.

 

Fantaasialood, pikad ja lühikesed

Olemegi peavoolu juures tagasi. Fantaasialugude žanr sai möödunud aastal kõvasti täiendust, lugusid ilmus pikki ja lühikesi.

Aino Perviku „Kirjatähtede keerukas elu” ühes Olga Pärna piltidega lisab uue nüansi tähtedest kirjutamise traditsioonile, mis, nagu eespool viidatud, on tänapäeval üsnagi levinud. Selle asemel, et lugejale lõputult mingi tähega algavaid sõnu pakkuda, teeb Pervik tähtedest elusolendid, kes võtavad kuju vastavalt sellele, mida üks või teine sõna tähistab. Ja selle võtte abil seletab autor lugejale maailma küll nii, küll naa.

Teine Perviku raamat, „Klabautermanni mure”, on seiklusliku sisuga pikem lugu sadamas elutseva suure kotermannide perekonna elust. On äraütlemata võluv, et hubane veidrikepere ei ela mitte väikeses lagunevas puumajas keset suuri paneelmaju, vaid täpselt samasugune koht on tekitatud sadamasse — lööb välja Perviku vana armastus laevade vastu. Kunagise purjelaeva „Pamina” grootmast on juured alla kasvatanud ja temast on saanud pirnipuu, mille varjus kolm põlvkonda kotermanne kohvi joovad — Vanaisa Kotermann, Mamps, Pamps ja Timps. Kuid Pervik ei oleks Pervik, kui ta ei paigutaks sellesse keskkonda põnevat lugu salakaubana Ameerikasse saadetavatest lapsukestest, kes Hiinast röövituna samasse sadamasse satuvad. Lapsed on kinni laeval, mille haldjas Klabautermann on vanaisa Kotermanni vana sõber. Niiviisi saavad alguse sündmused, mille käigus juhtub nii mõndagi põnevat. Taas üks toekas lugu armastatud lastekirjanikult.

Perviku ühe vanema raamatuga, jutukoguga „Ühes väikeses veidras linnas” (2009) võiks võrrelda Markus Saksatamme kogumikku „Tädi hakkab tuuleloheks”. Mõlemas raamatus on juttu veidratest onudest-tädidest, kelle teatud isikuomadused on groteskselt suureks paisutatud. Kui Pervikul on preili NuuksuNunnu ja härra HirmuHigi, siis Saksatammel on Nutu-Tädi, ja häbelik onu Petu. Saksatamm arendab teemat siiski omal kombel, püüdes olla eeskätt õpetlik — jonnipunnid, ülbajad, valetajad, luiskajad ja dieedipidajad saavad kirjanikult vastu näppe, samas kui imelikult pikad, lühikesed või prullakad isendid leiavad endale elus pasliku paiga. Markus Saksatamm on seni üles astunud päris mitme lasteraamatuga, kuid paistab, et vaimukate lühijuttude seeriad istuvad žanrina talle kõige paremini. „Tädi hakkab tuuleloheks” on kahtlemata Saksatamme seni kõige terviklikum ja paremini õnnestunud raamat. Veel üks väärt naljamees on lastekirjanduses enesele väljundi leidnud.

Saksatamme lugudega sarnase motiivi leiab Kristiina Kassi raamatust „Õpetaja Kusti kummitab” — sealgi tõuseb üks neiuke tuulelohena õhku. Aga eks see ole üsna tavaline, et meie lastekirjanduses käivad ringi samalaadsed motiivid. Ei usu küll, et kirjanikud otseselt teineteise pealt maha kirjutaksid, kuid ilmselt on mingid ühised teemad, mis kipuvad paratamatult korduma. Ja ilmselt ongi selles vallas keeruline jalgratast leiutama hakata. Kristiina Kassi fantaasialood ei kaota igal juhul kordustest midagi, nendes sisalduv isikupärane huumor on ikka iseloomulik vaid Kassile. Need on kaunis mahukad jutustused, kirjutatud hoogsa sule ja muheda meelega. Lisaks õhkutõusvale neiule on seal näiteks veel lugu hiiglasest, kes endale koera igatseb, ning Une-Mati õest, väikesest Une-Katist, kes paraja pahanduse kokku keerab. Õpetaja Kusti aga muutub tõepoolest kummituseks, nagu pealkirjas lubatud.

Muide, see 2012. aastal Eesti raamatupoodide edetabelis kodumaise laster­aamatu kategoorias enim ostetud jutukogu kandideeris ka kultuurkapi­tali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. Samuti nagu Piret Raua „Natuke napakad lood”, mille autor astub lugeja ette enda jaoks uudses absurdilugude kvaliteedis.

Pikemate lastelugudega („Ernesto küülikud”, 2004, „Sanna ja salakütid”, 2005, „Printsess Luluu ja härra Kere”, 2008) alustanud Piret Raud on muutunud vormilt napimaks ja kontsentreeritumaks, sisult aga kuidagi filosoofilisemaks. Ta on hakanud mõtlema, kumb on reaalsem, kas porgand, kes näeb unes, et on liblikas, või liblikas, kes näeb unes, et on porgand? Või hoopis Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand? Või mis on maailmas tähtsam — kas ring, kolmnurk, kaks ruutu või kaheksa sirget kriipsu? Ta paneb oma mõttekäigud kirja, ja väga tore ongi. Mitmed selle raamatu lood on üles ehitatud keelemängule. Nii söövad sõnapidajad seened ära oma mütsid, kuna vihma ei hakkagi sadama ja kedagi professor Petersoni peetakse ingliks. Vaimukas absurdimaiguline raamat on jõudnud ilmuda juba ka Prantsusmaal.

Heli Illipe-Sootak andis kaante vahel välja lühikese, ent värvika õudusjutu „Pörkölt” eelajalooliste vereimeja-elukate tagasitulekust, kelle äratab ellu… rõdult allavisatud värske hakkliha. Seejärel hakkavad raamatu peategelase Atsi majast kaduma esialgu koerad ja kassid, hiljem aga mustaverd naabri Pajarami perekonna pisipoiss Mohinder. Ats asub koos oma isa ja eelajalooliste loomade asjatundja professor Kärsaga asja uurima ning poiss suudetakse eluka käest päästa. Seiklusliku sisuga lugu kulgeb eesti autori kohta üle ootuste tempokalt ja see on hea. Kui Tomusk ja Keränen sama tehnika ära õpiks, ootaks eesti lastekrimkasid suur tulevik!

Natuke päris uute autorite raamatutest ka. Tiia Kõnnussaar avaldas kaasaegse fantaasiajutu „Tagasitee koju” lugejale vanuses 10-pluss, mis kujutab kahte last, poissi ja tüdrukut, hamster Harrisoni seltsis arvutimängude maailmas ringi seiklemas. Kaks tänasest maailmast pärit ja tänaste probleemidega last satuvad arvutimaailma juhuslikult — katsetamisel on Muinas-Eesti teemaline arvutimäng —, tagasitee koju tuleb aga leida vaid edasi astudes. Kuna nii paljud  tänapäeva lapsed on arvutisõltlased, eks ole siis lausa ime, et meie kaasaegses lastekirjanduses pole arvuti sisse minemise võtet varem eriti kasutatud. Nüüd igatahes on ja tulemus sai päris korralik. Kairi Look seevastu on kirja pannud reisiteemalise fantaasialoo „Leemuri­poeg Ville teeb sääred”, mis pajatab uljast rändurist Villest ja Prantsuse oravast Pierre’ist, kes võtavad ette teekonna kodusest metsast Euroopasse — Amsterdami ja Pariisi. Eks lugejalegi saab pärast selle jutu lugemist selgeks, mida otsida Hollandist (muidugi juustu ja tulpe) ning mida Pariisist (muidugi ilusaid rõivaid ja Mona Lisat). Õige kummaline fantaasiaraamat on aga Renita Metsalu „Tigu, türannosaurus ja vankumatu õppealajuhataja”, tegelikult järg mullu ilmunud raamatule „Eevalt”. Metsalu raamatud on täis ootamatuid, puhuti ajuvabasid pöördeid, kuid selles jaburuses on olemas teatud süsteem. Kõigis neis kisellitaolistes Leidides, Targutajate Kivide ja Magaagiliste Vlöötide labürindis on kerge ära eksida, kuid sihikindel lugeja leiab tee lõppu. Kas keegi mainitud kolmest autorist ka lastekirjanduse juurde jääb, seda näitab aeg.

Üldjoontes aga püsib eesti lastekirjanduses sama pilt, mis kümmekond aastat tagasi. Uusi autoreid on vahepeal küll juurde tekkinud, kuid nende „uute” tee oma lugejate leidmiseni pole olnud teab kui lihtne. Aga eks selleks kulubki omajagu aega, enne kui lugejad hüva lastekirjaniku enda jaoks avastavad. Nii näiteks on Kristiina Kass ja Piret Raud alles viimastel aastatel saavutanud selle, mida võis ennustada juba nende kirjanikutee alguses — et ka nende vanadest raamatutest tehakse järjest juurde lisatiraaže. Loodetavasti läheb samamoodi mõne teisegi autoriga, kes on alles praegu lastekirjandusse tulnud.

Einoh, tegelikult oli 2012 eesti lastekirjandusele siiski päris kena aasta. Mis sellest, et lasteraamatuid ilmus vähem kui mõni aasta tagasi. Lõppude lõpuks on kirjastajad aru saanud lihtsast tõsiasjast — ei tasu ikka kõike, mis näppu puutub, lasteraamatu pähe välja anda. Meil lihtsalt ei ole nii palju lugejaid, et saaksime seda enestele lubada.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood