Eksperimentaalkirjandus kui poststrukturalistliku kirjandusteooria verifikatsioon?

Alvar Loog

„Olematute raamatute antoloogia”. [16+1 raamatut]. Koostaja Kiwa.

„;paranoia”, 2014.

„Olematute raamatute antoloogia­­le” — kui selline oma nime väärival kujul ka tegelikult eksisteeriks — oleks lihtne arvustust kirjutada. Sest see tekst oleks negatiiv, mis räägiks oma olematu objekti asemel kas rohkem või vähem varjatud moel hoopis selle mõttelisest vastandist — ehk olemasolevatest raamatutest, peegeldaks arvustaja suhet nendega. Teisalt puudutab olematute raamatute (nagu ükskõik milliste olematute asjade või asjaolude) temaatika otseselt kõigist modaalsustest kõige magusamat: võimalikkust, mis asub teadvust võrgutava kiusatusena kuskil olemise ja olematuse vahelisel eikellegimaal. Seega võiks jäljetult ja jäägitult kaduma läinud, kirjutamata jäänud, kirjutamata jäävate või seni kirjutamata teoste puhul õhkavalt pajatada nende lugeja kujutlusvõimet ületavast fantaasiarikkusest, mõttesügavusest, vormimeisterlikkusest, väljendustäpsusest jms.; ning rääkida alliksaarelikult kas „maitsmata jäävate lummuste varisevatest viljavihkudest” või „kuskil algavatest aedadest, mis kustutavad meelte metsiku nälgimise”. Ühtlasi saaks olematute raamatutega seoses pikalt jahuda ökoloogiast: kompromissitult kindlameelsetest enesetsensuuri aktidest või õnnelike juhuste jadadest, mis aitavad säästa ühtaegu nii loodust (puude ohverdamine paberiks logos’e altaril) kui ka võimalike lugejate tähele­panu, aega ning raha (mida võiks ühe teise ideaali kohaselt kulutada mingiteks hoopis vahetumal moel reaalsusega suhestuvateks tegevusteks).

Kuid „Olematute raamatute antoloogia” on füüsilisel kujul olemas. Ehk: puid ja lugeja tähelepanu ei ole säästetud, olematust pole rahule jäetud, võimalikkuse poeesiale on eelistatud aktuaalsuse proosat. Kogumikku on kassetiks koondatud kuusteist lõpetatud teost, igaüks eraldi kaante vahel, millegipärast ka järjekorranumbriga ritta seatud. Niisiis toimub kõlava pealkirja varjus ontoloogiline pettus, modaalsustega sahkerdamine. Sest mida on neis füüsiliselt olemasolevates raamatutes olematut? Kogumiku koostaja Kiwa kirjutab eessõnas, et: „nad on kummitused teiseltpoolt olematu ja oleva binaarsust”, neis kõneleb „puhas potentsiaal, artikulatsioon keele ja teadvuse äärealadel enne tegelikku ja täielikult realiseeritud aegruumilist eksistentsi”. Kuid need on kõigest sõnad; sile, ent sisutühi (või tegelikule sisule mittevastav) retoorika, mis ei suuda nimetatud raamatuid kuidagi „olematuteks” lausuda. Iga lugeja võib ise veenduda, et kõnealused teosed ei evi mingeid kummituslikke kvaliteete, neis pole ontoloogilises mõttes midagi puudu. Mõni neist üksnes flirdib oma sisus olematuse temaatikaga või teeb viipeid mingitele olematutele teostele ning (luhtunud) võimalikkustele — aga seda teevad vist ühel või teisel moel ning vähemal või suuremal määral peaaegu kõik narratiivsed kunstiteosed (sh. ulmekirjandus kogu täiega).

„Olematute raamatute antoloogiasse” on koondatud väga eriilmelist loomingut: lühijutte, näidendeid, luuletusi, proosapoeeme, ebamäärase žanrilise päritoluga tekstiplokke, (liba)-artikleid, fotoseeriaid (koos tekstidega ja ilma) ning üks pihtimuslik essee. Kuid selle singlikogumiku tähendusloome kese ei asu silmatorkavalt sageli mitte üksikteoste sõnalises või visuaalses semantikas, vaid koguteose välises vormis, millest õhkub pretensioonikust, koguni teatavat manifestatiivsust. Ning sellisena asetub „Olematute raamatute antoloogia” ühtaegu nii kohalikule kirjandus- kui kunstiväljale (seda esitleti KUMU-s Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus — kirjaoskamatus” raames). Kogumikule on antud pakendite ajastule vääriliselt leidlik vorm ning intrigeeriv pealkiri; see oleks justkui loodud mitte niivõrd lugemismõnu pakkuma, vaid pigem uudisekünnist ületama, tähele­panu äratama ning (pealiskaudsele süvenemisele tuginevaid) seisukohti stimuleerima. Kõnealust kassetti võib pidada tekstikeskseks kunstitaieseks ning kirjanduslikuks performance’iks, mis pühitseb teatud teooriast lähtuvat esteetikat ning koondab ühtede karbikaante vahele ühe lõdvalt seotud vennaskonna kampaaniakorras(?) loodud ühismõõdutu žanrilise kuuluvusega väikevormilised teosed. Nii kogumikus äratrükitud tekstide kirjanduslikku stiili kui ka autorite isikkoosseisu vaadates tundub olevat tegu mõttelise järjega 8 aastat varem ilmunud miip-, mikro- ja eksp-kirjanduse antoloogiale „Tekstilääts / Kangelasema toitepiim”.

Koostaja on leidnud, et need 16 „olematut” raamatut vajavad kontseptualiseerimist ning kontekstualiseerimist. Sellest siis eraldi kaante vahele pandud eessõna, mis näidetena sisaldab kirjandusajalooliste marginaaliate (topeltfiktsioon) loetelusid, teemakohaste kirjandusteooriate lühirefereeringuid ning tabavaid tehnilis-poeetilisi määratlusi. Antoloogiasse koondatud teosed ise paistavad olevat suuresti teooria sünnitatud, enamikku neist võib pidada mingite teoreetiliste võimalikkuste verifikatsiooniks. Umbes pooled neist on teosed rohkem vormi- kui sisutasandil, pigem statement-tüüpi artefaktid, etturid mingis teoreetilises klaaspärlimängus. Kuid kas see mäng ise väärib küünlaid? Kuidas on lugejal võimalik seda mängu kaasa mängida? Milline on üldse selle antoloogia mudellugeja; millised peaksid olema tema eelhoiakud ning esteetiline tarkvara?

Kiwa sõnul peab „retsipient hakkama saama olemasolevate tõl­gen­damis­mehhanismide ja kriitilise distantsiga, millest pole palju abi: koodivõti on kõike muud kui kätteõpitud arusaamise maatriks” (lk. 10). Niisiis osutub koostaja osutusel „Olematute raamatute antoloogia” mudellugejaks inimene, kes on nende tekstide mõistmiseks ja nautimiseks mõõdukalt sobimatu; keegi, kelle varasem lugemisalane soodumus ja harjumus loovad subjekti ning teksti vahele kommunikatiivse tupikseisu, tekitavad „arusaamist arusaamise võimatusest” ning toovad ilmsiks „kirjeldava, seletava ja tõlgendava teadvuse põhimehhanismi”. Iseküsimus muidugi: mida selle arusaamisega edasi peale hakata? Koostaja kirjutab veel, et kogumiku tekstid „testivad keele süsteemi, tähemärkide süsteemi ja kirjanduskaanonit (või ükskõiksust selle suhtes)”; et antoloogias on esindatud „kõige psühhootilisemad, hallutsineerivamad trans­border dataflow’d ja psühhogeograafiad, immanentsi ületavad ja pöördumatud deterritorialisatsioonid, teadvusseisundite tekstilised manifestatsioonid, eksisteerimiseks liiga müstilised või hermeetilised tekstid, mis paistavad vaid teadvuse ja taju tagaukse lahtiolekuaegadel”. Olles teostega tutvunud, võin kinnitada, et tsiteeritud väidetes on rohkem soovmõtlemist kui kiretut kirjeldust. Sest kõnealune kontseptsioon sõidab konkreetsete raamatute teostusel enamasti eest ära.

Minu subjektiivsed muljed „Olematute raamatute antoloogiast” on antud tavalugeja positsioonilt; ehk inimese poolt, kes ei tunne piisavalt eksperimentaalkirjanduse ajalugu ja rahvusvahelise teooriaturu viimaseid arenguid ning ei oska alati teost „õige” teooria või skeenega kokku viia. Kuna minu hoiak on naiivselt arusaamisele püüdlev, tõlgendama kippuv ning selget narratiivi ja karakteriloomet fetišeeriv, pidanuks lugemiskatsed viima minu esteetilise tarkvara lühisesse. Kuid vastupidiselt koostaja eessõnas avaldatud lubadustele-ähvardustele ei juhtunud seda ühegi raamatu puhul: ma suutsin nad peaaegu kõik „läbi” lugeda, kuid tagantjärele jääksin mitmega lugemiskontrollis hätta, sest neist pole mälu lihtsalt midagi talletamisväärseks pidanud.

Järgnevalt mõni lause neist „olematutest” raamatutest, millega tutvumine pakkus mulle senini mälestusena püsima jäänud lugemisnaudingut. Kõigepealt Andreas W autopsühhograafia, milles puhta potentsiaalsuse poeesia riimub resignatsiooni magusvalusa paatosega. Tema teksti sisuks on (halvastivarjatud kahetsusest?) kantud loobumine, mis saab alguse bioloogiliselt detemineeritud taltsutamatu eneseväljendusvajaduse ja selle mõistuslikult läbitunnetatud mõttetuse pingeväljas: „peaaegu kõik, mida ma olen pidanud vajalikuks kirjutada, on jäänud kirjutamata. kogu mu looming eksisteerib mittekuskil, aju hämarduvate koridoride tõmbtuules”. Kuid „Olematute raamatute antoloogias” esitatud seletuskiri pakub isepärast tekstirebenditega varustatud treilerit tema kirjanduslikust subjektist ja stiilist, milles poeet ja masin on harmooniliselt ning originaalselt üheks saanud.

Antoloogia ilukirjanduslikest tekstidest kõnetas mind kõige enam Bar­thol Lo Mejori oma. Tema uuskeelendite, anglitsismide ja slängi abil sootuks isepärast kujundiloomet ning kõlapilti kasutav lühilugu eristus sama autori varasemast loomingust, mida lugema olin sattunud, lisaks väljapeetumale kirjanduslikule käekirjale ka selle poolest, et siin on otsekui kontrastiks osa teksti kirjutatud „normaalses” keeles. Jaak Tombergi poeem inimese, raamatu ja raamatukogu suhetest tegi puändina vihje sellele, kuidas inimlik iha logos’e järele sünnitab tõeluse defitsiiti. Mitmed antoloogias esindatud ilukirjanduslikud teosed, mis lähevad oma (kultiveeritud?) ükskõiksuses tavakeele loogika ja konventsioonide suhtes piisavalt kaugele (eelkõige Aune Ainsoni isikupärane poeesia), pakkusid maitseproove harjumuspärastesse keelemärkidesse ja lausekonstruktsioonidesse kätketud stiihiast. Pean tunnistama, et mind on aastate jooksul hakanud järjest enam kõnetama tekstid, mille keel ei voola mitte nagu jõgi, vaid purskkaev; tekstid, mille vool pöördub iga sõna (või paari) järel tagasi iseendasse, jõudmata kunagi kuhugi välja. Mind on hakanud struktuuri kontekstis paeluma sõnad, mis keelduvad moodustamast semantiliselt mõttekaid ja terviklikke lauseid; noodid, mis jooksevad jänesehaake tehes muusika eest ära.

Meelde jäid ka mitmed sellised tekstid, mida ma ise eksperimentaalkirjanduseks ei klassifitseeriks. Näiteks Erkki Luuki näidend, Kaarel Kurismaa lugu klaverist põõsas ja Salmo Salari näidendi sünopsis. Sven Vabari hõrgumaitseline portreelugu unenäolisest kuristikulinnast jättis mulje lõpetamatusest, pani soovima rohkemat — see tundus pigem pikema ulmejutu toormaterjalina. Ning last, but foremost: Aare Pilve metafiktsioon sellest, kuidas Wittgenstein kasutas käsikirja köitmiseks oma õe maja — šedööver, mis sobib ideaalselt topeltfiktsiooni teooria praktiliseks illustratsiooniks. Antoloogiaga seoses on täiesti omaette teema kõigi tekstide tõlge inglise keelde (Annika Laas), mida mina siinkohal nii ruumi kui ka piisava kompetentsi puudumise tõttu pikemalt ei puuduta.

Veel üks kohatu märkus. „Olematute raamatute antoloogiat” lugedes tabasin end mitmel korral mõttelt, et siin on väga palju sellist kirjandust, mis otsekui häbeneb, et ta on „kõigest” kirjandus; mis tahaks justkui olla midagi rohkemat, midagi metafüüsilisemat. Ning vajab selleks teooria tuge. Antud juhul on koostaja püüdnud tekstidele külge pookida olematuse glamuuri. Kuid kõnealusesse kogumikku pole koondatud mitte „olematu”, vaid vägagi olev ning pealegi veel ülimalt eneseteadlik kirjandus, mis on pealkirjas väljareklaamitud „olematusest” justkui topeltkaugel. Milles ei ole muidu midagi halba või kõneväärset, kui ainult vastavaid teoseid sünnitanud teoorias ning neid peegeldavas kirjandusteaduses poleks fantaasiat ja poeesiat keskeltläbi rohkem kui neis kauniskirjanduslikes loomeaktides enestes. Valdavat osa antoloogia teostest iseloomustab tugevale esteetilisele enesekontrollile alluv kramplik hoidumine kunstilise eneseväljenduse laiatarbe-klišeedest, mis paratamatult loob ja otsapidi ka kordab uusi klišeesid. Aga midagi rohkemat kui uusi klišeesid mina kunstilt oodata ei oska ega julge.