Kaksteist lugu Eestist, üks Lätist, kõik kokku ajalugu
August, 2014
Livia Viitol: „Jutte ja novelle”.
„Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt hakkan vist ise vanaks jääma) kui ka Mihkel Mutile või Toomas Vindile iseloomulikku sooja irooniat Eesti elu aadressil. Muidugi ei saa lettofiil Viitol läbi ilma Läti-vihjeta, kuid tegu on tõesti vaid vihjega, ainsuses — kolmeteistkümnest loost üks, „Sünnipäev suurte kivide juures” kõneleb Lätist, ülejäänud on Eesti-ainelised. Ja vähemal või rohkemal määral ka ajaloo-ainelised. Lood on valminud üsna pika aja, kahekümne aasta jooksul, ajavahemikus 1993 kuni 2013. Seetõttu muutub nii neis kirjeldatav aeg ja ruum, muutub vaade ajale ja ruumile ning muutub stiil. Ehk siis — näeme neis lugudes ka kirjaniku kujunemislugu.
1990-ndate esimesel poolel kirjutatud lood räägivad veel üleminekuaja probleemidest. „Kõige tähtsam on, et me üksteist mõistaksime…” keerleb Soomest toodud seebi õiglase jagamise ümber ning lõpeb mammona üle mõnusalt muigava puändiga, „Söömaaeg” võtab üles dissidentluse ning selle kaudu kollaborantluse ja värvivahetamise teema, „Tookord augustis” räägib asutuse puhkekodu elust 1991. aasta augustis, mil kuidagi peavad teineteise kõrval hakkama saama vana ja uus aeg, „Varjav maa” kulgeb Vene vägede väljaviimise taustal ning selles võetakse üles Teise maailmasõja pained, mis muutuvad „Ängis”, jah, üsna ängistavateks, et anda ruumi juba uuele ajale, kus üks Eesti reisiseltskond esimest korda Pariisi imetleb („Vananaistesuvi Mona Lisaga”), või võetakse ette kummaline, ajast ja ruumist lahtirebitud retk sünnipäevale Lätti. Edasi tulebki peale uus aeg uute muredega, mille alt kooruvad vahel välja vanad haavad, kuigi nende olemasolust on aastakümneid vimmakalt vaikitud („Seentesõda”), või mis lubab heita uue ja väga vanadest vaenudest täiesti vaba pilgu veel vanematele aegadele, nagu mõisaajale („N. mõisa vaas”, „Õhtusöök vanas lossis”), mis ometi mingi kummitusliku virvendusena meist päriselt lahti öelda ei taha — või meie temast.
Niisiis liiguvad Viitoli lood läbi ajaloo (detailitäpsuse tõttu võiks mõnda teksti — näiteks „Söömaaega”, kus on väga hea kirjeldus 1980-ndate lõpus asutuse peol pakutavast heast-paremast — nimetada lausa mikroajalooks) ja sel moel muidugi ka läbi autori enda elu. Enamasti on peategelaseks keegi tihti nimetuks jääv „tema”, kes minu — ilmselt seega paadunud meesšovinisti imestuseks osutub (alati) naiseks. Kuid peategelase sugu polegi sedavõrd oluline, või õigemini on oluline selles mõttes, et autor hoiab oma peategelast enamasti tagaplaanil. Tegu on kas vaatlejaga või kellegagi, kes läbielatud sündmusi hiljem lahti mõtestab ning laseb siis ka lugejal võtta endale tema rolli ja teha läbi seesama, mille tegi peategelane. Niisiis on autoripositsioon avatud, lahkelt endaga rännakule kutsuv ega välista kedagi. Ilmselt on igaühel õigus oma minaga loo sisse astuda, ning võimalik, et autoril on selle üle koguni hea meel, sest see tõestab, et ta meetod töötab, uks on lahti, ole ainult mees (või naine) ja tule kaasa.
Lugudele pole ei keele, stiili ega ülesehituse asjus midagi ette heita. Jah, vahest räägivad keskkooliõpilased „N. mõisa vaasis” veidi ametlikult, ent teisalt ongi see ju eluperiood, mil tahetakse olla täiskasvanum kui täiskasvanud ise, aimatakse suurte seoste olemasolu ning püütakse seda kõike valada sobivalt väärikasse keelepruuki.
Mis aga mõtlema pani, on juttude ja novellide valmimist tähistavad aastaarvud lugude lõpus. Selles otsuses pole iseenesest midagi ebatavalist, kuid ilma põhjuseta nii ei tehta. Kujutan ette, et Livia Viitol otsustas säärase sammu kasuks, soovides anda lugejale juhist, lugemise võtit. Väike šiffer, kuidas suhtuda stiili, maailmavaatesse, üldse probleemistikku, mille kallale autor on otsustanud asuda.
Samas on „Tookord augustis”, mis kõneleb puhkekodu olustikust, ühest ülbest nomenklatuuritüübist, veidi dissidentlikust loodusemehest ja Rootsist saabunud klassiõde võõrustavast perenaisest, kirjutatud 2013. aastal. Ja mõjub seejuures vahetu ajapildina. Ent „Vananaistesuvi Mona Lisaga”, kus bussiga Pariisi kärutanud eestlased püüavad ühe päeva jooksul endasse ahmida kõike, mida sellel linnal on pakkuda, on sama vahetu ajapilt, kuid valminud on tekst 1995. aastal.
Nii et aastaarvude lisamine lugudele ei anna juurde midagi peale vastuseta küsimuste. Võib-olla pole küll tarviski sellega pead vaevata, sest on ju iga tekst ühtlasi ka kirjanduslugu ning kirjanduslooliselt on ju kena, kui on teada, millal miski on kirjutatud…
Teine nõutukstegev moment tekib pärast raamatu läbilugemist teose pealkirja puhul. Miks „Jutte ja novelle”? Nimelt näisid lugedes kõik kolmteist lugu võrdselt novellilikud — nad tegelesid ülevaatliku tegelas- ja probleemihulgaga, olid üles ehitatud üsna lineaarselt ja kompaktselt, kirjeldused olid täpsed ja napid ning kõigi lõpus koorus välja ka puänt ehk iva. Milliseid peaks nüüd võtma jutu, milliseid novellina? Ei tea.
Kuid vahest polegi see oluline. Tervikuna on tegu ühtlaselt korraliku koguga. Nagu alguses öeldud, on selles palju — ehk liigagi palju — tuttavlikku, kuid kahtlemata on see heaks lisanduseks ühe novellistipõlvkonna (kuhu liigitaksin näiteks Maimu Bergi, Aita Kivi, Mihkel Muti, Eeva Pargi) senisele loomingule. Hea lühiproosa kirjutamine polegi teadupoolest lihtne. Livia Viitoli „Jutte ja novelle” on aga näide õnnestumisest.
