Õhtujutt Šeherezadele
Märts, 2014
mul tuli kõik meelde:
oma esimese raamatu
kirjutasin ma kuskil esimeses klassis
mu vanaema illustreeris selle
suurte saurusepiltidega — ta oli
tollal harrastuskunstnik
see oli plagiaat — kogu mu raamat (ja pildid ka!
ka pildid olid säält, vanaema!)
kirjutasin suurema jao maha
raamatust „kui krokodillid lendasid”
kui paar vanema klassi poissi
mult küsisid mu vihikut lehitsedes —
sest vihikupikkune see raamat oligi —
kas toda krokodillide-asja tean
siis salgasin nagu peetrus
varmalt vintskelt ja visalt
mul tuli kõik meelde:
me mängisime vahetunnis keerukulli
ja kõige ilusama klassiõe käed
olid kõige külmemad
ja see vastuolu rabas mind
sest ma kujutasin ette
et tema suurte-suurte silmadega
käivad koos soojad käed
sellised natuke niisked
aga äkki mõtlen ma selle kõik
juurde — igatahes
sellessamas koridoris
mängib mu poeg nüüd sõpradega
omi mänge… vahel vahivad nad
mõne nutimonstrumi hüpnotiseerivat
valgussilma kuigi see on vahetunnis
keelatud nagu vanasti jooksmine
mul tuli kõik meelde:
mu lapsepõlve parim sõbranna
ühes me rüütli-printsessi mängus
ütles süütult
niisama
et tema armsam saab olla ainult
pruunide silmadega nagu
ta ise
miski tegi mu sees krõksti
ja kurgus oli klomp
kuidas ma sel hetkel tahtsin
endale pruune silmi
või et ta võiks armastada
ka noid mu moodi
sinakashalle
terve elu olen püüdnud
endale luuletada just
sellised silmad
nagu nemad ihkavad…
mulle tuli kõik meelde:
oma esimese luuletuse
kirjutasin veidi hiljem
(kolmandas klassis — teises
ei käinud me kunagi — see oli see aastakäik)
kentaurist — see oli vist „ood kentaurile”
üks mu klassiõde kes kehastas
säältpääle kõike mis naistes on valesti
(muidugi mitte üks noist armsakestest)
kiskus mult selle leheräbala ja
viis õpetaja lauale: oli ju matemaatikatund!
ma mäletan
ma jooksin talle järele
ja rebisin selle õpetaja käest tagasi
õpetaja oli jahmunud — milline neist
ma enam ei tea
sest me oma õpetaja oli jäänud tuberkuloosi
ning terve väikse maja aja vahetusid
nood pidevalt — meist sai aastaiks
kooli kõige hullem klass
nii meisse suhtuti
nii meile öeldi
ja me olime uhked —
vahel harva
ka mina
kuigi ma hästi ei saanud nii
mina pidin olema hea
(luuletusi ei tahtnud ma
pääle seda enam ühtki kirjutada:
mõista-mõista
kas see jäigi nii?)
mul tuli kõik meelde:
aastaid hiljem lugesin ma
Väänas me suvilakökatsi
verandal naabermaja päevitavate
juudiplikade poole piiludes
Hemingwayd ja just tema
mingi teksti ajal (mis kurat see oli?
„ja päike tõuseb”? „vanamees ja meri”?)
tabas mind valgus et
nii tahan mina ka
ma kirjutasin nirusid jutte
väga nirusid
viletsaid
sittasid
mõned neist on mu keska-aegse
majandusõpetaja käes hoiul
ta ostis mult need ära
sest igaüks pidi ühes tunnis
midagi müüa katsuma
see oli osa õpetusest
ta vist arvas et müüsin liiga odavalt
(või et saan sest õppetunni)
vale puha: nende juttudega pole vist
midagi teha
need on nii halvad et nendega
ei saaks mind isegi šantažeerida
ma mäletan häguselt et suurem jagu
mu lugusid lõppes tollal enesetappudega
(vahel kardan praegugi et mu lugu
lõpeb enesetapuga)
et neis oli sageli mõni loom
üksik valge koer kes vihmas-poris jookseb
aga peremees on juba surnud
ja juttude ja luuletuste eest
olgu nad päälegi palju paremad
makstakse endiselt sitasti
mulle tuli kõik meelde:
need esimesed kohmakad-kummalised
sürrid vabavärsid ja õrnad romantilised kujundid
mis ma kirjutin
ühe tüdruku pärast kes me kooli tuli
ja kel olid helehallid silmad
ja kes ei nõudnud mult pruune silmi
aga hiljem kunagi siiski tahtejõudu
ja otsustusvõimet: aga ma ei tahtnud
midagi otsustada tahtsin lihtsalt teda
ja siis läks kõik nässu
me läksime lahku koolipeol
mõlemad juba vilistlastena
läksime lahku
tantsisime ja suudlesime
ja Cher laulis: do you believe in
life after love… oli vist see
ja Spice Girls mängis pärast ja
(two become one?)
ja tüdruk oli õnnelik
et mina esimesena ütlesin —
see on nüüd vist läbi
ma ei mäleta
kas ma ütlesin tõesti
„vist”
mulle tuli kõik meelde:
oma esimese luulekogu kinkisin
sünnipäevaks tollele lapsepõlvesõbrannale
lapsepõlvekallimale
tollele pruunisilmsele
selle pealkiri võis olla „tuvimunast hellem veel”
ja ta ütles mulle millalgi
et see on ikka veel mu kõige parem
raamat
seda pole kellelgi teisel
see oli ise trükitud
paljunduskojas köidetud
ma ei tea — mul ei ole seda
ja millegipärast ei ole me
enam rääkinud
ma tean ehk ka miks
aga armas on ta mulle tänini
ma mõtlen: mis värvi on ta mehe silmad?
ma ei tea…
mu tüdrukul on
rohelised silmad (ai — mis toone
ja värve ja tuld võivad need lüüa!
ja siis on neis vahel ka väsimuselumma
tumma salalist kurbust
millest ma teada ei saa)
ja tihti külmad käed
ja esimest korda — siinpraegu selles
luuletuses üldse ütlen vist
„mu tüdruk” ta kohta
see ei ole kogu lugu
mu Šeherezade
kellele igal õhtul
pean rääkima…
aga tund on juba hiline
ning ma pean lõpetama
kõige põnevama koha pääl
sest — vahelduse mõttes —
ma tahan elada
