Kirjanikust ja ajast, kui kehtis „tõhib” ja „ei tõhhii”…

Andres Langemets

 

 

Heino Kiige mälestustesarja esimeses osas „Kuresaapad. Põnnipõlve mälestusi” (2002) on peatükk „Nurgas”, mida olen varemgi maininud oma arvustuses kahe Kiige mälestusteraamatu kohta („Looming” 2004, nr. 11), aga seekord tahaks tsiteerida pikemalt. Sest selles episoodis, omamoodi kujundis, on mingi kvintessents Heino Kiige kogu iseloomu, kirjandusliku tegevuse ja olemuse kohta.

„Ma ei taha üldse paha poiss olla ja ega ma mingit tegu paha pärast ei teegi. Lihtsalt teen, mis parasjagu tegemiseks tuleb. Mõnikord selle tegemise järel isa ütleb lühidalt:

„Poiss, nurka.”

Ta ei kärata ega seleta. Ise pead seisma ja mõtlema, mis tegelikult viltu läks. Pärast ema vahel aitab mõelda, aga nurgasolijaga ei räägita. Ja nurgasolija ei räägi. Nii on see seadus vist Aadamast alates olnud ja meie peres seadust ei rikuta. [—] Mu hinges käärib see inimeste ilma ebaõiglus, et üks on nii suur ja teine inimene nii väike, et ainult ühel on õigus ja teisel ei olegi õiguse õigust.

Põrnitsen seina ja ütlen väga rõhutatud madala häälega kogu solvunud hinge põhjast:

„Ma ütleks teile ka, aga ma ei tõhhii…”

Olen küljega söögilaua poole, aga ei vaata sinna. Küljega tunnen, et söömine jääb suutäie pealt pooleli, toas tekib hiirvaikus. [—] Nad tõusevad lauast — seda ma kuulen — ja lähevad suurde tuppa. Sosistavad seal. [—] Isa-ema on päris läbi raputatud. Kuid lepivad kokku, kuidas poisiga käituda.

„Ütle, mida sa öelda tahad,” lausub isa rahuliku häälega, kui uuesti söögi­laua taha istub.

„Ma ei tõhhii,” vastan.

„Tõhid küll,” lubab ema. „Ütle, mis sa öelda tahad, ütle välja, me ei karista sind selle ütlemise eest.”

Ma seisan oma nurgas, olen vait ja põrnitsen seinapalkisid, vanaisa ülesraiutud seina palkisid.

„Tõhid küll, me ei tee sulle midagi,” kinnitab ka isa.

Mu pinge pole lahtunud ja otsustan täna tõesti kõik oma hingelt välja öelda. Kõik.

„Ma paneks teid ka nurka, aga ei tõhhii!””

Nagu Heino Kiik ise teisal ühes intervjuus ütleb, on see episood emaga kakskümmend aastat hiljem üle täpsustatud, seega pädev.

Nii on olnud ka Heino Kiige enda elus. Saavutanud romaanivõistluse võiduromaaniga „Tondiöömaja” autori enesegi jaoks üllatavalt suure menu (ta ise on nimetanud seda pöördeks oma elus), pandi ta seejärel ometigi aastateks kirjastajate ja kirjanduse avaldamise üle otsustajate poolt „nurka”. Janti ja venitamist oli „Maailma viljade” ja „Taimetargagi” väljaandmisega, ilukirjandusteosed ei tahtnud ega tahtnud kuidagi ilmuda. Mõni „Arve Jommi” sarja romaanidest läbi vaevade ilmus, aga teistega jäi asi toppama. Rääkimata „Mariast Siberimaal”, mis oli Kiigel valmis juba 1978. aastal. (See oli Karl Vaino võimuletuleku aasta, imelik, et Heino tol ajal lootis oma „Maria” ära avaldada!) Kiik oli rahvalik ja sotsiaalne kirjamees, maa- ja kolhoosielust kirjutamine toona lausa soovitatav või isegi tellitav ja heakskiidetav ainevalik, aga parteimehed pelgasid Kiike väga.

Udo Uibo on nimetanud kunagi oma arvustuses nii romaani „Tondiöömaja” kui ka „Mariat Siberimaal” sotsialistlikuks realismiks. („Looming” 1989, nr. 1.) Seda nii sotsialismi kui ka realismi otsekoheses mõttes. Ilma ironiseerimata või halvustamata. Muidugi, kohati groteski ning janti kalduvat, aga kokkuvõttes siiski optimistlikku „Tondiöömaja” poleks patt liigitada ka kriitilise realismi alla, mitte aga „Mariat”. Kuid kindel on see, et sõjaeelses eesti kirjanduses polnuks Kiik sobinud mitte uusromantistidena alustanud Tuglase ja Tammsaare kõrvale, vaid pigem 1930. aastate eluläheduslaste positiivsesse ringkonda. Mitme joone poolest pole Lutski temast kaugel, kuigi on tunduvalt humoorikam.

Aga nurka pandud ja vaikima sunnitud Heinol oli kirjanikutundmuste maitse juba suus ning mõttes. Ja mitmete oma tegudega hakkas ta hoopis teisi nurka panema, nii ametnikke kui ka kolleege.

Oma tutvumist Heinoga ma täpselt ei mäleta, kuid tema 50. juubelisünnipäeval 1977. aastal olin igatahes Tallinna varietees ta külaliste hulgas, ehkki Kirjanike Liidus ma toona veel ei olnud. Ega Kiigega olnudki vaja pidulikult tutvuda, ta korraldas neid asju ise.

Küll on jäänud neist aegadest meelde üks Heino (teiste) nurkapanemise tegu, kui ta korraldas omapäi mingi pisikese gallupi Kirjanike Liidu liikmetele — ta värbas kriitikuid ja kirjandusteadlasi hindama kas plusside või punktidega (kuidas täpselt, enam ei mäleta) tollaseid kirjanikke ning koostas siis paremustabeli, spordilembene, nagu ta oli. See edetabel tekitas üsna palju paksu verd. Sest see pööras n.-ö. ametliku ja parteilise paremusjärjestuse täiesti pea peale. Seda tootsilikku vempu ei andestanud mitmed kirjanikud talle vist kunagi. Ja mitugi neist olid hiljem Heino Kiige romaani­käsikirjade siseretsensendid riiklikus kirjastuses.

„Mind armastas jaapanlanna” sai nii kirjastusest kui ka „Loomingu” toimetusest ja kolleegiumist kokku 11 retsensiooni, mis kõik ühemõtteliselt soovitasid seda teost mitte trükkida! Ja käsikirjad jäidki pikaks ajaks käsikirjadeks.

Kuid Heino oli omamoodi kannatlik, hoolimata rahapuudusest — see teema kordus ja saatis teda kogu elu —, sest teiselt poolt oli ta kirglik kollektsionäär. Ta ei kogunud münte ega marke, vaid taimi, eriti muidugi puid, aga ka lilli, näiteks tulbisorte. Ma ei jaga dendroloogiast midagi, ehkki Heino on mind oma maatalus Väljal, Kasispeal, ka harida üritanud. Hea küll, puuliikidest ma hakkasin mingit sotti ka saama, aga nende mitmesugustest erivormidest ja hübriididest, ristamistest jne. — kohe üldse mitte.

Ning muidugi, ega ta unustanud olla selle kõigega kelkimata. Ses mõttes meenutaski Heino oma iseloomult just Tootsi. Vempe tegi ta tunduvalt vähem, aga enda meelest oli ikkagi kõiges kõige kõvem sell, ainult et ei kasutanud teiste kohta sõna „narr”! 40 kirja puhul ütleb ta isegi nii vägevalt, et tema oli seni üksinda, aga nüüd tulid 39 ta kõrvale (sic!).

„Arve Jommi” autorina pole Heino Kiik kunagi teinud saladust Jommi prototüübist, oma onust Arved Tammest, aga selle kohta pole ta mu teada sõnagi öelnud, et Jommi iseloomujooni on päris hulganisti ka temalt eneselt.

Kuid Heino ei kollektsioneerinud mitte ainult taimi, vaid ka inimesi. Sellest hakkab aru saama, kui lugeda läbi ta päevikud ja sirvida eraldi köitena avaldatud, päevikutes mainitud isikute nimeregistrit. See on ikka kirju nimekiri küll!

Päevikute põhjal saab aru, et Heino on kollektsioneerinud ka kõike enda kohta kirjutatut või öeldut: siseretsensioonidest, arvustustest kuni kellegi poolt mingis ühenduses tema nimetamiseni kas ajakirjanduses või ka omavahelises vestluses, isegi teiste poolt kuulduna või ümberöelduna. Võib arvata, et mõnelgi pole neid päevikuid täna meeldiv lugeda. Kuigi, mis ütleja mina olen, sest mind on neis jälle teenimatultki palju pärikarva silitatud. Aga ma pole kaugeltki ainus, ikka on tal kogu elu jooksul olnud hulganisti sõpru ja aitajaid, keda ta ei unusta hea sõnaga meenutamast. Muidugi ennekõike Helmist ja onu Arvedist alates! Ning unustamata ka iseend. Ses mõttes on pisut koomilinegi, kuidas ta pidevalt mainib oma sportlikke saavutusi ja võrdleb neid poeg Jaani omadega. Olles ikkagi uhke, kui Jaan on rohkem saavutanud. Ning kõik see on lausa arhivaari täpsusega üles märgitud ning alles hoitud.

Heino Kiige romaanidest ja näidenditest on päris palju kirjutatud, kuid mingit üldistavamat käsitlust siiski ei leia, kui akadeemiline kirjanduslugu kõrvale jätta. Omaaegsed arvustused, eriti „Tondiöömaja” järel, on tollase kriitika tunnustega — kaitsta sümpaatset autorit parteibürokraatide võimaliku rünnaku eest, kasutades selleks ka ajastuomast nõukogude kirjandusteaduse terminoloogiat, mida tänapäeval on naljakas lugeda. Kuigi retsensendid olid igati head ja tunnustatud. Tänane noorem seltskond sellest omaaegsest „mängust” vist aru ei saagi.

Siiski on tulevasel kirjandusloolasel hõlbus oma tööd teha, sest Heino Kiik on tema eest vähemalt kolmveerand tööd ise ära teinud: viieteistkümnes päevikus ja ilmunud memuaariköidetes on ta juba kõigest dokumenteerivalt kirjutanud, kaasa arvatud teoste sünnilood, tagamaad, prototüübid jne.

Ka seda, et muidu põhiliselt maa- ja kolhoosielu käsitlevast temaatikast hälbivalt on tema armastusromaani „Mind armastab jaapanlanna” sündi innustanud Moskvas teistkordselt läbitud õpingute (esimene kord olid kõrgemad kirjanduskursused, teine kord filmistsenaristide koolitus) järgne meeleolu, mis saatis teda kodusesse, vaimselt umbsesse Tallinnasse naastes. Olles vaadanud paari aasta vältel maailma filmikunstiajaloo tähtteoseid, kavatsematagi ise õppida filmistsenaristiks, oli ta ometi teinud läbi kultuuri­loolise koolituse kõige laiemas ja lihtsamas mõttes. Maamehelikul moel. Sealt tal olevatki tekkinud idee kirjutada midagi teistsugust.

See teistsugusus õnnestuski ses mõttes, et kuigi vähemalt Mati Undi „Võlast”, „Tühirannast” ja mitmest Valtoni novellist peale oli ka erootika kodu-Eesti kirjanduses olemas, polnud siiski nii ainuliselt erootikasse püüdlevat algupärast teost Eestis ilmunud. Tõlketeoseid muidugi oli. Ning nooremas pagulaskirjanduses ka.

See teos üksmeelset tunnustust ei leidnud. Miks? Eks Heino Kiige kirjanikuloomus oli sellise teema jaoks kohati liigagi lüüriline ja samas külaerootiliselt sirgjooneline. Kui ta senises loomingus olid domineerinud maaelust ja mujaltki tuttavad elulähedased tüübid ja karakterid, siis ometigi polnud ei „Tondiöömajas”, Jommi-lugudes, „Elupadrikus” ega isegi „Marias” märkimisväärselt sügavat psühholoogiat, rohkem värvikad karakterid. Aga erootikat ja armastust on ilma keerulise psühholoogiata ikka raske hästi kujutada. Tuleb meelde, kuidas Olev Jõgi porises, kui oli lugenud läbi „Jaapanlanna” käsikirja, mis ringi liikus: „No kuidas see Kiik kirjutab, et „Juhan võttis Vaga kannikad pihku”…! Kes sellises kohas selliseid sõnu kasutab!” Ja Jõgi ise oli „Tondiöömajast” saati tulihingeline Kiige pooldaja. Otsisin seda lauset „Jaapanlannast” ega leidnud, ent ju see lause tollases käsikirjas ikka oli.

Oma päevikutes ja memuaarides on ta pidanud end selgelt nõukogudevastaseks kirjanikuks. Kas ta seda ka algusest peale oli, ei tea. Arvatavasti andis talle võimu trotsimiseks kõvasti indu parteitegelaste ja kirjastajate jukerdamine „Tondiöömaja” ilmumisega, nii et romaanile läks vaja isegi järelsõna ja mitut toetavat artiklit ajakirjanduses.

Igatahes päevikuköitesse „Organid” (1994) on Kiik võtnud motoks tsitaadi „Mariast”: „Riigiga ei saa arvestada nii, kui sa arvestad teise inimesega, kellel tead mõistuse peas korras olevat. Ta ehmatab sind nõnda, et keset elu oled äkki abitu kui laps. Nagu tuleks nõdrameelne sulle küla vahel kaikaga vastu. „Maria Siberimaal”, 13. jaanuar 1978.”

Pole raske näha teatavat paralleelsust loo alguses tsiteeritud episoodiga „Kuresaabastest”. Ühelt poolt lapse trots täiskasvanud inimeste maailma reeglite vastu, teiselt poolt kirjanik trotsimas sõgedat ühiskonda ja riiki.

Raske on Heino Kiige kirjutatu puhul öelda, mis oleks olnud teisiti, kui kõik need, alles aastaid hiljem ilmavalgust näinud tekstid saanuks ilmuda juba kirjutamise ajal. Hoolimata autoripoolsest enesetsensuurist ja olude kaalumisest. Kas oleks olnud võimalik „Mariat” avaldada aastal 1978? Seda juba mainisin. Sama lugu on paari Jommi-romaaniga. „Jaapanlanna” on seevastu küll omaette ooper, sest partei dikteeritud okupatsiooniaegne võltspuritaanlus oli lausa naeruväärne. Mati Unt rääkis kunagi, kuidas „Loomingu” peatoimetaja palunud tal tekstist välja võtta sõna „keppima”. See oli siis ka alles uus sõna. Mida Mati asemele pani, ei mäleta.

Heino Kiige päevikutest ei selgu aga mitte üksnes see, kuidas kirjanik vaevles teadmatuses oma käsikirjade saatusest ja oli pidevas rahahädas, vaid ka tollaste asjameeste keerutamine, sõnapidamatus, tuulenuusutamine ja lakkamatu iseenese ja oma ametiposti julgestamine. Meenutades soomlaste väljendit — need asjapulgad olid pidevalt „puu ja koore vahel”.

Kiik võitles muidugi ennekõike oma teoste ja honorari eest, aga ei unustanud ka kolleege. Mitu aastat istus tal peas kirjanikupalga idee, siis ajas ta kirjanikele oma uut elumaja — need kavatsused jäid tagajärjetuks. Kirjastuse „Kupar” eesotsas ja hiljem Balti Panga juhatusse kuuludes organiseeris ta siiski mitmele kirjanikule soliidsed ühekordsed stipendiumid. Asja ei saanud ka Kaunite Kunstide Akadeemiast, mis talle oli prantslaste eeskujul pähe turgatanud. Sellel pinnal, mäletan, tekkis meil omavahel ka ainukordne tüli — põrkisin temaga, et nii ikka ei saa. Tuleb kamp keni inimesi kokku ja hakkab end nimetama akadeemikuteks!

Ühiseid asju oli meil ajada ka seoses kirjastusega „Õllu”, pärast seda, kui ta oli „Kupraga” tülli läinud. Peamiselt avaldas Kiik „Õllus” oma teoseid, just neid mainitud päevikuid, aga riiulist leian ka terve rea pagulaskirjanduse kordustrükke: Helga Nõu, Enn Nõu, Silvi Airik-Priuhka, Ilmar Jaks, Einar Sanden, Arvi Korgi „Neli musketäri” (seda mu enda innustusel) jt.

Algupäraseid raamatuid on neli Madis Kõivult: „Studia Memoriae” sarjast kolm, aga ka 1964. aastal kirjutatud „Aken”. Kiik küsis minultki käsikirja, aga „Loomingu” kõrvalt ma tol ajal kirjutamisega ei tegelenud, küll tuli meelde, et „Eesti Raamatus” vedeleb viiendat aastat mu artiklite, esseede ja arvustuste kogumik „Post librum”. Tõin selle sealt ära ja andsime „Õllus” välja.

Isiklikest kokkupuudetest pole himu lähemalt rääkida, piisab, kui öelda, et suhtlesime mõnevõrra isegi perekondlikult. Suviti, Räpinasse suundudes, ööbisid Heino ja Helmi ikka meie maakodus. Seal käisime saunas ja Heinol tekkis selle sauna palkseinu uurides idee värvata mind Väljale uut elumaja palkidest üles raiduma. Kaheteistkümne nädalavahetusega saigi see meil teoks, aga sellest on Heino ise juba mitmel puhul kirjutanud. Igatahes oli ta nii peremehe kui ka kupjana oma sulase suhtes küllaltki range ja võrdles mu töö kvaliteeti pidevalt oma Avinurme vanaisa ja isa töö täpsusega, tollipulk peos! Aga see kõik oli meeldiv ja sõbralik.

Andekas, töökas, trotslik, abivalmis, ideerohke, terav, tõrges, sõbralik inimese ja kirjanikuna. Aga tükk maad pehmem ja hoolitsevam aedniku ja pereisana. Tõsi küll, ka aednikul peab olema otsustamisjulgust ja söakust, mida aia omanikul endal ei ole. Ta lõikus meil maal vahel otsustavalt mõnede istutatud väärispuude oksi. Meie vaatasime, pisar silmanurgas, kuidas meie meelest justkui kenad oksad võeti halatamatult maha, et kunagi kujuneks veel ilusam võra. See kunagi tundus nii lootusetult kaugel.

Kirjandusliku aususe mõttes oli Heino Kiik omas ajas kindlasti paljudest kolleegidest tükk maad ees või pigem nägi ette, et ükskord ta käsikirjad ikkagi ilmuvad.

Heino Kiige ärasaatmisel Jaani kirikus oli kohal ka Arve Jomm ehk 103-aastane onu Arved Tamm.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood