Rahvuslus ja natsionalism. Sõnavõtt konverentsil „Milleks rahvuslikkus?”

Ott Sandrak

 

Rahvuslikkus — milleks? Küsimus võib tunduda puhtalt retooriline. Sama hästi võiks küsida, miks me üldse olemas oleme. Ja me justkui ei peaks iseendale oma olemisvajadust põhjendama. Aga kui vaatame eemalt ja kõrvalt, siis muutub asi keerulisemaks. See, mis meile tundub elementaarne, ei kipu selles ilmas üldse enam niimoodi olema. See, mis meile on justkui enesestmõistetav, ei pruugi seda teistele põrmugi olla — rahvuslikkus ja rahvuslus ennekõike. Eesti rahvuslus on teadagi keelekeskne. Muu kultuur toetub sellele. Territoorium, kuigi see on meile armas ja vaatab vastu isegi euromündi tagaküljelt, on ikkagi sekundaarne, sest eestlane on oldud edukalt ka väljaspool seda maalappi.

Eesti keeles on hulk ilusaid sõnu, millega me oleme hakanud tähistama igasuguseid mõisteid, mis on meieni jõudnud muude keelte kaudu, suurelt jaolt kahe kunagise kohaliku keele toel. Paljudele sõnadele oleme tekitanud väga häid omakeelseid vasteid. Kusjuures parimad ja töökindlamad neist on liitsõnalised vasted. Ühe sõnaga tihti kõike ära ei ütle. Kahe sõnatüve kokku­sobitamisega õnnestub tekitada paremaid ja täies mahus sisu katvaid mõiste­tähistusi. See on eesti keele väärt relv, mida on pidanud meie suureks eeliseks näiteks eksperdid, kes on analüüsinud PISA teste. Need testid osutavad, et oma kooliõpilaste abiga oleme ühed kõige nutikamad inimesed maamunal. Eesti laps ei pea lõputult pähe taguma sõnatüvesid, sealhulgas võõrsõna­tüvesid nagu näiteks inglise keeles. Arusaamiseks piisab tunduvalt väiksemast tüvede arvust. Pikad ja isegi lohisevad liitsõnad on meile loomuomased ja need aitavad juba väiksest peast saada maailma asjadele ning nende seostele õigesti pihta. Seetõttu on õigel teel Jaan Kaplinski, kes on tükk aega üsna üksinda sõdinud selle eest, et liitsõnu keelest välja ei tõrjutaks ja ei üritataks iga hinna eest asendada lühemate uudissõnadega.

Olgu näiteks kas või sellised kenad sõnad nagu vabameelsus ja vanameelsus. Suurtest märksõnadest on meil olemas oma vaste natsionalismile — rahvuslus. Samas on rida olulisi ühiskondlik-poliitilisi mõisteid, igasuguseid isme, millele ei ole tekkinud eestipäraseid vasteid. Ja neid on paganama palju. Ning ei tohi unustada, et kui oleme võõrsõnade asemele või kõrvale tekitanud ilma ismita omasõnu, siis ümberringi räägitakse keeli, kus ilma nende ismideta kohe kuidagi hakkama ei saa. Ka rahvuslus esineb suurtes keeltes pahatihti ainsas variandis, mis meilgi võõrsõnana alles: natsionalism, sõna, mis uuemal ajal on paraku praktiliselt muudetud sõimusõnaks. Mida edasi, seda hullemaks asi kisub. Justkui positiivset ja ülesehitavat, õiglast ja mitteauto­ritaarset, mittetotalitaarset ja mitteekstremistlikku natsionalismi enam ei eksisteerikski. Natsionalism kuulub samasse ritta teiste hukkamõistetud ja pahakspandud ismidega.

Kui eesti keeles öeldakse, et rahvuslus on paha, siis tekib paratamatult tõrge: miks see paha on? Mis ajast on eestlus paha? Või mispärast on soomlus paha?

Kuulame veel sõnu: eestlus, soomlus — kõlab hästi. Rootslus, taanlus — kõlab samuti. Slaavlus — pole viga. Ukrainlus — kõlbab küll. Prantslus — pole häda. Venelus — kõlab ja ei kõla. Inglus — kuidagi imelik, eks? Sakslus, lätlus, juutlus, setlus, mustlus — hakkate naerma? Kusjuures puhtgrammatiliselt on need sõnad ühesugused. Aga midagi on siia sisse kodeeritud, mis võtab muigama. Lohutuseks võib mõelda, kuidas öelda sama asja poolakate või leedukate puhul. Mingid mõisted on keeles justkui loomulikud, kohe omaksvõetavad, selgelt positiivse laenguga, ja teised jälle on ilmselgelt pejoratiivsed ning panevad vähemalt muhelema.

Meil on ka olemas väga hea eestikeelne sõna „marurahvuslus”, mis on selgelt negatiivse laenguga. Kusjuures marurahvuslane võib olla kes iganes, ta ei pea tingimata olema see, keda muudes keeltes tähistatakse šovinistina. Ta ei pea olema suurrahva või valitseva rahva liige. Marurahvuslane võib olla ka üksildane emigrant, kes tänu sellele üldse moraalselt hinges püsib, et on võõras keskkonnas endast üliheal arvamusel. Marurahvuslus, nii nagu eesti keel seda mõistab, ei ole tingimata suurriiklik rahvuslus. Termin „šovinism” eeldab aga nimelt suurriiklikku, imperiaalset marurahvuslust. See termin on tänapäeval sisuliselt kaaperdatud. Ja kes on seda teinud? Marunaisõiguslased ehk ultrafeministid. Šovinist on muutunud sõimusõnaks liialdava macho kohta. Kui täna küsida läänerahvaste esindajatelt, kes on šovinist, tuleb enamasti vastuseks, et see on mees, kes ei austa naisi ega nende õigusi. Unustatakse täiesti, et selle sõna varasem kasutus ja tähendusväli on sootuks teine.

Kui kaob šovinisti algne tähendus, mis jääb järele? Natsionalist. Inimene, kes liialdab rahvusluse valdkonnas — see on siis paras sõna tema kohta. Ei puudu oht, et sõnast „natsionalist” saab paljudes keeltes samasugune mõttetu sõimusõna, nagu fašist ja teised oma algse tähenduse kaotanud terminid. Osalt ongi natsionalist juba ühe jalaga selles seltskonnas, teine jalg on praegu veel õhus.

See on meie vaatenurgast murelik olukord, sest meile ei tähenda rahvuslane miinusmärgilist tegelast. Marurahvuslane — pigem jah. Kuigi oleneb ka olukorrast, mis teda marru ajab. Äkki on ta nurka surutud ja tema kultuur ning inimlik olemus on kaotsi minemas — ka seda näitab meie ajalookogemus.

Tõsi küll, natsionalism ei kõla ka meie kõrvas kuigi armsa sõnana. Natsionalistidena me üldiselt ennast eesti keeles ei määratle. Natsionalismile on muide mujalgi üritatud leida sünonüüme, mida on aga kohe asutud kritiseerima, näiteks nativism. Mõlemad tulenevad ikka samast ladina tüvest sündima. Huvitaval kombel on enamik vastukarva poliitilisi termineid pigem ladinatüvelised. Samas kreeka tüvedega seda häda ei ole: olgu anarhia ja demokraatia või monarhia ja aristokraatia — kõlavad küll ja justkui ei tekita tõrkeid.

Omal ajal tõlgiti vist rohkem neid asju, mida võeti mingitpidi omaks. Mis seal salata, eesti keelde tõlgiti ka enamlus ja vähemlus. Mingid inimesed mingil hetkel võtsid neid ju südamesse, kes enamlust, kes vähemlust. Aga esseerlusele ei tekkinud kuidagi puhteestikeelset vastet, kuigi meie sotsialistide-revolutsionääride seas oli ju märkimisväärne hulk kirjaoskajaid aktiviste… Tulemegi nüüd sõnade juurde, mis on tõlkimata jäetud: sõnapaar sotsialism ja kommunism.

Esimene ajendab veel nii- ja naasuguseid mõtteid, teine tekitab eestlastes üsna ühemõttelisi seoseid. Aga ei maksa arvata, et need sõnad toimiksid samamoodi laiemalt. Ja selleks ei ole vaja toppida nina Ida-Aasia reliktkommunistlikesse režiimidesse. Üldse mitte. Sest see ei ole sugugi asiaatlik kraam, vaid pärit Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt. „Kommunistliku partei manifest” tuleb, kui õigesti mäletan, käsikirjana Brüsselist ja esmailmutisena Londonist. Kommuunavärk tuleb Pariisist. Seal on see kõik palju juurdunum, kui me endale halvas unenäoski tahaksime tunnistada.

Mida nende sõnade tüved tähendavad? Need tähendavad väga häid asju. Eestlase kõrvale seostub kommunismiga puhtkõlaliselt ehk vaid lapsemeelne sõna „komm” (pole seegi täiesti ühemõtteline, sest on olemas ka kommionu). Aga muidu ei tähenda see meile midagi peale traagilise ajalookogemuse. Ometi on maailmas hulk keeli, kus seesama sõnatüvi tähistab paljusid üksnes positiivseid ja lausa pühasid asju. Kogukond. Kogudus. Osadus. Armulaud. Jne. Mõiste „kommuun” kogukonnana on paljudes keeltes igapäevane sõna, nagu meil vald. Ega kunagised demagoogid-populistid võtnud ilmaasjata kasutusele just seda tüve oma edaspidi aina inimvihkajalikuma ideoloogia reklaamimiseks. Muide, uus poliitiline trend, mille nimeks on valitud samatüveline kommunitarism, levib ja lööb laineid, toetajaskonda jagub mõlemal pool suurt lompi, isegi paavst võttis hiljuti seda kiita.

Muidugi on eesti keeles ka võõrsõna „sotsialism” ja sellega seotud sotsiaalsed utoopiad. Utoopia kohta meil oma sõna ei ole, võib-olla ei olegi seda vaja, sest eestlased ei ole erilised utopistid kunagi olnud. Aga kogemus, kuidas teoreetilistest utoopiatest saavad praktilised düstoopiad, see on meil olemas. Mistõttu me ei pruugi neist asjadest vaimustusse sattuda. Sama kehtib paljuski sotsialismi puhul. Meie ju teame, et kommunism on mingil hetkel sotsialismist pungunud ja läinud edasi oma räiget teed. Terminina tähendab aga sotsialism nagu kommunismgi ladina keelest tulnuna midagi ühist, midagi, milles kõigil on osadus. Socis on kaaslane, seltsimees, liitlane, ja sealt edasi on tuletatud mõisted, nagu näiteks ühiskond ja seltskond. Head ja tõsised mõisted, mille tarbeks on eesti keeles omad sõnad ammu välja mõeldud. Ikka liitsõnad.

Tervikuna on seis murelik. Nii nagu me oleme üks suuresti jumalata rahvas, kõige selle tõttu, mis on meiega aegade jooksul toimunud, nii me oleme minu arvates ka suuresti ebafilosoofiline rahvas. Midagi pole teha — religioon ja filosoofia on läbi aegade olnud omavahel tihedalt seotud. Ja kui ühega on lood nõdrad, siis ega teisega ka paremad ole. Eriti kui mõlemat korraga asendab religiooni staatusesse tõstetud pseudoteaduslik filosoofia, mida minuealistele, minust vanematele, aga ka mõnevõrra noorematele kapaga krae vahele kallati. Eks see tekitanud mõnevõrra tõrkeid igasuguse filosoofia vastu, aga ka soovimatust ühiskonnaasjade üle rohkem mõelda, soovimatust jälgida, mida teised nendest mõtlevad, kuidas nad erinevaid termineid tekitavad, kasutavad, mõtestavad, nendega suisa žongleerivad…

Ühest küljest on väga armas kapselduda oma keeleruumi ja kasutada ilusaid eestikeelseid (tihti liitsõnalisi) mõisteid ning rääkida omavahel selgeks endale olulisi asju. Aga kui me oleme sunnitud neidsamu teemasid teistele lahti seletama, siis oleme tihti parajas plindris. Tõlkevasteid, kus tulevad mängu ladinatüvelised ismid — neid ei pruugita mõista nii, nagu meie neid mõistame. Mõisted, mis on meie jaoks a priori hoiatavalt miinusmärgilised, ei tarvitse seda teiste silmis üldse olla. Risti vastupidi — need on alateadvuses tugevasti plussmärgilised. Ja positiivset mõistet — nagu rahvuslus — esindab võõras keeles omakorda negatiivselt märgistatud sõna, nii et me jääme oma siiraste ja heatahtlike soovide selgeksrääkimisega suisa hätta. Muretsemiseks on sestap põhjust.

Ometi ei kao rahvuslus ega rahvuslikkus kuhugi. Jälgides hoolega, mis praegu toimub Ukrainas, võib öelda, et kõik edumeelne ja „euroopalik” on seal seotud tugeva rahvusliku tõusuga. Igasugused tegelased on ajanud Ukrainas omahuvilisi asju ja kõikvõimalikud privatiseerijate klannid on klaarinud seal omavahelisi arveid juba paarkümmend aastat, aga taevane sadakond — need on ukraina rahvuslased. Ida-Euroopas rahvuslus oli, on ja jääb. Ilma selleta poleks kunagi olnud tänast Ida-Euroopat ega siinseid rahvusriike. Vaadakem, mismoodi siitkandi kaart nägi välja sada aastat tagasi, ja mõelgem siis, kas rahvuslikkus on midagi ära teinud või mitte.

Mõelgem aga ka selle üle, kuidas seletada seda muukeelsele sõbrale või siis võhivõõrale, vahest lausa eelarvamuslikule inimesele, kellele tahaks rääkida, mida mina maailma asjadest arvan. Või kuidas meie, niipalju kui me oma minasid julgeme meieks laiendada, maailma asju näeme. Sõnad ennekõike, sest eesti keel ja eesti rahvuslus on ühe mündi kaks poolt.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood