MISMOODI ROOSTE RÄÄGIB?

Mihkel Kaevats

 

 

Jürgen Rooste: „Higgsi boson”.

„Näo Kirik”, 2012. 72 lk.

Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”.

„Ji”, 2012. 114 lk.

Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt andekad paroodilised poeedid, on seda ka pikka aega kas eitatud või tagaplaanile jäetud. Eesti luuletajate terve sugupõlve loomingut on üritatud vaadelda kui eelistatult kujundivaest, lihtsa, tegevusliku ja tugeva (sotsiaalse) sõnumiga voogu — ja luuletajat rohkem arvamusliidri kui pühamehe rollis. Kuigi kõik tugevamad luuletajad kujutavad minu arvates originaalset erandit sellisest nägemusest, tulenevad niisugusest seletusest teatavad vaateviisid ja tajumehhanismid, mis ei pruugi alati kõige paremini konkreetset tervikut nähtavaks teha. Olgugi et selline nending on lahtisest uksest sissemurdmine, pakub see tausta poeedi kui tegelaskuju vaatlemisele.

Ja Jürgen Rooste on (isehakanud?!) armastatud poeet kõikide tema heitluste ja salapindadega. Nagu kuulukse, on kuulajatel-lugejatel selle kohta erinevaid arvamusi. Näiteks on ta päris mitme vestluskaaslase hinnangul veidi maha käinud: on küll keskne luuletaja, aga mitte oma parimas vormis. See, et Rooste (enese?!)kujund on tema suhteliselt laia publiku seas skaalana üldse olemas, on minu arvates juba eraldi märk. Aga küsimus tema mahakäimisest? Mina nii kiiresti ei otsustaks.

Esiteks, Rooste kirjutab kogu aeg. Võiks öelda, et tema kirjutamisviisis ja -sageduses on tubli annus tema luuletuste essentsi. Seda arvestamata — ja siiski ka arvestades — võib jõuda mu meelest üsna õigustatud järelduseni, et paljud hea tüvega asjad kaotavad midagi sõnaohtruses… Probleem võib olla ka suures kirjutamises endas: üksik luuletus ei pruugi niimoodi saada piisavat tähelepanu, asi võib kiskuda amorfseks.

Kuid sellest on võimalik siiski ka tublisti võita. Oma vahel naiivses ning samas läbinägelikus luulekõnes annab Rooste algtõuke väga erinevatele impulssidele ja teemadele, mis põimuvad rohkem või vähem selgeks tervikuks. Veidi ette rutates võib öelda, et rõhk üksikluuletusele on suurem „Higgsi bosonis” (edaspidi HB), samas kui „Laul jääkarudest” (LJ) esindab pikemat ja amorfsemat ning kohati majakovskilikku (vt. näiteks suurepärast pastišši lk. 72—78) luulekirjutamise voogu.

Luuletaja esimene küsimus on ju lisaks väiksematele ühikutele (kujund, rida, salm) üksik luuletus: mismoodi seda kirjutada? Lugejatele on küsimus veidi teine: mismoodi on see kirjutatud? Need küsimused ei kerki iga kirjutamise ja lugemise puhul, kuid nende esitamine võimaldab võtta fookusesse nii tehnika kui ka impulsimaagia, samuti mis tahes küsimuse, mis luuletuses võib tekkida.

Muuhulgas on pideva kirjutamise kujund lahutamatu osa Rooste kui poeedi tegelaskujust. See astub üles nii päris- kui fiktiivse maailma lavadel, kõrtsilaudades, tööl ja tänaval. Mina ei teeks Roostest mingit monumenti, aga tema siirust, isegi kui selles on mingil määral ka poosi, oskan hinnata nii lugejana kui ka temaga aeg-ajalt koos mingit juttu või plaani veeretades. Ühelt poolt on mind üllatama pannud tema energia eesti luule asja ajamisel (Eesti või vähemalt Tallinna luule promootori panus võiks tema kirjutatud konkreetse teksti hindamisel siiski kõrvale jääda), teiselt poolt temas ühise kesta leidnud sümpaatne lapselikkus, suur lugemus, hea keeletoimetaja asjalikkus ja idealism, mis vahel võtab depressiivseid vorme. No ja muidugi joomine, kusjuures selles asjas on Roostel alati üliisiklik ja samas üleisikuline suhtumine, kui nii võib öelda. Kõigest hoolimata paneb imestama tema mõistuse selgus ja konkreetsus, pea lõikab tal kiirelt ja teravalt ka enesedeklareeritud rumalusest hoolimata. See kõik võiks olla kõrvaline jutt, aga needsamad omadused kirjeldavad tema luuletusi ja nende kõneviise. Ning nad on kõik osa Roostest kui „armastatud poeedist”.

Võib vist öelda küll, et Rooste läheb üsna sirgjooneliselt aina kaugemale. Õigupoolest polegi vahet, milliste ruumiliste määrsõnade või üldse sõnadega seda kirjeldada, Rooste paatos ja eluvaade on muutunud ühtaegu pühalikumaks ja isiklikumaks. Mingeid kreatuure, mis ta peast läbi käivad ja ka paberile jõuavad, ei olegi ilmselt samaväärset kogemust omamata võimalik lõpuni mõista. Ehk on võimalik neid klassifitseerida, pudistades mingeid nimesid ja märksõnu, näiteks öeldes, et tema luule on kogust kogusse aina religioossem, deliirsem, totaalsem ja võib-olla ka literatuursem. Mõnes mõttes ei ole kõigel sellel vahet, lugemiskogemused ja tõlgendused käivad ikka oma rada.

Näiteks selline küsimus, kuhu paigutada tema jääkarud. Kas nii, nagu üks blogija: „Jääkaru-temaatika jättis tahtmatult mulje, et tegemist on loominguga loomingu enda pärast, lihtsalt selleks, et kätt soojana hoida ning kirjutamisharjumusel mitte lasta kaduda.” (lugemik.blogspot.com) Võib-olla. Mingil määral saan selle mõttega koguni kaasa mõelda, sest see nagu ütleks midagi „Laulu” üldise selgroo kohta. Võtta välja üks keskne tegelane ja teha tast jumala äravalitu ning seada see omakorda tugevasse suhtesse eestlase ja eestlusega… Loomi on ta personifitseerinud ka varem, nii lastele kui n.-ö. suurtele inimestele mõeldud luuleraamatutes, kusjuures lapselikkus ja lapse silmadega nägemine tundub olevat üks võimalik viis Rooste luuletusi lugeda. Siin on võib-olla põhiküsimus see, kas Rooste kavatsus jõuab lugejani — kas too tahab, et kavatsus temani jõuaks, ja kas talle meeldib või vähemalt sobib see nägemus.

Arvatavasti tajub lugeja Rooste tekstides tugevamalt pessimismi, kuigi seda läbistavad positiivse programmi niidikesed. Tahan vastu vaielda Veiko Märkale, kes oma „Ekspressi”-arvustuses vaatleb neid kahte raamatut ning näeb Rooste kirjapandud eluvaates nullmängu: „Pessimismi—optimismi skaalal jääb Rooste keskele.” (24. XI 2012) Kuidas küll, kui loksumised äärmuste vahel on sedavõrd suured? Tasakaalustamaks nii mu enda kui Märka nägemust, tuleks vist öelda, et selles loksumises ongi suur jagu Rooste luule essentsist, need on üles- ja allamäge või suisa surmasõidud, mis näivad söövat kirjutajat ja ehk toidavad lugejat. Igal juhul loodab kirjutaja seda viimast lausa programmiliselt.

Olen siin korduvalt vihjanud tühikäigule: sõnaohtrusele ja seletamisele luuletustes. Kas kärpimine annaks head nahka? Kas see võib teha Rooste luulest mitte-Rooste-luule, kui üritada kärpida lobinat lugejaga? Sellega tundub olevat nii, et ega Jürgenit väga ei muuda — tean seda sellest ajast, kui arutasime pikalt tema luulekogu „Kuidas tappa laulurästikut”. Oluline on siin samuti see, et Rooste luuletused on tihti kirjutatud ettekandmiseks, ja seal võib efektne lobisemine luua suurepärase kontakti kuulajatega.

Kuigi just kogumiku „Laul jääkarudest” üheks puuduseks pean toimetamatust (lisaks trükivigadele, mis ei ole muidugi nii olulised, ka sisulist), on selles vahetevahel venima kippuvas jutuvadas ka midagi väga siirast. Et mina olen Jürgen Rooste ja teisiti ei ole. See on minu pakkumine ja lugege seda („aga ilusad tüdrukud / kuskil unepuudeladvikuis / internetipadrikuis / võrgutavas võrgukauguses / võivadki ja peavadki mind / muidugi lugema”, LJ, lk. 112; vt. ka majakovskilikku „tema altarile tuhanded / asetavad andamid…”, HB, lk. 46). Seda isikukultuslikkust tasakaalustab ta nii iroonia, ümberkehastumise kui ka sirgjoonelise tuha-päheraputamisega. Veel võiks selle jutu lõpuks öelda, et Roostet eristab paljudest kolleegidest ikkagi püüd olla rahvalik ja rahvuslik. Eks lugejad arva sellest juba praegu midagi, ja aeg näitab, mida sellest arvatakse edaspidi.

Kuid sõnaohtrusest konkreetsemalt. On arusaadav, et Rooste läheb mõlemas raamatus sageli üsna proosaliseks, kusjuures saavutab parimal juhul pajatuslikud mõõtmed. Häda on selles, et vahel pole see isegi hea proosa. Näiteks eraldi salmina: „Kõige profim žürii, mida ma näind: / Contra ja Meiel ja Märka ja Peterson / ei võistle, ei loe, vaid lajatavad punktidega.” (HB, lk. 41.) Kõige rohkem meenutab see spordikommentaari, ja isegi kui see peaks olema (tõsi-?)paroodilisena mõeldud, on viga sõnastuses: päris nii ei räägiks isegi spordikommentaator. Poeetilise kõnena on see seanaha vedamine. Kõige õudsema näite sellest esitab luuletus „Kõnede kõne” (LJ, lk. 83—88) tervikuna. Juhuluule muidugi, aga see kompromiteerib nii juba mainitud Majakovski-pastišši kui ka selle kogu kõiki häid luuletusi.

Intensiivsuse kõikumisi võivad seletada read: „kõige parem kitarrist / kõige ägedam poeet / oled sa kaheksa­teistaastaselt / kui su sõprade silmad säravad // hiljem / kui juba tunned ja oskad / pole see kunagi sama”. See on ilmselt ühe nägemuse pealesurumine, aga mulle tundub, et luuletada-oskamine ja tõeline luuletamine ei pruugi üldse alati head klappi saada. Nagu vanal naistemehel on kindlasti oma vorm ja nõksud, kuni tuleb keegi naine ja õpetab ta flirtima, nii võib hea luuletus kogemustegagi kirjutaja teistmoodi kirjutama panna. Tõsisem küsimus on see, et järgmise luuletuse sündi ei saa täpselt ennustada, sest isegi kõvasti materjali tootes ei või alati kindel olla, on see siis nüüd luule või hoopis luuletamisoskus. Võib ka kaugemale minna: kes üldse oskab luuletada? Kelle luule on oskusega kirjutatud, milles nimelt avaldub veidi rohkem kui „avar vaimuilm” (HB, lk. 41)? Ja eelkõige: mis on kirjutamise eesmärk?

Luuletaja eesmärk (või üldse eesmärgipärasus) on huvitav küsimus ja üheselt sellele vastata ei saa. Aga teksti lugemisel ja lõpuks ka kirjandusse paigutumisel on see isegi põhiküsimus. Kui jätta kõrvale lihtsalt halvastikirjutamine, siis võib tobe või vale ülesandepüstitus olla „põlvkonna parimate peade” alaarengu algus. Siin tuleb mängu luule üldisem eesmärgistatus, näiteks mingid eriti aktuaalsed temaatikad — ja Rooste. Mulle meeldib ta luule seda rohkem, mida kaugemale ta on eemaldunud kirjutamisviiside kujuteldavast peateest ja süvenenud oma bestiaariumisse. Kusjuures temaatiliselt on tema luule nendes kahes luulekogus avaram kui kunagi varem.

Kas lisaks poeedi-arhetüübi kasutamisele on olemas ka selline asi, nagu Rooste luuletus või veidi üldistavamalt — temalik luulevorm? Nende kahe kogumiku, aga ka varasema taustal võiks laias laastus öelda, et pigem ei ole. Rooste luules töötavad ikkagi keelendid ja rütm (kusjuures biitluulet kui sellist ei pruugi mu meelest tingimata taustaks seada — vähemasti mitte ainult, vt. LJ, lk. 111—113), suhtumine, olme ja mis iganes. Aga tekstist teksti ühtemoodi vormis ja ka ühese lähenemisega ta seda kirja küll ei pane.

Ega armastatud poeet proosajutuga päris poeediks ju ei saa, kuigi võidakse rääkida nii seda kui teist. Enamasti on „Higgsi boson” küll vabavärsis, kuid seal on päris mitu riimitud laulu, mida Rooste ise on vahel ka päris uhke või lausa hullumeelse saatega laulnud. Laul läheb ikka rohkem hinge, räägib sellega nii-öelda otse. Rooste laul on lihtne ning üsna huvitava arhailise keelega. Tema keelendid vabavärsis ajavad mingit samalaadset joont, kuigi ta miksib mõlemas tublisti erinevat päritolu materjali ja tuletusi.

Muidu on teemade ja keelenditega küll selline lugu, et Rooste suudab neid ise vägagi roostelikult kirja panna, ja nende jäljendus mõne kolleegi poolt on valusalt äratuntav. Oma kolme viimase koguga tubli annuse apokalüptilisemaks muutunud luuletaja on mu arvates tegelikult ka oma väitsa lihvinud, ja kuigi ta alustab sageli juhuslikest kohtadest, tundub tema ajastutunnetus olevat selge nagu seebivesi. Näiteks Higgsi boson. Kuigi selle seos armastusega (ja eriti lõtvus, miska see HB avaluuletuses on sisse toodud) võib tunduda ühtaegu ilmselge, ülemäära seletav, otsitud ja ka absurdne, tabab see naelapea pihta. On mingeid üsna oletuslikke või efemeerseid nähtusi, mis ometi võivad kõigutada terve süsteemi alustalasid. Et ongi now or never, miski saab läbi ja tuleb siis kas pettumuse või läbimurdena (teaduses, poliitikas, ja lõppkokkuvõttes ka inimsuhetes), vanamoodi igatahes enam ei saa. See kõik võiks tunduda sajandi võrra liiga vana, kui praegune aeg sellele kõigele taas ise hagu alla ei paneks. Vanad ja tumedad jõud näikse jälle olevat sunnitud oma positsioone läbi mõtlema ja juba „interneedusesse” sündinud põlvkond nõuab, isegi kui ta kogu püünist läbi näha ei oskagi, endale uusi ja loomulikuna tunduvaid vabadusi. Rooste üks endale võetud missioone paistab olevat mingi kultuurilise ja keelelise järjepidevuse edasiandmine ka sellele põlvkonnale.

Oma „Higgsi bosoni” füüsikaluuletustes (mis kuuldavasti olid kirjutatud Tiit Kändleri teaduskabaree tarvis) ajab Rooste mu meelest luulekeele seletava pilli lõhki. Olgu näiteks read: „Jah, sellega on natuke nagu jumalaga, sellega / on natuke nagu elu enesega — tuleb uskuda, / ja ta püsib koos, tal on siis mass ja mõte. / Eelkõige mõte. / Kui ei usu, vajub kõik laiali ning kaob…” (HB, lk. 9—10.) Või: „Olen üks paljudest tõenäosusteoorjadest ja teen oma teopäevi, mis nii sageli muutuvad teoöödeks / sumedaiks, sombuseiks, salalikeks ja salvavaiks. Tegusaiks.” (HB, lk. 12.) Ilmselt on oma vastanduste ja kujundite kinnistav kordamine mingis plaanis ka pedagoogiline, kuid sel moel kirjapanduna ei kanna nad poeetilist intensiivsust siiski välja. Nad ei struktureeri minu meelest piisavalt rütmi, et olla mõttekordustena õigustatud — skaala teises otsas on liigsõnalisus. Teise näite lõpus trooniv „Tegusaiks” tundub just järgnevate, samuti seletavate, aga jõulisemate ridade ees kuidagi lõtv, liiga targutav ja maandav. Impulsi (absoluutne?!) kuulmine peaks olema aga luuletaja põhiline tööriist. Sest kuulake näiteks ülejärgmist salmi: „ja tema maailm / on minu oma, selles on kaks last, koer, tuhkur / papagoid ja kuri aga armas naine…” Just sellise siiruse kõrval tundub tegusaiks kuidagi habemega. Mõnevõrra jäävad häirima nendesama kahe luuletuse („Higgsi boson” ja „Rock’n’roll või kirjandus”) lõpuridade pingelahendused. Üks neist nagu vägisi ringina kokku toodud: „Jah, Higgsi boson ja armastus on natuke sarnased, / jääb alati inimesi, kes neisse ei usu, / jääb alati võimalus, et neid ei leita, ei mõõdetagi / mis ei tee neid vähem olevaiks, kui meil seda / väga, väga vaja on.” Ja teine vaieldav: „Jah, mida mõtled, sina, jumal … / või demiurg … // kessa kunagi ei anna kellelegi raskemat koormat / kui too parajasti / kanda jaksab.” Kuigi sama hästi võib ka mulle öelda, et mis sa loobid kividega, kui ise elad klaasmajas.

Näited on küll kontekstist välja rebitud ning tõenäoliselt ka vaieldavad, ent toetavad siiski minu põhilist kriitikanoolt: seda, et Rooste teeb rida vahel liiga vabalt ja enesekindlalt, kaotades nõndaviisi nii rea väge kui tükikese iseenda potentsiaalsest parimast. Samas, eks ole õige ka see, et inimesi, keda armastame, armastame tihti just nende vigade ja mittetäiuslikkuse tõttu, ning ilmselt ei ole ka üksik rida Roostel tingimata omaette eesmärgiks. Täiuslikkus kõlab ju nagunii veidi perversselt.

Sellegipoolest jääb n.-ö. maitsete küsimus ikkagi õhku.

Ühes asjas mul kahtlust ei ole: kui Rooste kirjutab, et ta on kurb, on kurb ka armastatud poeet Viiralti laua taga. Kui tekstis miski praeb, praeb see ka kodanik Rooste hinges; kui mõni jook ajab üle ääre, käib läigatus nii füüsilises kui poeetilises ruumis. Just hetkeimpulsside kandev ja ökonoomne kirjeldus ning nende saatmine mingile teisele orbiidile iseloomustab parimat Roostet, sellist Roostet, kes paneb südame verd tilkuma.

Lõpetuseks. Kui peaksin vastama küsimusele, kumb kahest raamatust enne kätte võtta, siis soovitan „Higgsi bosonit”: see on lühem, tugevama poeetilise rõhuga, variatiivsem, vormimängulisem ja ehk ka üldse mängulisem. Olulisim sel puhul on siiski rõhk üksikluuletusele, sest „Higgsi bosonis” avaldub neis mingil määral isegi mitte-roostelikku zeni ja puhtust. „Laul jääkarudest” on keerulisem ja sügavam raamat, kuid ka lohisevam.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood