Inimluulest

Kätlin Kaldmaa

Liina Tammiste: „Refresh”.

„Näo Kirik”, 2013. 64 lk.

2013. aasta sügise märksõnaks eesti kirjanduses jääb küllap naisluule ja katsed seda kuidagi defineerida, paika panna, ära lahterdada. Telesaade, kirglikud arutelud näoraamatus, ennustatult skandaalsete raamatute ilmumised — nende hulgas ka siinkäsitletav raamatu­sarnane toode —, põlvkonnakaaslasi tormiliselt kaitsvad blogipostitused. Loodetavasti kestavad need arutelud edasi ka järgmis(t)el aasta(te)l ega vaibu veel suurema „Sirbi”-suurtükkide kogupaugu ees.

Madin on päris korralik. Rünnaku alla on sattunud peaaegu kõik, mis kirjutab ja mis ei ole mees. Ründajateks ei ole naised ega ka lapsed — mis on ka täiesti loomulik, sest igasuguse võrdõigsuse ilmingutega käib paratamatult kaasas see, et kellegi õigused ja/või võimalused saavad kärbitud, ja üldjuhul on see just nimelt valge mees, kes osa oma privileegidest peab loovutama rohelistele, mustadele, punastele, lastele, naistele. Ehkki tuleb tunnistada, et meil siin Eestis ei ole kuigi palju naissoost kirjutajaid, iseäranis proosas, ja tegelikult on hirmutav, kui mitu debüüti on sellesinase materdamise hirmus mitme aasta võrra edasi lükkunud. Päris nii ei peaks see siiski olema.

Nüüd on siis jõutud sellise mõisteni nagu enteriluule. Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, aga ilma enterita ei ole luulet. Puhtvormilises mõttes. Ilma enterita oleks kas miniatuur või mingi tekstijoru ehk kurat teab mis. Siinkirjutaja kohtus reavahetuse võlu ja valuga vanema õe padja alla peidetud Kap­linskit lugedes — keelatud raamat — juba suhteliselt varases lapsepõlves, nii et enteri kasutamine luules/kirjanduses ei tekita enam erilisi probleeme. Seda lugemise trikki võib kirjutus-kirjandushuvilistele ülepea soovitada. Iseäranis uuema kirjanduse, XX sajandi lõpu või koguni juba XXI sajandi maailmakirjanduse puhul, ja ma ei mõtle mitte ainult seda vähest, mis eesti keelde on jõutud ümber panna, sest seda on tõesti vähe. Kuid seal ikka täitsa on, mille üle imestada ja veidi ehk õppustki võtta.

Praegune debatt naisluule üle tundub tugevalt haakuvat selle ehmatusega, mis kaasnes Maarja Kangro esimese novellikoguga „Ahvid ja solidaarsus”. Mõelda vaid, et naine võib olla kiskja rollis, et naine võib olla see, kes valib mehe, mitte vastupidi. Aimée Beekmani „Valikuvõimalus” ilmus küll juba 1978. aastal, aga palju laiemat kajastust naiste isemõtlemine kirjanduses saanud ei ole. Nii et andke andeks, kuid sellega, et Kangro raamat ilmus alles 2010, oleme arenenud maailmast tubli 40 aastat maas, ja õigupoolest tuleks rõõmust käsi kokku lüüa. Kui nüüd vaadata nn. enteriluule väidetavate põhiesindajate Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste esikkogusid, siis käivad mõlema raamatu jutustajad meeste juurde ja meeste juurest ära täiesti omatahtsi ja luba küsimata. Valivad veel pealekauba. Kas ei ole siin kriitikutes märgata hirmu iseseisvat mõtlemist ilmutava ja meestega mängiva naise ees?

Mihkel Kunnus on oma naiskirjandust kuvavas luuleteoses „Enter riimis rindade vahel” („Sirp” 15. XI 2013) toonud esile (justkui) naisluulele iseloomuliku tunnuse, mille järgi põhimõt­teliselt tavaline proosatekst lüüakse ridadeks ja nimetatakse luuleks. Tunnistan, et mindki on see tendents noorte luuletajate puhul häirinud, samas ei iseloomusta see sugugi mitte ainult naisluulet, vaid nooremaid luuletajaid üldse, soost sõltumata. Võib-olla on põhjuseks vähene lugemus — noorte kirjanikega kõneldes kõlab teinekord ikka lause: „Ma ei loe, ma kirjutan.” Kes laiemalt loeb, näeb sedasama tendentsi ka noorte meesluuletajate tekstides, näiteks Kaur Riismaa luulekogus „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, ja see „mutta miehet, haistakaa vittu!, luulest ei tea te mitte kui m-igi!“ luulekogu järelsõnas on inspireeritud siinkirjutaja küsimusest: „See, mida sa kirjutad, on niisama hästi proosa kui luule. Miks sa tahad seda nimetada luuleks?” Need kaks ei ole sugugi mitte ainsad näited. Ärgu saadagu valesti aru — meil on tarvis iga head kirjanikku, aga vahel jääb arusaamatuks, miks inimene, kes saaks hakkama proosaga, tahab iga hinna eest olla luuletaja. Jah, luulet saab teeselda, proosat mitte. Ei Grigorjeva ega Riismaa pea teesklema ei ühte ega teist.

Žanridega on kaasaja kirjanduses just nii, nagu on. Kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see on, kui ütleb, et kirjutas romaani, siis nii see ka on. Üks kõnekamaid näiteid selleteemalisest debatist on näiteks äsja eesti keeles ilmunud islandi kirjaniku Sjóni romaan „Virvarebane“ (Skugga-Baldur, 2003, tlk. Askur Alas, „Pegasus“, 2013). Kui see õhuke romaan 2005. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu kirjandusauhinna võitis, läks lahti suur lärm teemal, kas 110-leheküljeline proosatekst ikka on romaan või on see kõigest lühiromaan ega tule seetõttu auhinnakonkurentsis arvesse. Kui keegi tahab teada, kuidas olla mahult väike, aga sisult suur, siis soovitan seda raamatut palavalt. Kasuks tulevad mõningad teadmised Islandi ajaloost ja kultuurist, aga alati saab abi internetist.

Siinkohal ei saa sugugi eitada, et uuemas eesti luules — olgu see mees- või naisluule — esinevad mõnesugused probleemid. Need on sellised… nähtused, mida kirjaoskaja inimese puhul varem täiesti enesestmõistetavaks peeti — lauseehitus, tegu- ja nimi­sõna ühildu­mine, koma, punkt. Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Kirja­vahemärgid kirjavahemärkideks, need joonduvad järjest enam inglise keele järgi, s. t. komasid kasutatakse nagu inglise keeles, aga mitte seal, kus need eesti keeles peaksid olema, ka mõningad rektsioonivead võib kuidagi välja kannatada, iseäranis kui raamatu toimetaja on noor inimene, kes ei ole seda asja veel korralikult ära õppinud. Ja ma parem ei hakka siinkohal üldse rääkimagi täis- ja osasihitisest — aga kui sõnad paiknevad lauses samamoodi nagu inglise keeles, tahaks lihtsalt karjuda ja „kirjaniku“ eesti ja inglise keele võrdleva süntaksi kursusele saata. Kriiskavast vajadusest hoolimata sellist kursust meil vist üheski koolis ei pakuta. Isegi sulaselges eesti keeles kirjutatud lasteraamatutes tuleb ette lauseid, mis kõlavad nagu toortõlked inglise keelest — ja ükski toimetaja ei ole neid välja rookinud. Miks? Sest need värd­vormid, need parasiidid on end juba eesti keelde sisse söönud, ja mida noorem inimene, seda loomulikumad need talle tunduvad.

Ent nüüd siis selle juurde, mida arvustus pidi käsitlema, ehk kõne all on noore luuletaja Liina Tammiste esik­kogu „Refresh“. Kahte suurde LP-mõõtu vihikusse on koondatud valik kaasajast pakatavat ajajooneluulet. Küllap on selle ilminguga puutunud kokku kõik, kes suuremal või vähemalt määral näoraamatus käivad. Ikka kirjutatakse ja laigitaksegi. Tammiste on sellest kirjutamise liigist teinud omaette žanri. Valdavalt kirja­vahemärgistamata lühikestest ridadest koosnevates tekstides joonistub välja XXI sajandi eesti inimese maailmapilt.

Võtkem arutelu aluseks kriitika algtõde, et luuletuse mina ja autori mina ei ole üks ja sama isik. Niisiis ei räägi Liina Tammiste luuletused mitte Liina Tammiste elust ega kogemustest. See on üks vabalt kujundatud nais­isik, kelle seiklused ja mõtisklused on ainest andnud kirjatükkide lausa lugematule hulgale. Tegemist tundub olevat piltidega noore töötava ja vallalise naise eraelust. Enamasti kõnelevad tekstid meestest, mis moodustab omapärase vastuolu pidevalt rõhutatud iseseisvusega: samal ajal, kui ollakse täiesti ja absoluutselt iseseisev, on ometigi järelejätmatult vaja seda teist, meest, kellesse ülepeakaela armuda. Uuenduse tähe all annaks ehk märksa elusama efekti, kui õhkamine toimuks hoopis oma sugupoole ehk nn. teise sugupoole suunas. Kui fiktsioon, siis lõpuni. Kirjutatu saaks kindlasti riskantsema hingamise.

Midagi gravitatsiooni raputavat nende võimalike ja võimatute suhete üle mõtiskledes välja ei kooru. Lõpuks tuleb küll ’rmastus, tuleb mees, kes „tuli / ootamatult / kui / post coital tristesse“, nii et järgmise raamatu puhul ootaks rohkem kohtumisi sealpool ajajoont ja teemade ringi laienemist.

Nagu enne siinkirjutajat on korduvalt täheldatud, ei kasuta Tammiste oma tekstides kuigivõrd kirjavahemärke, punktid millegipärast välja arvatud. Esineb ka küsi- ja hüüumärke, üla­komasid ja dialoogi tähistamiseks kasutatud jutumärke. Komad on täielikult taandatud, aga mitte nende järele hõikav üte. Eespool toodud katkend juhib tähelepanu veel ühele tendentsile noorte kirjutistes: võõrkeelsete väljendite kasutamine segiläbi eesti keelega, seda enamasti igapäevase jututoa­loba tasemel. Samasse lahtrisse mahuvad tekstilised ja kultuurilised viited, nii on juttu Pipistki. Ometi tuleb tunnistada, et Tammiste luule jääb virvendama teksti pealispinnale, sügavamatesse kihtidesse jõudmata. Paluks julgemalt sukelduda!

Kui nüüd aus olla, ei ole mingit vahet, mis soost on kirjutaja. Loeb see, mis on kirjutatud, kuidas on kirjutatud ja kas see kedagi ka puudutab. Kui veel ausam olla, siis luule kas on või luulet pole. Vabavärsis luuletus võib katuse pealt ära viia ja parimate reeglite järgi kirjutatud villanell täiesti luuletuks jääda. Kirjanduses, ka Eesti omas, on eri tasanditel lugejate jaoks vaja eri tasandil kirjutajaid. Kindlasti on neidki vihikuid kellelegi vaja. Näoraamatu järgi paistab, et lugejaid jagub. Siis on ju kõik hästi.