Fantaasiakübemed

Märts, 2014

Leo Luks

 

„Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast”.

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 164 lk.

 

Vastset kogumikku iseloomustab tabavalt sarja üldnimetus, kuhu raamat kuulub: etüüde nüüdiskultuurist (nr. 4). Kui sarja eelmised numbrid keskendusid igaüks ühele autorile (Ehlvest, Unt, Heinsaar), siis vastne vihik on nii temaatiliselt kui žanriliselt kirju, isegi heas mõttes eklektiline. Pealkirjas välja kuulutatud fantastika mõiste ei tähenda sugugi seda, et kogumikus piirdutaks fantaasiakirjanduse ehk ulme uurimisega (ulmekirjandust žanrilises ranguses käsitletakse üksnes neljas tekstis). Kuigi Sven Vabar nimetab eessõnas kogumiku eesmärgiks koondada humanitaaridest ulmehuvilisi (lk. 7), on fantastikast kirjutavatele autoritele jäetud palju fantaseerimisruumi. Kahjuks ei tutvusta koostaja eessõnas oma valikuprintsiipe, kuid tundub, et see võis olla võimalikult avara ülevaate andmine fantastilisuse tõlgendusvõimalustest.

Lisaks kirjandusele analüüsitakse raamatu 15-s tekstis kujutavat kunsti (Elina Taidre, Aune Ainson-Uriarte); filmi ja teatrit (Jaak Tombergi kaks artiklit); helikunsti (Kiwa) ning nukkude abil toimuvaid täiskasvanute rollimänge (Mari Laaniste); samuti mahub kogumikku Meelis Friedentha­li üldfilosoofiline arutlus utoopia mõistest. Ka žanriline mitmekesisus on suur: samade kaante vahel on eeskujulikud humanitaarsed lühiuurimused, tutvustavad ülevaateartiklid, esseistlikud subjektiivsed heiastused, intervjuu Jaan Kaplinskiga ning Uku Masingu tekst, mis on kokku pandud vestlusringi tarbeks. Just kahe viimatimainitud autori tekstide leidumine kogumikus peaks hajutama kahtlused, et aetakse kitsalt ulmeuurimise asja — sageli on fantastika siin üksnes filosoofiliste küsimuste esitamise vahendiks: mis saab inimkonnast (Masing, lk. 40), kuidas avardada taju piire (Kiwa) jne. Iga inimene, kes säärastest küsimustest huvitub, võiks kogumikku vähemalt sirvida, midagi õpetlikku leiab kindlasti. Raamat ei sisalda raskepärase keelekasutusega lohisevaid teadustekste, samuti ei ole ka ulmet uurivate artiklite mõistmiseks vaja suurt ulmekunsti- alast eruditsiooni.

Kogumiku mitmekesisuse tõttu on seda väga raske tavapärases mõttes arvustada. Sõltuvalt lugeja huvist tundu­vad ju ikka mõned tekstid põnevamad ja teised igavamad, samuti pole võimalik hinnata ühe mõõdupuuga aka­deemilist artiklit, esseed ja intervjuud. Häirivalt nõrku tekste kogumikus minu hinnangul ei ole, mõnel puhul oleks oodanud tugevamat toimetajakätt. Näiteks oleksin ise toimetajana palunud Tanel Pernil arendada väga põnevat sotsrealismi käsitlust edasi veidi suuremas mahus, praegused 4 lehekülge vihjavad, et kaante vahele läks lühiettekande tekst. Kindlasti tulnuks Aune Ainson-Uriarte põhiliselt kujutavat kunsti analüüsivat artiklit täiendada illustratsioonidega, nii nagu tegi Elnara Taidre Toomas Vinti tutvustades.

 

Mitme kogumiku potentsiaal

 

Kogumiku temaatiline hägusus ja kirevus veidi siiski häirisid. Üritan siinkohal lühidalt visandada põhilised küsimused ja mõtteliinid, mis mulle filosoofi pilguga lugedes silma hakkasid. Teen seda toimetajatele Sven Vabarile ja Jaak Tombergile impulsi andmiseks: ehk leidub neis energiat uute ja fokuseeritumate kogumike algatamiseks. Peatuksin lühidalt kahel küsimusel, mis näisid mulle kõige olulisemad.

1. Mis on fantastilisus? Mis tingimustel leiab aset fantastilisus kui kogemus?

Minu arvates tuleks enne fantaasiakunsti žanrierinevuste soos müttamist vähemalt püüda vastata sellele epistemoloogilisele (aga ehk ka ontoloogilisele) küsimusele. Õige pisut kogumikus sellega ka tegeldakse. See küsimus, millel lühidalt peatun, väärib kindlasti filosoofilise kallakuga, kuid interdistsiplinaarse haardega eraldi kogumikku.

2. Miks on fantastilisus ja sellel põhinev kunst tähtsad?

Mõistagi pole ilmne, et tänapäeval peaks kunsti laiema tähtsuse arutusele võtma, kuid just selles küsimuses ilmneb kogumiku temaatiline põhifookus. Raamatu teise osasse koondatud tekstidest leiame juhtmotiivi: fantastiline kunst on tähtis ennekõike seal leiduva utoopilise potentsiaali tõttu, õnnestunud fantastika paneb vastuvõtja unistama paremast maailmast, paremast inimesest. Kindlasti vääriks ka mainitud fookus omaette kogumikku, kuid küllap leidub fantastilisuses teisigi uurimisväärseid potentsiaalsusi, kas või näiteks erinevates rollides esineva skisoidse multisubjektiivsuse võimalused (kogumikus on rollimängudega seotud Mari Laaniste artikkel, lk. 125—138).

3. Fantaasiakirjanduse žanride ja tippteoste analüüs.

Nagu ilmneb Andrus Oru põhjalikust ülevaateartiklist (lk. 14—30), on tänaseks Eestis ulmet päris palju kirjutatud ning ka arvustatud-analüüsitud. Kõnealune kogumik algab küll ulmehuvi kilbile tõstmisega (lk. 7), kuid ulmet kitsalt žanrilises tähenduses uuritakse vähe. Seega kuluks ära üks tuumakas kogumik eesti uurijate parimatest ulmekirjanduse-alastest artiklitest ja arvustustest, kus muuhulgas avataks akadeemilises keeles eesti ulme tippteostes (ka filmides) peituvad rikkused. Oru artikli kirjandusnimestiku järgi (lk. 28—30) paistab, et nii mõndagi on sel alal juba olemas, üht-teist tuleks mõistagi juurde kirjutada. Praeguses kogumikus on ainult üks eesti ulmet süvitsi analüüsiv tekst (Oru Hargla-analüüs, lk. 107—114).

 

Fantastilisuse piiritlus

 

Mida pakub vaatlusalune kogumik määratlusi armastavale lugejale? Kust läheb piir fantastilise ja argise vahel? Tuleb nentida, et ükski artikkel ei võta eesmärgiks anda fantastilisuse ammendavat definitsiooni, kuid tähelepanelik lugeja saab kogumikust mõningaid määratluskübemeid välja noppida.

Lihtsuse huvides alustagem kirjandusžanrilisest lähenemisest. Andrus Org annab teada, et kitsaimas tähenduses tähistab fantaasiakirjandus (fantasy) üht ulmekirjanduse alamžanri, mille põhitunnuseks on üleloomulikkuse ja maagia rohke kasutamine fiktsionaalse maailma ülesehitusel — tuntuimaks näiteks Tolkieni looming (lk. 17). Samas soovitab Org kasutada eestikeelse ulme vastena laiemat terminit, fantastilist fiktsiooni kui superžanri, mille põhilisteks harudeks on teaduslik fantastika, fantaasiakirjandus ja õuduskirjandus (lk. 17—18). Kõigis neis leiduvat fantaasiaelementi määratleb Org nii: „kõik nad kujutavad midagi, mis eemaldub meile teadaolevast tegelikkusest ja jääb sellisena vaid võimalikkuseks” (lk. 18).

Nii lihtsalt me ammendava määratluseni siiski ei jõua — ka Org toob esile, et lisaks žanriulmele leidub fantastilisust ka teistes kirjandusteostes, näiteks maagiline realism jms. (lk. 18). Samuti rõhutab Sven Vabar sissejuhatuses, et ulme/realismi vastandus ei ole moodsa kirjanduse piiritlemiseks piisav ning lisab sellele mõistatusliku realismi/kafkalikkuse vastanduse (lk. 10—11). Kaht vastandust vaagides pole Vabarile enam päris selge, mida fantastika õieti tähendab (lk. 12) — liiatigi näitab Tanel Pern oma napis kirjatöös, et sotsrealism oli kirjandusnähtusena läbinisti fantastiline, reaalsusest lahknev (lk. 68—71).

Mulle isiklikult tundub, et žanriuurimise vahenditega ei ole võimalik fantastilisust rahuldavalt määratleda, veelgi vähem aitab siin ulmega piirdumine. Nagu Vabar esile toob, on ulmekirjanduses loodavad maailmad enamasti sisemiselt täiesti koherentsed, sisaldagu nad pealegi üleloomulikke olendeid (lk. 9). Põneva erandina tutvustab Janek Kraavi veidruse (bizarro) alamžanri (lk. 115—124).

Fantastilisuse määratlemise viljakamaks viisiks pean kogemuskeskset lähenemist. Ka kirjanduse uurimise puhul tuleks keskenduda sellele, milliseid kogemusi teatud tunnustega teosed tekitavad vastuvõtjas, kes viibib konkreetses kultuurisituatsioonis. Kõige tugevam kogemuseanalüüsist lähtuv tekst on kogumikus Kiwa „Helifanta” (lk. 147—157), see sisaldab muuhulgas ka päris korralikke fantastilisuse määratluskatseid: „heli tekitab retsipiendis uue ja intensiivse aistingu, mis näib olevat üleloomulik ja mida iseloomustab määramatus ning — tänu tähelepanu reageerimisele — eemaleliikumine „isest”” (lk. 147). „Kõrvalejäetuses, fookusevälises, vahelisuses, kauguses olevas, tuntu ja tundmatu vahelistes ihades ja limiitides avaldub fantastiline” (lk. 148). Samas ei hõlju Kiwa tekst abstraktsioonikõrgustes, siin esitatakse rohkesti näiteid eksperimentaalsest helikunstist, mis sellist efekti tekitab.

Olulisim tähelepanek seisneb selles, et fantastilisus on subjekti kogemuse stabiilsust kõigutav nähtus — väljastpoolt piidlev kaine uurijapilk ei ole selle määratlemiseks vistiti piisav. Aune Ainson-Uriarte väidab psühhoanalüüsile tuginedes, et igapäevaelus on lisaks Sümboolset korda loovale a-poolele ka b-pool (Lacani terminites Reaalne), kus peituvad unenäolised ja kõhedust tekitavad fantaasiad (lk. 139). Mitte mõni eriskummaline situatsioon ega kunstiteos, vaid ka igapäevaelu oma bipolaarsuses on fantastiline (lk. 140). Kahjuks jääb refereeritud artikli üldteoreetiline osa väga visandlikuks ning vajanuks põhjalikumat läbikirjutamist. Psühhoanalüüsi mõttekäike edasi arendades peaksime jõudma järelduseni, et fantastilisus pole mitte väliskeskkonna mõju, vaid see peitub subjektis eneses, selle sisemises lõhestatuses.

Saare nimi on Utoopia

Nagu öeldud, leiab kogumikus mitmekülgset väljaarendamist fantaasiakunsti utoopiline potentsiaal. Kõige radikaalsemalt püstitab ulmekirjandusele ja selle üle mõtlemisele ülesande Wellsilt kujundit laenates Uku Masing: „Olen surmani rohelise udu vang ja ootan lausa uut hommikut maailmas, milles kõik on teisenenud seepärast ainult, et inimene on muundunud.” (Lk. 39.) Masingu 1964. aastast pärinev tekst on olemasoleva ulmekirjanduse suhtes kaunis kriitiline: enamasti piirduvad autorid fantaasiamaailmu ehitades sotsioloogiliste ja tehniliste muutustega, kuid Masingu jaoks on keskne psühholoogilise muutuse küsimus, inimliku agressioonitungi asendumine armastusega (lk. 45).

Masing rõhutab niisiis muutumise vajalikkust. Kogumikust leiame selle mõtte jätkuks nauditava selgusega esitatud utoopilisuse määratlusi. Meelis Friedenthal jõuab topoloogilise analüüsi tulemusena järeldusele, et utoopia on harjutus selle tarvis, mille poole inimkond peaks liikuma (lk. 37). Jaak Tomberg toob esile, et utoopiat eristab reaalpoliitilisest manifestist teostamatuse printsiip: see, kuidas soovitud lõpptulemuseni jõuda, peabki jääma kirjeldamatuks (lk. 97—98). Mart Kuldkepi artikkel sekundeerib nendele käsitustele ühe konkreetse fantastilisi jooni omandava igatsuskoha — Ameerika vaatluse abil. Tekst lõpeb väga tabava ja olulise küsimusega: „kuidas üldse igatseda või ihaldada tingimustes, kus ihad on põhimõtteliselt kohe ja täielikult rahuldatavad” (lk. 84). See küsimus peaks olema väljakutseks ulme sotsiaalse tähenduse uurijatele. Kas fantastilisust loov kunst peab jääma utoopiliseks, keeldudes mis tahes vahetust toimimisest tegelikkuse muutumiseks (vt. Tomberg, lk. 98), või leidub ka mõni punkt, kus kunst (või siis näiteks oma oreooli kasutav kunstnik eraisikuna, või ehk kunsti filosoofiline tõlgendus) asub maailma parandama? Ärgem unustagem Masingu tehtud avangut: kui panuseks on inimese muutumine, mitte üksnes ühiskondlik infrastruktuur, siis tuleb arutlusse kaasata ka eelmises alapeatükis esitatud küsimused subjekti ja fantastilisuse seostest.