Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Ekstaatiline Ehin

Külliki Kuusk

„Täiskui: Andres Ehin. (Studia litteraria Estonica 12)”. Koostaja Arne Merilai. Toimetaja Ele Süvalep.

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. 440 lk.

Andres Ehini aeg on käes. Ehini on üles leidnud noored inimesed, kellele tema tekstidest on saanud omamoodi sõnumitoojad, kes tajuvad tema tekste põlv- ja ühiskondlikult võib-olla sama olulistena, kui kunagi nende vanemad näiteks Üdi/Viidingu sõnadele kirjutatud muusikapalu. Neid mõtteid tabasin end mõtlemas ühel 2012. aasta detsembris Tartus toimunud Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdil, kui „Kink-Konki” saalitäis publikut teadis peast „Varielu”, Epliku plaadi üht hittlugu, mõistagi Ehini tekstile. Eplik on kusagil intervjuus kerge hämminguga tunnistanud, et kui Andres seda ise näeks, et praegused 20-sed teavad vähemalt ühte tema luuletust peast… Samas, võib-olla on vastused siinsamas — Ehin kirjutas „Varielu” 19-aastasena.

Luule laulmine annab tekstidele alati mingi hoopis teistsuguse mõõtka­va. Epliku uue kogumiku nimiloo põhjal võiks järeldada, et Ehini luule on varjatult määranud kogu selle helikand­ja näo. (Vaadatagu plaadi ja Ehinile pü­­hen­datud konverentsi plakati ku­jun­dust — kui sarnased on Epliku—Ehini joonistamisstiilid, nn. kriipsujuku-ikoonika; seda võiks nimetada ka män­gurlik-hüpnootiliseks dialoogiks ene­se teispoolse minaga — udu(-s-)ulis­­tajaga? —, variolendi ja varieluga. (Peale „Varielu” leiab Epliku plaadilt veel kaks Ehini lugu: „Keravälk tapab Jär­vamaal telereid” ning „Dr. Lü-ming ja saatus 5”. Viimase teksti loeb Ehin ise, mille taustaks kõlab Epliku instrumentaal. Nn. mõjuängi varjamata on Eplik filtreerinud neist välja midagi sellist, mis annab Ehini sürreaalsuse- ja absurditajule uue, aktuaalse eluvormi või siis tuletab meelde asju, olukordi, (hinge)seisundeid, mis on ära ununenud, vahepeal kuhugi kaotsi läinud. See aktuaalne eluvorm on tajutav mu meelest Epliku heliloomingule omases sürrealistlikus uneslendamise tundes. Kõige hüpnotiseerivamalt kõlab see ta viimasel plaadil „Soorebaste” laulus. Hüpnootiline on ka Ehini luules hõljuv keele- ja hääle-mängurlik vaim. See viib mõttele, et Epliku ja Ehini autoriminad on väga lähedal arhailiste kultuuride tunnetusele, kujutlustele rändavast ja lendavast unehingest, unenäo-minast, kes liigub nii mineviku- kui tulevikusündmuste keskel.

Just nagu Ehini lendava unehingena jõudis aasta algul lugejate kätte artikli­kogumik „Täis-kui: Andres Ehin”, hommage Andres Ehinile, mis sisaldab tema 70. juubelikonverentsil peetud ettekandeid-käsitlusi ning mälestuslikke meenutusi-retrospektiive, kirjavahetust ja mõned Ehini enese esseed. Raamatu lisas on Jaan Malini koostatud Ehini tööde bibliograafia. Kogumiku pealkirja nihkes lugemisel tekkiva lause „täis-kui-andres-ehin” tõeväärtuses ei pea kahtlema, kinnitas küünlakuisel esitlusel koostaja Arne Merilai. See toimib tõesti nii sisulise kui vormilise täitumusliku metafoorina nimetatud trükise suhtes: pühendusteos on väärikas, teaduslik käsitlus ulatub doktorantuurist professuurini. Luuletaja lahkumise järel mõjub seda kirgastavamalt sõprade-mõttekaaslaste järelehüüdepeatükk „Kuitund. In memoriam”. See eksistentsiaalne lõplikkus, täis-kui kogemus, on teine põhjus raamatut sümbolina võtta, selle täitumuse valguses muutub sümboliks muidugi ka Ehin ise. Mõtlen sellega, et kogumiku silmatorkavaim joon on eesti sürrealismi defineerimine Ehini kaudu. Temast on saanud ühtaegu nii selle subjekt kui ka objekt, eesti sürrealismi ikoon. Sürrealismi-tuum kogumikus on nn. kaherebuline: teoreetiline IV peatükk, mis sisaldab käsitlusi eesti sürrealismi arengujoontest, kus Tiit Hennoste ja Arne Merilai paigutavad Ehini sürrealismi olemust maailmakaardile, suunavateks vektoriteks humanism ja soomeugrilik šamanism; poeetikakeskne V peatükk koondab žanrikesksemaid tekstivaatlusi. Mart Velsker võtab kõneks Ehini metafooridega kaasneva lendamisetunde, mis kandub üle tema tõlgendussegi. Merilai sõnastab Ehini luule seda nähtust patafooria-mõistega. (Lk. 254 jj.) See tähendab, et kujundid hakkavad elama omaette elu, laienedes üle algse teksti piiride ja luues uusi kujutlusmaailmu. Mitmed kirjutajad tunnistavad, et sürrealismi kui kirjandusžanri voolujooni Ehini tekstides loetleda ei ole peaaegu võimalik. Küll aga on tema luuletused võrreldavad sürrealistide metafüüsiliste maalidega, kujundite ikoonilisus tekstis vastab motiivide pilditagusele ja -sisesele maailmale lõuendil. Selles suunas osutusi teevad kogumikus nii Arne Merilai kui Peet Lepik. Märten Rattasepa ja Tuuli Kaalepi käsitlused inspireerivad loodetavasti edaspidi veelgi arutlema ajalookirjutuse ja ulme suhte üle Ehini proosas.

Ehini sürrealismiga kõrvuti on kogumikus jutuks Ehini luule ehituslik arhailisus. Nende aspektide kõrval jääb tõlgendustes aga suhteliselt varju üks fenomen, ekstaatilisus. Sellele tahangi siinkohal tähelepanu juhtida. Alustuseks võiks lugeda Ehini ülevaate-esseed „Kuuekümnendate aastate põlvkond eesti luules” (lk. 166—176). Ehin räägib seal inimpsüühika põhivajadustest, ekstaasist ja kontemplatsioonist, esitades esimese vasteks Alliksaare ja teise — mõtiskluse, meditatiivsuse vasteks Kaplinski, mõlema pooluse harmooniat näeb ta Paul-Eerik Rummos. Need kaks inimlikku tunnetuspoolust huvitasid ka Ehinit. Samas kaldub ta loomingus selgesti ekstaatilisemasse poolde, sh. Alliksaare ligidusse (1960-ndate Tartus ka otseses läbikäi­mises). Siit võrgustikust hargnevad seosed ju­ba üsna kiirelt Uku Masinguni. Eks­taatilisus oli see, mida Ehin otsis (ja ki­rjeldas ka kõnealuses üle­vaates) Ma­singu puhul. Nendel otsingutel on oma selge väljund, mida võiks pida­da — pärast Peet Lepiku käsitluse luge­mist — koguni printsipiaalseks loovaks algeks Ehini luules. See on parallelism. Sürrealism ja parallelism, kuidas on see kooslus võimalik!? Parallelismis peegeldub Ehini huvi soomeugri vaimulaadi (sh. rahvalaulu) vastu, mis täidab tema ekstaatilisemat poolust ning avab sel moel otsetee tema sürreaalsesse keeledžunglisse. Siiski on Ehini keele-ekstaatilisust tasakaalustamas ka mõtlikum, kontemplatiivne poolus, see tuleb nähtavale haikutõlgetes, mille kaudu ta leidis kontaktipinda orientaalse tunnetusega (vt. näiteks Taimi Pavese käsitlust). Huvi loodusrahvaste ja arhailiste kultuuride vastu tulenes neistsamadest hingelistest põhivajadustest, mida ta kirjeldab poeetidest põlvkonnakaaslastelgi. Oleks huvitav võrrelda Masingu ja Ehini „teist mina” ja parallelismidesse peidetud „teist maailma”. Kahtlejad lugegu lisaks Ehini programmartiklit „Kujund ja meeled” (ilm. 1966, ka kõnealuses kogumikus) ning võrdluseks Viivi Luige—Jaan Paavle jaapanliku luulesüsteemi kokkuvõtet „Peegel lapse käes” (ilm. 1970).

Ei saa aga unustada, et Ehini sürrealistlikes unenäopiltides on palju jälgi argireaalsusest, elementidena on need otse üle võetud nõukogude plaanimajanduslikust absurdimaailmast. See oli omamoodi tõrjemaagiline akt ja samas ka irooniline mäng võimuga. Niisugune põgenemine sürreaalsesse teadvusetagusesse vajas siiski reaalset olevikku, nii jõudis ideoloogia, seda küll pöördperspektiivses vormis (laenates terminoloogia Peet Lepikult, vt. lk. 299), Ehini poeetilistesse maailmadesse. Selles suhtes ei saa nõustuda Aare Pilve väitega Ehinist kui ideoloogia­välisest autorist. Laiemas kontekstis tähendab ka parallelism ideoloogiat (s. t. meelsust, väärtusi, hoiakuid). Ehini poeetilise maailma erinevaid tähendusvälju ei saa eristadagi nende elementide ideoloogilist tausta tundmata, olgu need siis kantud okupatsiooniaja absurdist või soomeugrilikust ekstaatilisusest.

Ehini loomingu bibliograafia koostaja on kahtlemata ära teinud suure ja tänuväärse töö. Ehini elutöö on jaotatud temaatiliselt, tema tegevuse järjepidevus luuletajana, tõlkijana, esseistina, stsenaristi ja näitekirjanikuna on reljeefselt kaardistatud. Žanriline jaotus pakub muuhulgas ka elu muhedat metafoorsust: päevasalmid on ilmunud „Eesti Päevalehes”, nädalasalmid „Nädalises”. Bibliograafia hõlmab valdavalt ajavahemikku 1968—2011, kuid lehitsedes leidsin üksikuid valikviiteid ka aastasse 2012. Kahjuks Epliku kogumikku „Varielu” nende hulgas ei leidunud. Täienduseks märgin veel, et Ehini Masingu-huvi on olnud samuti laiahaardelisem kui bibliograafias märgitud üks essee 1999. aastast. Sellele eelnes lühem kirjutis 1989. aastal „Uku Masing 80: Raikküla vaimuvalge mees” („Ühistöö”, 15. VIII, nr. 95); 2001. aastal avaldas Ehin kirjandusajakirjas „Ariel” ülevaateartikli eesti luulest, sh. Masingust, „Naturen i den estniska poesin: från animism och panteism till zenbuddhism” koos Masingu kahe tekstiga („Tontide eest taganejate sõdurite laul”, „Usutunnistus suurel hommikul”). Sealjuures on need ainukesed Masingu-tõlked rootsi keelde („Ariel”, 2001, nr. 4—5). Kogumiku uurija-sõbralikkust kahandab aga nimeregistri puudumine.

Mis saab edasi? Ehini patafoorne või eideetiline tunnetuslaad on tähendanud kestvat avatust võimalikele uutele reaalsustele. Nii on Ehinil võimalus ilmuda eideetilises kujundlikkuses ikka uuesti, ja ilmselt seal, kus oodatagi ei oska.