MAARJA KAKANGEELIUM

Märt Väljataga

 

 

Maarja Kangro: „Must tomat”.

Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2013, 77 lk.

 

Maarja Kangro neljas luulekogu on varasematest mustem ja masendavam ning sisaldab mõned kõige painavamad tekstid, mis sel sajandil eesti keeles kirjutatud. Korra või paar välgatab ka lootus. Tagaplaanile on jäänud seltskondlikud naljad, suhetekoomika, ka ühiskonnakriitika, ja nende aset täidavad suured süvaküsimused: sugu ja surm, loomine ja lunastus. Süvaküsimustega tegeleb õigupoolest suur osa luulest niikuinii, selles iseenesest ei ole midagi erilist. Nimetatud kogus reflek­teeritakse luule filosoofilise temaatika tähtsuse üle luuletuses „Miks ta kunagi midagi tähtsat ei ütle” (lk. 21): kas luuletaja saab öelda midagi niisugust, mida filosoofia poleks juba risti ja põiki lahanud? Luuletuse lõpp oma kõhkleva süntaksiga annab ootamatu vastuse või õigemini keerab ringi küsimuse enese: „ah muidugi midagi tähtsat / saab alati saab öelda / selle mitteütlemine / kui järele mõelda / on võimatu”. Kui millegi tähtsa mitteütle­mine on võimatu, siis paistab olevat tähtis see, kuidas midagi tähtsat öeldakse. Aga see „kuidas” on vähemalt kahekihiline: esiteks, millise hoiakuga, millisest vaatevinklist neile tähtsatele teemadele lähenetakse; ja teiseks see, milline keeleline väljendus luuletusele antakse. Hoiaku ja vaatenurga küsimus avaldub selleski, millise avaliku image’i luuletaja endale loob. Raamatu esimene osa koosneb rahvusvahelise luule „väikeses maailmas” kohatud luuletaja­tüüpide portreedest: postdadaistid, futuristid, bodhisatvad, kannatajad ja vanad targad mehed. Luule ja luuletaja koht (nüüdis)maailmas näib kohatu.

Mis puutub stiili, siis on Maarja Kangro taotlus luuletada suurtest asjadest, tegemata suuri sõnu — s. t. kergelt ja argiselt, nii et luuletuste sõnaline materjal esile ei tõuseks. Tema muudest tegemistest (tõlked, libretod) on teada, et ta on keelevirtuoos, kes võiks tahtmise korral teha luulekeelega jõu ja ilu numbreid. Aga seda ta tahtlikult ei tee, vaid keerab stiilinupu nulli. Need kohad, kus vana hea lüüriline retoorika hakkaks justkui tiibu laotama, osutuvad tsitaatideks, mis ka kohe korrale kutsutakse. „Bay view hotel” algab Leopardi „Pidupäeva õhtut” meenutavate ridadega „Jahe on öö ja minoorne / on tümakas, kuni / vilkuvas baaris hotelliõuel / jääb temagi vait”, aga edasi jätkub luuletus juba teises registris: „vene naine sõimab kedagi, / küllap abikaasat” (lk. 40). Otsesemat dialoogi Leopardi või Montale karge klassikaga arendavad „Dufy vaade” (lk. 49) ja „*montale järgi” (lk. 46). Kangro suhe luulega on niisiis ambivalentne — näib, et ta on luule traditsioonilised pretensioonid läbi näinud, tal pole selle suhtes palju illusioone ja ta tunneb hästi kõiki luuletajate odavaid kutsetrikke. Luuletus „Loovkirjutuse ülesanne” (lk. 12—13) on enesevõõritusefek­ti kõnekas näide — midagi seesugust nagu Paul-Eerik Rummo „Kallake kuupaistet kapsasupile”. Praeguse „sotsiaalse luule” triviaalsüsteemis algav, igati korraliku ja mõttetiheda luuletuse sisemootor kistakse viie stroofiga alasti ning paljastatakse käsuga: „PALUN JÄTKAKE (30 MIN)”. Kangro luuletused on nagu väikesed novellid, mis saavutavad oma efekti sel teel, et neis põrgatatakse kokku eri ideoloogilisi vaatepunkte või et mõttekäik teeb teel puändini nii mõnegi ettearvamatu pöörde. Need on süžeelised luuletused, mis ei ole küll tingimata narratiivsed, kuid sarnanevad novellidega — natuke samamoodi, nagu on oma luulet iseloomustanud Wisława Szymborska. Ka Szymborska kirjutas metafüüsilist luulet „tähtsatest asjadest”.

Ent Maarja Kangro metafüüsiline temperament on hoopis teistsugune, veelgi saturnilisem. Tema spliin on sügavam ja ideaal peidetum: inimese maailm on langenud sügavasse auku, mida valitsevad sugu, üksildus ja surm, ning probleem on selles, kuidas ja miks ometi säilitada sellises universumis sündsust ja dekoori — hoolida keskkonnast, vaesusest, teiste tunnetest, keelest, esteetilistest naudingutest. Kangro novellides on see dilemma peidetud suhetekoomika vaimuka vodevilli alla, aga viimases luuleraamatus tuleb see välja otse ja painavalt. Kord võrreldakse luuletamist surnud konnaga („Kärnkonn”, lk. 27), aga see on ainult pool lugu — auto alla jäänud konn tõuseb omakorda veel raha, keele ja meie planeedi võrdkujuks. Luuletus „Alienatsioon” (lk. 57) näib esmapilgul tõotavat ühiskondlikku satiiri, see algab gallupiküsimusega: „kas te magaksite reformierakondlasega?”, aga lõpeb tõdemusega, et universumi ükskõikses üksilduses tooks kohatav reptiilgi pisara silma. Luuletajakuju sarnaneb XX sajandi kõige tähtsama gnostiku Andrei Platonovi kangelase Voštševiga: „Üks surnud ja kõdunev leht vedeles Voštševi pea juures maas, tuul oli selle kaugelt puult siia toonud ja nüüd pidi see mullas rahu leidma. Voštšev võttis selle kuivanud lehe üles ja pistis ühte oma koti salasoppi, kus ta hoidis kõiksugu õnnetuid ja nimetuid asju. „Sul puudus elu mõte,” arvas Voštšev kitsi kaastunde ajel. „Ole nüüd siin, ma uurin välja, mille eest sa elasid ja surid. Kui kellelgi sind vaja ei ole ja sa siin keset kõike seda maailma vedeled, siis hoian mina su alles ja pean sind meeles.”” („Auk”, LR 1988, nr. 27/28, lk. 10.) Ka Kangro luules valitseb seesama „kitsi kaastunne” — kolleegide, kärnkonna, varblaste, vintide, kuldnokkade, hiirte, ligimeste, sündimata loodete, valmimata surnud tomati ja reformierakondlase vastu — „kitsi” mitte iseka koonerdamise mõttes, vaid kaastundesse segatud asjatusetunde pärast. Ja see gnostiline kakangeelium päädib painavas luuletuses „Ensüümid” (lk. 68) kujutluspildiga meist kui jumala seedekulgla asukatest.

Kuid spliini taha varjunud ideaal välga­tab kirkalt koos lunastuselootusega vahetult järgnevas luuletuses Ex motu (lk. 69). Pealkiri viitab ühele Aquino Thomase jumalatõestustest, tõestusele liikumise põhjal, ning siingi on taas teemadeks sugu ja surm: suur emane täispuhutav pall ajab mööda basseini taga väiksemat isast. Luuletus lõpeb sõnadega: „aegade lõpul / saab lunastatud isegi / vana lötsakas korvpallinahk, / mis luurab spordiplatsil pingi all”. See lootus siin ei saa olla (ainult) nali.

Niisiis kasutab Maarja Kangro oma tähtsate asjade ütlemiseks argiseid, pealtnäha naljakaidki võrdpilte. Selles on tema nüüdisaegsus, ajakohasus. Saja aasta eest oleks samasuguse temperamendiga luuletaja pannud raamatule pealkirjaks mõne orfilise sümboli, nagu „Must päike”. Kangro seevastu jutustab loo tavalisest nurjunud tomatist (lk. 34), mis algul näis kehastavat ümberjärjestatud elutsüklit toorus—surm—küpsus, mis aga osutus illusiooniks: küpsus jäi saabumata nii enne kui pärast surma. See tavaline untsuläinud avamaatomat saab võimenduse tõlkeapsust sündinud kujundist „tuhapuu” (ilmapuu asemel, lk. 72) ning kasvab lugeja mõtteis võimsamaks sümboliks kui Maaga kokkupõrkav planeet Lars von Trieri „Melanhoolias” (erinevalt Maarja Kangrost von Trier juba suuri sümboleid ei häbene). Nägin seda filmi kahe aasta eest ühes külakinos ja filmi lõppedes ütles seansi korraldaja ainu­õiged sõnad, mis on kohased siingi: „Jäägem ootama järgmist seeriat.”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood