Lugematul arvul lugusid

Margit Tintso

 

 

Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid”.

Ajakirjade Kirjastus, 2013. 325 lk.

 

Kui luuletaja torkab parema jala proosa­ukse vahele, jääb vasak ikka luule­ilma tasakaalu hoidma ning ühest lehe servast teiseni kirjapandud read kisuvad vägisi kõveraks ja keelendid pressivad end ÕS-i heakskiidetud normidest välja. Sel viisil sündinud teos ei taha eriti mahtuda ühegi paikaloksutatud žanrimääratluse alla, kuigi Kaldmaa nii-öelda proosadebüüti on juba nimetatud romaaniks ja seda on teinud ka autor ise[1]. „Islandil ei ole liblikaid” pole aga ei selgepiiriline debüüt (varem on Kaldmaa kirjutanud ju proosat lastele ja „Loomingu” lehekülgedel avaldatud novelli eest Tuglase auhinnagi saanud) ega ka selgepiiriline romaan. Pigem asetub see kuhugi proosapilve luulelisemasse serva, kus on piisavalt ruumi keelemängude,  vormiliste eksperimentide ja põhiliini tuulutavate poeetiliste vahepuhangute[2] tarbeks. Tulemuseks on omapärane põimik, mis võib kronoloogilist juttu ootava lugeja omajagu segadusse viia, kuid pakub kindlasti elamuse neile, kes hindavad kirjandustehniliste krutskite kunsti.

Nagu pealkiri osutab, toimub teose tegevus Islandil, suuremalt jaolt Siglufjörðuri rannakülas, maailma äärel, mida valitsevad polaaröö ja -päev ning kõikvõimas ookean, mis annab ja võtab. Loo keskmes on ühe kohaliku suguseltsi viie põlvkonna naised ja mõned mehed, kelle elurütmi üle otsustab ümbritsev karm loodus: niikaua, kui meri on lahti, kogutakse talvevarusid, saabutakse ja lahkutakse; kui meri külmub, varjutakse pikaks talveks tuppa ning hoitakse end elus lugudega esivanematest, kangelastest ja kaugetest maadest.

Miks aga Island? Eks siin mängi kindlasti kaasa Kaldmaa kui Eesti PEN-klubi presidendi, viljaka tõlkija, mitmes keeles kirjutava poeedi ja kirjanduspromootori põhimõtteline rahvusvaheline haare. „Islandil ei ole liblikaid” peaks tekitama potentsiaalset tõlkehuvi vähemalt ühes välisriigis ning kustutama mõnevõrra ka kodumaiste lugeja-edetabelite janu mingi teise maa nime sisaldava pealkirjaga raamatute järele. Kuid see pole kindlasti peamine. Sukeldumine teise kultuuri mägijõgedesse aitab ilmselt paremini pinnale kergitada teose üldinimlikku külge. Eestlastele Eesti ajaloost kirjutamine tähendab autorile ju pahatihti riski, et tema kirjanduslik eesmärk jääb alla poleemikale teemadel, kuidas üks või teine raamatus mainitud asi ikka „tegelikult” käis, või et kas nii või naa ikka saab ja passib kirjutada jne. Sest eelkõige paistab „Islandil ei ole liblikaid” olevat lugu igatsusest, teiseks lugu lugudest ja alles seejärel lugu ühest Islandi külast ja selle (ürg)naiste elust-olust läbi XX sajandi.

Teose maailm avaneb valdavalt rannaküla naiste pilgu kaudu, kelle üks peamisi ja ajatuid muresid on isade ja meeste puudumine. Mehed on enamjaolt merel, ning mida enam liigub teose aeg tänapäeva poole, seda rohkem kallutavad võõrad tuuled neid terviklikkuse keskmest välja ning traditsioonidest eemale. Rannaküla esimesi mehi, Daluri Jónsi, on veel juuripidi kangelaste ajastusse kuuluv inimlike vigadeta tegelaskuju. Kuigi ka temal on „veelind söäme asemel” (lk. 34), mistõttu ta vahepeal aastateks merele kaob, võivad tema eraklik naine Gudrun ning tütred mehe kuldsetele kätele, ettevõtlikkusele ja kindlale meelele siiski loota. Jónsi ja Gudruni tütretütar Kristin sünnib aga juba ilma isata ning saab teisekspooleks end Päikese pojaks pidava Eliase, keda mujalt pärinevad religioossed ulmad oma rahvast üha kaugemale tirivad, kuni ta lõpuks müstilistel põhjustel ka füüsiliselt kaduma läheb. Eliase poeg Haraldur minetab aga igasuguse inimlikkuse, kummardades progressi ja raha — järjekordset „sissetoodud” müüti. Perekonna saatuse uus lootus pannakse naisterahvale, välismaal üles kasvanud ja taas isatule Elinile, kes valib esiisade tee asemel esiemade oma ning asub otsima „oma”, kuigi tema side juurtega on katkenud. Naistekesksus annab teosele esmapilgul üsna feministliku hõngu, kuid samas töötab sellele vastu kadunud ürgmeeste ja kangelaslike isade igatsemise motiiv. Maailma ääre naised peavad küll paljuga isekeskis toime tulema, kuid ilma meesteta nad siiski hakkama ei saa.

Sel ajal, kui mehed on merel või usu- ja äriasju ajavad, juhib naiste elu maa oma kartulipõllu, heeringatünnide ja lõputu igatsusega. Naiste ja laste omavaheline läbisaamine on üldjoontes stabiilne ja sõbralik, kuid meeste ja naiste ning isade ja laste suhetega näib olevat samamoodi kui aastaaegadega: lühikesed õnnehetked, kui meri on lahti, vahelduvad pikkade igatsusaegadega, kui rand on külmunud ja mehed teadmata kus. Põhjamaine igatsus ei too kaasa pisaraid, vaid püsib vaikivana sügaval hinges, ähvardades kestma jääda nagu talv, mis Siglufjörðuris tõepoolest mõnel aastal suve vahele jätab. Sidevahendiks kadunud lähedastega saab muu puudumisel ka tundejõud, mis võib mõnikord omandada maagilise väe. Näiteks õnnestub Gudrunil suhelda oma merele kadunud mehega salapärase hingevärava abil:

„Mõnikord tajus Gudrun oma seljas tukseid, mis algasid nagu kerge koputus vasaku abaluu peale, sealsamas, kust kría teda nokaga riivanud oli. Koputused kasvasid ja sagenesid, kuni ta tundis väravat avanevat. Ta sirutas käed laiali ja saatis kõik, mis temas üldse oli, välja heledasse avarusse otsima seda teist, halli rõõmusegust pehmet ilmalaiust avarust, kuhu Gudrun oli pannud kogu oma usalduse. Mõnikord leidis üks avarus teise. Mõnikord vaatas Jónsi talle otsa.” (Lk. 69—70.)

Teose kõigi isatute laste koondkuju on müütiline Einhver Ekkineinsdottir (e. k. Keegi Eikellegitütar), kellest kõnelevad lood on pikitud teiste peatükkide vahele. Kui esimesed Einhve­ri lood mõjuvad muu teksti sees kuidagi kummaliselt ja haakumatult (seda enam, et nende jutustamisstiil on hoopis teistsugune ja igas loos on üks ja sama Einhver üsna erinev tegelane), siis pikapeale muutub selle, ka omaette lasteraamatuna[3] ilmunud loo dimensioon arusaadavamaks. Teatud ürgse ja ajatu tunnetuse seisukohalt, mida „Islandil ei ole liblikaid” näib siin-seal taotlevat, ei ole niivõrd tähtis see, kust üks lugu lõpeb ja teine algab, vaid nende lugude sisu ja edasijutustamine. Seda nn. ürgset vaimsust teos aga siiski päriselt kätte ei saa. Kuigi müütilise, unustatu ja kõrvaletõrjutu poole püüdlevad vormilised ja keelelised otsingud on igati efektsed, ei vormu ometi piisavalt terviklikke ja veenvaid karaktereid või teistsuguse hingega fiktsionaalset ruumi, mis hakkaks kogu teoses iseseisvat elu elama (seda ehk vaid Gudruni ja Jónsi loos, mis on ühtlasi raamatu kõige võluvam osa). Pigem mõjuvad jutustamiseksperimendid nii, nagu näiteks hea keeleluule: kahtlemata lummavalt, aga pigem tehnilises kui tunnetuslikus plaanis. Kõik lood jutustatakse aga sellegipoolest ära.

Mitme tasandi lugude segunemist teoses võib võrrelda hargneva, kokkujooksva ja iseendast läbipõimuva jõega, ookeani nn. „sõrmedega”, mida mööda liigub rändav Einhver Ekkineinsdottir (lk. 306—307). Raamatu „Islandil ei ole liblikaid” kaante vahele on kogutud tõepoolest „lugematul arvul lugusid”, nagu võtab kokku tagakaane tutvustus. Kõiki neis lugudes asetleidnud sündmusi on ise näinud või teab jutustada müütiline Raudholli Ragnhildur, kes puutub kokku kõigi raamatu tegelastega, aegade möödumisest hoolimata. Erinevalt teistest tegelastest on nii Einhveril kui ka Ragnhilduril mitu eluaega ja keha, nad pole tavalised inimesed, vaid paistavadki koosnevat lugudest, mis mõjutavad omakorda kõiki teisi. Igaühe sisemine Einhver otsib ühisosa esiisadega, avastab ringi rännates ja seiklusi otsides ennast ja maailma, ehitab uusi maailmu ja võitleb kivinenud tavade vastu. Igaühe sisemine Ragnhildur kehastab aga esiemade ajatuid teadmisi ja oskusi, osadust eelnevate põlvedega, vastupidavust ja järjepidevust.

Kui sellele üksteisest läbikasvanud lugude põimikule veel väike eksperimentaalse vormi ja keelemõnu vint peale keerata, saabki teose enam-vähem kaadrisse. Mõne jaoks on seda kõike ilmselt üleliia, teise jaoks vähegi, kuid külmaks ei tohiks see raamat küll kedagi jätta.



[1]  Näiteks: „Kätlin Kaldmaa: otsin rikast meest”. „Postimees” 3. III 2013.

 

[2]  Teosesse on pikitud luuletusi, mis on ilmunud ka Kaldmaa luulekogus „Armastuse tähestik” (Nynorden, 2012).

 

[3]  K. Kaldmaa, Lugu Keegi Eikellegitütre isast. Ajakirjade Kirjastus, 2012.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood