Uue maailma Tammsaare

Joonas Hellerma

 

 

Nägin selle unenäo päris ammu. „Estonia” kontserdisaalis kanti ette tuntud eesti helilooja uut teost. Täis saal. Ma avasin silmad koridoris, uksed saali olid juba suletud. Koridorist nägin läbi udu pilte saalisolijatest. Aplodeeritakse. On tunne, et seal valitseb mingi uinutav ja salapärane ühiskogemus. Ettekantud teos on millegagi rabanud. Inimesed on tardunud oma toolidel. Aga nad ei ole siiski niisama lummatud, vaid õndsas hämmingus ühest kaugest, ammu unustatud tundest. Koridori kinnise topeltukse ees ta hall ja tagasihoidlik kuju seisabki. Tolmuses pintsakus leebe naeratav Tammsaare. Ta on siin küll üsna omapäi, ainsaks kaasaegseks kontserdisaal ise. Suhtlus käib keeles ja sõnades, aga rääkima ei pea. Panen kerge erutusega kõik pähetorganud asjad ühte küsimusse: mis see „Tõde ja õigus” siis õigupoolest on? Ta ainult naeratab vabandavalt, justkui häbenedes, tahtmata sellest numbrit teha. Räägime millestki muust. On nii palju olulisemaid asju: „See on tühiasi.”

Kohtasin mõni aeg tagasi üsna teravat hinnangut Tammsaare „Tõe ja õiguse” kohta. Vähe on sealt võtta tulevikumaailma inimesel, kes on eneseteadlik ja iseseisev, tulevikku prognoosiv indiviid. Niisugune tulevikuinimene ei tee midagi oludest lähtuvalt. Ta küsib, ja kui vaja, muudab ringi. Teda iseloomustab oskus valida eneseteostus ja õnn. Ta on terve ja töökas, talle pole probleemiks avatud ja läbipaistev suhtlemine. Selline otsusekindel elumõistmine on aga vastupidine vargamäelaste käekäigule. Neid valitses tahumatu jonnakus ja halvav tusameel, mida saatsid kibedad ja fatalistlikud mõtted inimese eksistentsist. Kergemad hetked, kui neid ka oli, osutusid üürikesteks sentimentaalseteks päikeselaikudeks vääramatus tervikus. Inimeste suhteid valitsesid saamahimu ja omavaheline vägikaikavedu. Tsiviliseerimata ja sageli vägivaldsusse kalduv mehe-naise suhe rõhutas veelgi vargamäelaste omasüülist saamatust.

Niimoodi võib Tammsaare tõepoolest mõjuda raskemeelsena, aga Tammsaare ei ole siiski ühemõtteline raskemeelsuse apologeet. Vargamäel on rohkem gravitatsiooni. Juba ainuüksi seepärast, et eestlase kuju asetub siin esimest korda uut laadi üldistavasse panoraami. Eestikeelsena ja eestlase kujus mängitakse läbi palju motiive, mis on iseloomulikud modernsele kultuurile inimese mõtestamisel. Indreku kujus kehastuv jumalaotsing ja sellest lähtuv eksistentsiaalne heitlus annab võimaluse jälgida kultuuri läbivaid suuri murdejooni. Ka Indrek on omamoodi kangelane ajastute, vana ja uue maailma vahealal. Ta ei saa enam leida rahu olemasolevast, aga romaanis ei suuda ta rajada ka päriselt uut. See ei tee vähemaks tõsiasja, et „Tõe ja õiguse” kaudu saab eesti­keelne kirjasõna ühismõõtme kosmopoliitse kultuurikontekstiga. Siitpeale läheb kitsas, ent siiski püsiv purre maailmakirjanduse arhiivi. Kuid see ülevus pole mõeldud rahvusliku mütoloogia tarbeks. „Tõe ja õiguse” olemasolu ei vaja laulupidudega tähistamist. See on lihtsalt eestikeelse eneseteostuse imekspandav kinnitus, millesse täna ei ole tingimata kergem uskuda kui Tammsaare ajal. Seepärast pole Tammsaare loominguline pärand kaasaegse, „uue” inimese individuaalsuse suhtes sugugi nii anakronistlik. Vastupidi, Tammsaare töö on püsiv kinnitus eestikeelse individuaalsuse võimalikkusest.

Tammsaare loomingut tunnetades võib lähtuda talle iseloomulikust inimeste mõtte- ja tundeelu vastuoksuste kujutamisest. Tegelased leiavad ennast üha jälle vastuolulistest suhetest teisega, ühiskonnaga ja lõpuks eksistentsi enesega. Paheline „õigus” ja egotsentriline teadvustamatus, millel Tammsaare justkui kiususeemnena idanema laseb minna, ei paljasta aga inimese viimsete kihtide  triviaalset või mustvalget tuuma. Niisuguste vastuoludega saavutatav pingekogemus tõstab tõepoolest esiplaanile emotsionaalselt heitlikud inimesed. Ent Tammsaaret ei huvita niipalju inimese afekt ega alasti füsiognoomia, vaid temas teostuv tunde- ja mõtteelu liikumine.

Mõtlejatest on ängikogemuse rolli tunnetuses valgustanud Hegel (kelle töid Tammsaare teadis), kes näeb „õnnetut teadvust” osana tunnetuse vältimatust käekäigust: õnnetu on enesega väljapääsmatusse vastuollu sattunud teadvus, mis ei suuda maailmast leida mingit jäädavat, teda rahuldavat terviklikku reaalsust. Niisuguse vastuolu esilekutsuja pole mitte ainult inimene ise, vaid ka teised inimesed; kokkupuutel nendega tuleb ilmsiks esmapilgul sügav ja antagonistlik vastasseis: inimese ettekujutust maailmatervikust lõhutakse pidevalt ühe teise ilmumise kaudu, kes ei sobitu kujutletud tervikusse. Teisest saab vähemalt esialgu irratsionaalne ja ärritav segaja, millega kaasneb hulk vastuolulisi suhteskeeme. Nii jääb inimesse küll hinges elutsev vajadus millegi püsiva ja igavese järele, aga kogemus kõneleb talle alati muud: elu on ainult kõige muutlikkus ja erinevuste ületamatus, kui ongi midagi ühendavat, siis vaid lõplikkus ja kaduvus. Tekkinud pinge tõttu kujuneb inimeses umbusklik hoiak mis tahes reaalsuse suhtes. Selle psühholoogiliseks vasteks on pettumus, mida väljendavad intellektuaalsed mõttestambid nagu stoitsism või skeptitsism. Nii võib Vargamäe Andreses täheldada Hegeli visandatud vastuolumustri võrdkuju: jah, Andres tunnetab teatud määral enese vaba vaimu, tal ei puudu võime ideaalmõtlemises eemalduda elus kogetavaist vastuoludest ja rajada nägemusi oodatavast tulevikust. Aga ellu tagasi pöördudes, suhetes teistega, igas töös ja tegemises langeb ta vastuolulisse reaalsusse üha tagasi. Ta on võimeline töötama, aga võimetu midagi lõplikult muutma. Inimene on küll vaba, aga maa ei kuula teda seepärast rohkem, vähemalt mitte nii, nagu inimene oli kuulanud oma käskijaid. Inimese vabadus jääb vähemalt esialgu võtmeta. See sisendab mõru eksistentsiaalset võõristust, kus mõtete ja elu vahele jääb valulik lõhe, milles elu ainult kulub.

Niimoodi võimendatud kimp inimlikke omadusi ei ole aga rusutuse eestkoste, vaid seeläbi on antud võti sisenemiseks ilukirjandusväljale. See on elu suhtes kõrgendatud ja koondatud energiaga väli. Mida me siin näeme või puudutame, pole üksüheselt elule ülekantav. Kunsti huvi kujutada elu ei piirdu tõe teatamisega elu kohta teravmeelsel või dekoreeritud viisil. Kunsti suhe tõega on teistsugune, tõe esitamise või representeerimise asemel ta pigem seisab tõe eest: ärgitades elu taas liikumisse, õnnestumise korral kasvatades ja ülendades elu. Tammsaare loomingu tõlgendamine maailmavaate varjatud edastusena või kõikehõlmava muserdava eluhoiaku sisendusena varjutab tema teoste kui kunstilise ruumi olemust. Tegelased siin pole ühe või teise maailmavaate kinnitus, vaid nad on kutsutud oma kujudesse, et stereotüüpe vabaks anda (mitte neid kinnistada) ja tuua mõtestamise haardeulatusse siiani sõnadeta ja kultuuriliselt olematut maailma. Tammsaare kujud ei hoiata meid (teiste sõnadega, nad ei õpeta ega moraliseeri), vaid nad osutavad, viivad kaasa, talutavad otsekui enese järel. Ja see kaasaminek on otsustav. Sest iga niisugune kunstiline figuur on meist lõpmatult palju ees ja tuleb vastu täpselt niipalju, kui kaugele me temaga koos oleme suutelised minema.

Ilmumisaegses esimeses vabariigis lõi romaan eestlasliku vaimulaadi üldistuse. Ometi ei olnud see mõeldud kinnistamiseks või kummardamiseks, pigem avanes nüüd võimalus saavutada sellega problemaatiline suhe, muuta see ülepea küsitavaks. Arhetüüpide universumi loomisega saab Vargamäest omalaadne paralleelmaailm seni pelgalt olmelisele ja fragmentaarsele argimaailmale, millel puudus iseseisev võime ennast niisugusel kujul reflekteerida. „Tõe ja õiguse” kaudu on midagi olmest esile tõstetud, saanud loa eluks keeles ja kultuuris. Kuigi Tammsaare tegelastes endis võib leida heitunud hoiakuid kultuuri suhtes, nende hinnangutes taandub see sageli „vintrauale”, „okastraadile” või ebavõrdsust süvendavale ekspluateerimisele, on kultuuril siiski ka eksistentsiaalsem tähendus — olla meedium, mille vahendusel inimvaim endas selgust saab. Hegelile on kultuur samuti oluline õnnetu teadvuse ületamisel — vastuolulisus, mis seisneb suutmatuses näha ennast reaalsuse mõtteka osana, leiab lahenduse pikal teekonnal läbi inimsuhete ja sündiv kogemus võtab muuhulgas kuju ka kultuuriepohhidena. Kultuur kui kristalliseerunud minevikukogemus võimaldab inimesel lõpuks eemalduda sisseharjunud mustritest ja teadvustada endas elavat oleviku võluväge, ühendatust üksteisega, milles Hegeli sõnul „vaim värvilise siinpoolsuse nähtumustest ja tühja sealpoolsuse ööst sekkub oleviku vaimsesse päeva”.

Kui Tammsaarele etteheidetud raskemeelsust pole nii kerge tõeks tunnistada, millega siis põhjendada vastupidist? Tõesti, Andrese elutöö ei ületa sünni ja surma ringkäiguga kaasnevat paratamatut hääbumist. Eluõhtul sauna toodud õunapuuõied ei lõhna enam noorendavalt, sest kas pole juba natuke liiga hilja? Vana Andres ei tee läbi ühtegi heroilist muutust ja ei vabane oma vintskest meelelaadist. Seesama maa ja loodus, mille kaudu ta visalt oma kujutelmi on püüdnud teostada, kingib talle lõpuks siiski ootamatut ja leevendavat rõõmu, „mis murrab ta jonni”. Talle selgineb looduse ja maailma ülev kohalolu, millega ei pea tingimata rinda pistma. Indrek teeb läbi eepiliste mõõtmetega Kolgata-teekonna. Aga olles tagasi kodus, rabaserval, tunneb ta „sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas”. Ometi, romaani teise osa epiloogis on Indrek väikese tüdruku imelise tervenemise tunnistajaks ja sellest kujuneb müstiline kontrast Indreku senistele pikkadele usulistele heitlustele. Sündmus, mis jääb heiastuma ka edasises, kuni Indrek romaani viimases osas lahkub Vargamäelt käsikäes sellesama imeliselt tervenenud naisega. Seeläbi annab Tammsaare mõista ka helgema tonaalsuse olemasolust. Inimoleku vastuolulisuse rõhutamine võib hoida esiplaanil küll ahistatuse psühholoogiat, mis moodustab tegelasi liikumapaneva draama, aga lõhestatus on teistpidi ka avatus, mille kaudu sealpool nähtavat, teises plaanis, tugevneb ahistusele vastupidine, ülendav ja õndsasse määratlematusse suunatud avatud ruum. See toob Tammsaare loomingusse ka auraatilise, tabamatuse aistinguga seotud poeesia, draama tunnetusliku kütkestavuse. Inimese püsiv substraat tiheneb tema kujutluste, mälestuste ja unenägude piirjoonteta segunemises lugeja kontemplatiivseks muljeks. Need muljed ei tähista viljatuid pause nõudliku reaalsuse selja taga. Nähtamatum sfäär on küll ainult aimamisi olemas tegelaste, sündmuste ja ridade vahel, aga just seal tuksleb Tammsaare loomingut elustav pulss. Mälestuste, mõttevoogude ja unenägude peatuma kutsuvas lummuses elab teine, draamaväline inimene. Nii kasvab inimese eksistents väljapoole meelelise reaalsuse hektilisi piire. Reaalsuse piirid pole Tammsaarel ühemõtteliselt geomeetrilised ega aegruumilised. Kujutlusliku, nähtava ja nägematu koosmõjus ongi Tammsaare inimeste metafüüsiline karismaatilisus. Selle kaudu on antud inimese lakkamatu suhtlus eksistentsi mõistatuslikkusega, mis moodustab ühtlasi tema eeterliku päriselemendi.

Seepärast ma ei usu, et tulevikuinimene Vargamäelt midagi ei leia. Tekst on „tulevikuinimesele” kindlasti avatud ja selles peituva elamuse mitmekihi­lisus võiks homsesse vaatajat inspireerida vahest võimsamaltki, kui statistikale toetuv kohanemine homselt oodatava maailmakorraldusega. Elas ju Andreski suure osa oma elust kusagil homses, seda kunagi päriselt nägemata. Jah, Vargamäe on tõepoolest selja taga — seal ei ole enam meie kodu. Aga seal on endiselt üks paralleelmaailm, üks kultuurilise universumi vilkuv tähestik.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood