In memoriam Maie Kalda 19. VI 1929—8. XI 2013

 

 

Hingedeaeg viis meie seast Maie Kalda, Väike-Maarja koolmeistri perest pärit kirjandusteadlase, mitme põlvkonna kirjarahva hea ja nõudliku kriitiku ja õpetaja.

Tartu ülikooli cum laude lõpetanud eesti filoloogina alustas ta 1956. aastal kokku pea pool sajandit kestnud teadustööd Keele ja Kirjanduse Instituudis ning 1993. aastal selle ühe ametliku õigusjärglasena loodud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses — alates KKI aspirantuurist kuni UTKK vanemteadur-konsultandi ametini. 1963. aastal sai Maie Kalda filoloogiakandidaadiks, väitekiri „Jaan Kärner kirjanduskriitikuna (1920—1940)” ilmus trükis 1964. Eesti Kirjanike Liitu kuulus ta 1966. aastast. Ühiskondlikult tundlikel aegadel juhatas Maie Kalda 1984—1989 KKI kirjandusajaloo sektorit, pühendunud toimetajana seadis kaante vahele akadeemilise kirjandusloo („Eesti kirjanduse ajaloo” V köite 1. ja 2. raamat, 1987 ja 1991). 2003—2010 töötas Maie Kalda Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma vanemteadurina. Ta kuulus aastakümneid Emakeele Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ning oli aastast 1977 Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.

Maie Kalda on süvitsi uurinud vanemat eesti kirjanduslugu, makaroonilise teksti fenomeni, animalistikat eesti kunstis ja kirjanduses, mitme üksikauto­ri (Jannsen, Metsanurk, Kross, Ristikivi, Lepik, Vaarandi jt.) loomemeetodeid ja -mudeleid — sealhulgas näiteks tüpaaži ja tegevusruumi. Tema kirjandusteaduslikud käsitlused on ühtaegu õpetlik ja ülimalt haarav lugemine. Osutagem autoriraamatutele-artiklikogumikele „Kirjandusest ja kriitikast” (1976), „Mis mees ta on?” (2000) ja „Mis loom see on?” (2004) ning Debora Vaarandi isikupärasele biograafiale „Debora ja vennad” (2010). Maie Kalda elutöö tähenduslikuks tahuks oli kriitikaprotsessi üldistamine ja kirjandusteaduse ajaloo uurimine, viimane ülevaade sel teemal ilmus koguteoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Ühtaegu avarapilgulise ja perfektsust taotleva toimetajana seisis ta rahvusliku kirja- ja akadeemilise toimetamiskultuuri eest. Missioonitundlikkusest kõnelevad nii ulatuslik kaastöö entsüklopeedilistele teatmeteostele kui ka mitmed kooliõpikud, samuti õpilasteadurite juhendamine 1980-ndatel.

Maie Kalda käekirja iseloomustavad täppisteaduslikele parameetritele tuginev rahulik arvelevõtt, komparativistlikud notiitsid, kujundileidlikud määratlused. Kirjutiste säästliku ja hästiliigendatud kompositsiooni ning väljenduslaadi karge väljapeetusega kaasneb siiski ka täpselt doseeritud isiklik emotsioon, sest — tsiteerigem teda ennast — „isiksuse taandamisega võidakse välja utta ka teksti võlu”.

Maie Kalda loome- ja teadustegevust on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia (1977) ja Eesti Kultuurkapitali esseistikapreemiaga (2001). 2013. aastal pälvis ta elutöö eest riigi teaduspreemia. Maie Kaldat on autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga (2001) ja Riigivapi IV klassi ordeniga (2006).

Ei saa mainimata jätta Maie Kalda kodanikujulgust — oli ta ju 1980. aastal üks „40 kirjale” allakirjutanuid. Nii tema dissidentluseta leebe iseseisvus kui ka vaimuerksus, inimlik vaprus ja väärikus on olnud läbi aegade tõeliselt imponeerivad. Kolleegid ja õpilased jäävad Maie Kaldat mäletama kui eetilise kirjandusuurimise eeskuju.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut

Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakond

Emakeele Selts

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood