Kuidas olla kuri?

Jürgen Rooste

 

Aeg on säärane, et teeb paljud kurvaks, kurjaks ja/või segaseks. Raske on leida argumenti, vastulauset sõnumile: „Mis meil siis häda on, suures plaanis on ju kõik hästi, eks, ega me kuskil Aafrikas või Venemaal ela…” Mida sa seepääle vastad, et sind opakaks muidumässajaks ei peetaks? Põhjusi on ju palju, aga pudrupehme retoorikaraba vastu see ei aita… Loobid siis arvude keelt nagu „nemad ise”, pillud ka statistikat ja laulad nagu kurja-ilma-lind?

Mis on luuletaja mässuvahend — on see mingi eriomane poeetiline relv või ikkagi seesama, mis alati mässulisi on aidanud? Või tõesti: kirjutada looduslüürikat, eralduda eremiidina, mängida müstikuna… Sest keegi teine seda ei tee?

„Nad” tulevad ikka selle jutuga, et see luule „sotsiaalsus” on ära tüüdanud ja et sel pole üle aegade kestvat väärtust ja et lühiridadeks murtud arvamuslugu polegi üldse luule, vaid lihtsalt vilets arvamuslugu, mida lehes ei avaldataks… Umbes nagu noorte videokunstnike udupildijadad galeriides on tegelikult need YouTube’i-videod, mida keegi kunagi ei vaataks, eks.

Mis siis, et me luule säärane olek — uus realismi- või naturalismilaine, mu poolest uusausus või -siirus (kuidas soovite, nimetage, kuidas tahate, peaasi, et nimetamata ei jäta), kas või sotsiaalne luule, kuigi mul on juba jube kahju, et see termin üldse levima hakkas — on tegelikult alles habras ja napp, autoreid, kes säärase poeetika taga seista tihkavad, on vähem kui vihjelisi-impressionistlikke või sõnamängulisi-kujundveiderdavaid. Neid — ausalt ja valusalt — on mõned, tegelikult, sest sääl saab ise valu, sääl seisad sa oma sõnadele ligemal.

Noist uutest autoritest pole sugugi kõik üheülbalised ühiskonnakriitikud, ühetaolise punksõnumiga, nende mina-vormis kõne ei esinda ainult subjektiivset minakogemust või üht plaani, üht kaadrit, üht inimest, üht häält… Pinna all on palju rohkem, kogu me tänase elamise lugu.

Muidugi, ühiskonnas on üleüldise rahuolematuse foon nii tugev, et rahulolematu ollakse ka rahulolematusega. Kõige suurem vingumine on käinud teemal „miks kõik vinguvad ja kritiseerivad”. Eesti poliitikute — aga miks mitte ka kirjanike, laiemalt ühiskonnategelaste nahk on ikka koleõrn, nad alles näevad noori nõgeseid, aga juba kirvendab…

Eks selle stagnatsioonitunde tõttu — et ühiskond toppab, et väärtuste ja valikute mõttes oleme sattunud kuidagi umbtänavaile, ja ükski lahendus, jätk ei paista meeldiv, et kirjanduseski juhtub harva midagi elevat ja erutavat — tekkis isegi tragikoomiline „kontrrevolutsiooniline element” (just nagu nood Lenini-kuju kaitsjad sääl Maidanil), mis kinkis meile sügisel pool numbrit eklektilist kultuurilehte ja lammutab rusikat viibutades tänini kuskil taustahoovuses. Hää, et nad olemas on, kahju, et nad oma asja nii rumalalt ajasid.

*

Üsna tendentslik on Marek Tamme väljaöeldu ERR-i kultuuriportaali lugemissoovitustes (2013. aasta raamatuist): „Mäletan, et kui Sveta Grigorjeva esimesed luuletused laekusid „Vikerkaare” toimetusse, siis olin täitsa vaimustuses; sellise häälega polnud eesti luules veel keegi kõnelenud ega sellist omailma lugejatega jaganud — see mõjus kui sõõm värsket õhku. Olles nüüd ta esimese luulekogu läbi lugenud, tunnen küll juba esimest küllastust ja loodan endamisi, et ta suudab veel muutuda ja teiseneda, et mitte ühte laadi kinni jääda. Igal juhul on aga selge, et kui Sveta Grigorjevat ei oleks, tuleks ta ruttu välja mõelda.”

Ühesõnaga, üks värske plahvatus tekib, välgatab, ja juba tunnevad tippintellektuaalid-kriitikud „esimest küllastust”. Sama poliitikas: tegelikult pole mingit tõsist kriitikalainet veel olnudki, kolleegide Rein Raua, Andrei Hvostovi, Maarja Kangro, Mihkel Kunnuse jt. väljaütlemised on nagu väike prelüüd, sissejuhatus teemasse, mille hoovuses kirvendavad tumedamad-happelisemad vood, sest on palju rohkem, millest kõnelda. Aga juba leitakse, et ühiskondliku nurina nivoo on kõrgevõitu, see tuleb kiiresti nivelleerida, kanaliseerida kuhugi algatustemülkasse, kust see niipäägi pinnale ei pääseks.

See on talumatu tuimus, see tekitab mus vägisi protesti ja tahtmist lugeda vaid tekste ja mõtteid, mis on kirjutatud südameverega. Tarmo Teder rääkis sügisel „Luulelahingu” saate külalisena vere häälest ja tindi häälest ja nende segunemisest. Ma lihtsalt ei taha enam uskuda toda tinti, kui ta pole paksemalt verega segatud — täpsemini, mul on tunne, et meil on vaja mingit muutuse, puhastamise ja puhastumise relva, ja tindist üksi siin ei piisa. Muidugi, korralikud kauboid tulistavad puusalt!

*

Nii et kust otsida seda julguse häält, seda häält, mis ei karda olla kuri? Sest sõbralik-leplik-alistuv me oskame juba olla, seda me oleme juba harjutanud, aga teate mis, see ei aidanud…

Esimene hetk saab abi eesti räpilt. Suur Papa räägib maailmast me käeulatuses, Beebilõust (Andrus Elbing) suudab ikka luua midagi uut ja vihast — oma Pimelinna-kujundi ja nukrate piltide maailmaga on ta kunagi seda juba tekitanud, aga nüüd on ta selgepiirilisem, julgem ehk, oluline on näiteks mänguline-makarooniline räpp „Imperato”:

See on doktor Elbing psühhopaato, Tallinn nüüd mo laboraato.

Lugu mendid uskumato, muutis geenid, kui Monsanto.

Legendi staato, räpimendid nüüd on KaPo.

Beebilõustal ikka pohhui, Beebilõust on Imperato.

Jess! Ma olen tagasi, tagasi kui terminaato,

mul pagasis uus story, ninjamõõgaks teritato,

helistage Genkale, see on Suure Paugu detonaato,

koordinaadid rehkendato, destinaato El Dorado,

Ma po gängsta, ma olen alfa, triple destilaato,

sittagi sa ei haista, näos eelarvamuste respiraato

see so gängsta definaato, on liialt eksitato…

Jne.

Ma olen täiesti veendunud, et see kõik läheb mina-manifestatsioonist edasi, tähendab palju rohkemat, noh, nagu kunagi Tõnu Trubetsky ja Villu Tamme mingites tekstides oli mina-vorm primaarne, nagu Freddy Grenzmann postuleeris alandavaid, paaria-staatust deklareerivaid mina-sõnumeid, lihtsalt sellekski, et eristuda ühiskonnast, mis oma väärtuste ja arengusuundadega ei anna tollele metsikule, taltsutamatule (kunstniku)vaimule armu ega (arengu)ruumi. Ma usun, et see element on olemas ka paari valusama noore realisti luules, ja nad on ajastu häältena mitte üksnes teatava kurjuse (ja see on kurjus, mille poolel ma tahan asuda, olles ise küll hoopis teine luuletaja), aga ka kirjanduse poolel eesrinnas. Ja täpselt nii tuleks neid lugeda ja tunnustada.

*

Nii et senikaua — ja ega siin mingit lõppdaatumit ega revolutsiooni viimast eesmärki pole, ega me mingit Nõukogude Liitu ei taha, eks ole, uut stagnatsioonimootorit, ptüi! —, kuni on luuletajaid (lihtsalt inimesi, elunejaid — ei taha öelda kodanikke või valijaid või tarbijaid! — need kategooriad dehumaniseerivad), kelles kripeldab too mässuvaim, palav kustumatu rahutus ja leppimatus ebaõiglusega ja idiootsusega, tuleb paratamatult mina-manifestatsioone, kostab puude otsast vareste kurba kraaksumist. Iga säärane hääl on nagu allkiri veidi amorfsel revolutsioonilisel pöördumisel (see ei saa valmis, see muutub iga hetk ajas), mida on vaja. Ja mis kordab (:)kivisildniku „Kutse” rabavat ja lihtsat sisu. Suures plaanis. Olete ju sirvinud, eks?!

Nii et ausus ja realism uue luule võtmena, vabaduse ja viha allikana või materialiseerumisvõimalusena, jäävad kestma. Ükski abstraktsem akt või tekstimaailma lammutamine ei saa kunagi võtta seda kohta, sedasama juba üle aegade vältavat pooleldi paariastaatust, mis paneb end löögi alla, sest teised seda ei tihka. Kui tahate, võite seda nimetada kurjuseks. Võib-olla tõesti on kuri siis see võitlusvahend, mis aitab ennast inimesena tunda, kui ümbritsev pakub selguse ja tulevikulootuse asemel ähmaseid valesid, nuripidiseid seletusi ja musta valgeks rääkimise kunsti.

esimene mõte luuletuse kirjutamisel on see, et

jumal küll

peaasi et ma ei hakkaks nüüd

luuletust kirjutama

ridades ei ole lihtsam julge olla

ridades ei ole lihtsam julge olla

(Sveta Grigorjeva raamatust „kes kardab Sveta Grigorjevat”, lk. 85).

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood