Põhjuseta radikaal
November, 2013
Arvi Tapver: „Vabad radikaalid ehk Märtrikroonil pole juveele”.
„Tormikiri”, [Tallinn], 2012. 175 lk.
Iga ajakirjaniku soov on kirjutada raamat. Ajakirjaniku amet eeldab armastust kirjutamise vastu. Seda võib võtta omamoodi harjutamisena: leida huvitavaid ja atraktiivseid tegelasi, põnevat süžeed, ja muidugi arendada oma kirjutamisstiili, mida näiteks Ernest Hemingway ajakirjanikuna ka tegi. Seda kõike on Tapver (tegelane) samuti teinud, kuid märksõnu — tegelased, süžee ja kirjutamisstiil — tuleks iseloomustada siiski teiste sõnadega.
Lugejad kohtuvad raamatus ühe radikaalse tegelasega, tema elu ühe perioodiga (vt. „Apelsin kellavärgis”, 2010). See elu on üsna kirju: arvukad ettevõtmised ja miniseiklused, mida saadavad alati erineva taustaga kõrvaltegelased. Samas on see elu üsna üksluine, seda võib kõige lihtsamalt iseloomustada kui joomist joomise otsa. Päevadel ei ole erilist eesmärki, tähtsustatakse meelelisi naudinguid, nende mõju suurendab narkootikumide kasutamine. Peategelane on oma kodumaal (Vitustani Vabariik ehk Eesti Vabariik) seotud suurte ja tähtsate kohtuasjadega ning üritab oma nahka hoida, aga eriti see teda ei huvita. On see mingi macho-mehe sündroom või elab ta oma „vaba radikaali” nime vääriliselt? Minu vastus oleks, et nii seda kui teist.
Romaani tegevustik liigub kolmes kohas: New Yorgis, Tallinnas ja Kreeka saarestikus (Türgi külje all). Tallinna puhul ei lõhu aga loo autor mingit miljööd. New Yorgile ja Kreeka saartele on lähenemine teine. Seal luuakse olustikku, kuid väga stereotüüpselt ja napisõnaliselt. Tekst ei suuda lugejat viia New Yorgi keskmesse. Ei piisa võõrapäraste sõnade — downtown — ega kohanimede — Manhattan — kasutamisest. Lugeja võib mõttes ju olla selles suurlinnas, aga ta ei oska märksõnade abil orienteeruda. Linna iseloomustavatest lausetest ka suurt kasu ei ole: need on liiga üldtuntud, klišeelikud ning töötavad pigem miljööefekti tekitamise vastu kui poolt. Lugejalt oodatakse liiga suurt eeltööd või eeldatakse, et ta on piisavalt näinud Woody Alleni filme või mõne muu allika kaudu New Yorki tundma õppinud.
Samasugune olukord valitseb Kreeka saarestiku keskkonna suhtes. Tänapäeval ei pea kirjeldused olema pikad, aga nad peavad sisaldama mingisugustki esmakordsust, aurat — kui kasutada Walter Benjamini terminit —, mis viiks lugeja sinna, kuhu autor seda tahab. Öelda, et saartel on majad valget värvi, et päikese soojust peletada, või et vanamehed mängivad kohvikunurgas lauamängu, on alles pool tööd. Lugejale jääb sellest väheks, ta tahab rohkem teada, sest tema ei pruugi olla seal käinud.
Kuid tuleb öelda, et üht-teist on siiski tehtud. Iga tegevuspaiga kohta (laiendame horisonti New Yorgist ja Kreekast kogu romaanile) võib leida niisugust auralaadset iseloomustust, näiteks on hästi kirjeldatud äsjasaabunuid, kes JFK-lt (John F. Kennedy nimeline lennujaam) oma kohvritega New Yorki saabuvad (lk. 14—15). Kuid see kõik jääb ikkagi poolikuks. Lugeja ei suuda antud informatsiooni varal tervikpilti silme ette manada.
Tervikpildi hoomamise vastu mängib veel romaani väga kiire narratiiv. „Mõte tormab kiiremini, kui ma jälitada suutnuks” (lk. 77); ka raamat tormab kiiremini, kui mõte suudaks jälgida. Tekst on väga kokkuvõtlik: lugejal ei ole aega hakata mõistma tegelaste motiive ja tegelasi tundma õppida, sest trupp vahetub kiiresti ning jäädavalt. Naljalt kellestki me loo käigus teist korda enam ei kuule.
Teisalt takistab kõrvaltegelaste lähemat mõistmist romaani peategelase ehk „vaba radikaali” minavormi kasutamine, selle objektiivsus tuleb kindlasti küsimärgistada. Pidev joomine, uimastite pruukimine ja deliiriumid pärsivad reaalse maailma tajumist. Seetõttu mõjubki lugu muinasjutulisena ning jõuab kohati humoorika utoopia tasandile.
Siit leiab ka ühe vastuse, miks tegelastest endist suurt midagi meelde ei jää. Kõik nad on ühe ja sama kirjutava käe loodud, see ei tee erilisi pingutusi, loomaks selgeid piire tegelaste vahele. Nad mõjuvad halli massina, millest on võimalik välja noppida vaid kõige lihtsamaid ja üldistavaid märksõnu. Tundub, et dialooge esitab üks inimene. Kõnemaneer on kahtlaselt ühesugune. Tegelastel puudub identiteet, nad on mannekeenid, kes on erisuguselt riidesse pandud.
Raamatu saabki tegevuspaikade järgi jagada kolmeks osaks: New York, Tallinn ja Kreeka saared. Kuid samas puudub sellel jaotusel tähendus. Ühestki osast ei moodustu omaette lugu, kõik kulgeb ühtemoodi, elu nautimisega. Tõkked võivad näida üsna suured, aga need lahenevad — kohati tõetruult, kohati mitte — ning tuttav elurütm võib jätkuda. Ja tulebki tõdeda, et elustiili kujutamisele on kulutatud palju sõnu ja lehekülgi. Võiks ju arvata, et see ülesehitus eeldab mingit kulminatsiooni, muutust. Kuid seda ei tule.
Romaan suudab saavutada hea rütmi ja kiiruse, kuid järgmine käik, haripunkti jõudmine või isegi peripeetia jääb tulemata või nõrgaks. Ja sellest on kahju. Näiteks jätab New Yorgis veedetud aeg kokkuvõttes kahvatu mulje, sest sellel puudub lõpplahendus. Lugedes tekkis tunne, et lugu peaks nüüd siin otsad kokku tõmbama. Selline näib olevat asjade loomulik käik. Aga nii ei juhtu, pool raamatut on veel lugeda. Efekti tekitamine õnnestus hiilgavalt, kuid jättis lõpuks kõik arusaamatuks. Milleks oli seda kõike vaja? Milleks olla New Yorgis ja seal nii laiahaardeliselt rännata, kui see pole pusletükk pusles? Suhteliselt lühike raamat sisaldab liiga palju eri teemasid ega jõua ühtegi ammendavalt kajastada.
Lugu ise on tunnustatud ajakirjanikust, kes on sattunud suurtesse sekeldustesse ning varjab ennast suurlinnas, kus ta saab olla anonüümne. See on tema lugu ja ta laseb oma mõtetel vabalt lennata, assotsiatsioonid on seinast seina. Tal paistab olevat palju teadmisi poliitika ja üldse selle kohta, mis puudutab riiklikku korraldust (võim, julgeolek jms.). Tegu oleks niisiis justkui haritud inimesega, kes hindab oma emakeelt. Romaan aga kõneleb midagi muud.
Kindlasti tuleks siin rõhutada keelelist aspekti. See on huvitav mehhanism, mis suudab töötada nagu õlitatult ja samas takerduda iseenda hammasratastesse. Raamat üritab anda harjumuspärastele keelelistele olukordadele uut tõlgendust, väljundit, ning tegeleb ka keele laiendamisega. Kuid ei saa pooldada keele laiendamist võõrkeele otsese sünteesimisega. Head kirjanikud hoiavad keele tõhusust, on öelnud Ezra Pound. Võõrkeeled on meie tänapäevase multikultuurse maailma paratamatus, mistõttu tuleks oma keelt hoida nii palju kui võimalik. Isegi võõrkeelsete parasiitsõnade puhul ei tohiks teha järeleandmisi, kõnealuse raamatu sõnavara aga kubiseb neist. Võõrkeelt tuleks kasutada põhjendatult, sest muidu saab sellest odava populaarsuse tagaajamine, oma võhikluse näitamine. Mis kuidagi ei sobi tunnustatud ajakirjaniku kujuga.
Ent see kõik kehtib ehk rohkem apollonliku kunsti kohta, kus tähtsustatakse harmoonilisust, selgust ja läbimõeldust. „Vabad radikaalid” on aga selle vastand ehk dionüüsoslik kunstiteos. See on kirjutatud meeleliselt, loomulikult, ilma mingi konkreetsuseta, ning selles on tunda ürgset ja traagilist eluhoiakut, mis pole alistuv ega nukrutsev. Apollon ei tunne meelehärmi selle teose üle, aga Dionysos naeratab kindlasti.
Kui seda teost kuidagi žanriliselt liigitada, võib seda vaadelda kui biitkirjanduse esindajat. Biitkirjandus oli 1950.—1960. aastatel mõjuvõimsaks kujunenud kirjanduslik liikumine, mida iseloomustavad emotsionaalne nördimus ja ühiskonnast võõrandumine. Sellisesse „madalpunkti” jõudmise vastu otsib minajutustaja abi alkoholist, uimastitest, seksist, pidevast liikumisest ja ringireisimisest, et leida endale kohta mingiski kultuuriruumis või identiteetiloovas grupis. Alati muidugi ei loe, kas indiviid on kultuurigrupile jah-sõna andnud või mitte. Ta on paratamatult osa sellest.
Maailm neelab meid, sunnib käima ettekirjutatud rada. Minajutustaja ei taha sellega leppida ja võitleb, kuniks jõudu jätkub.
