Ühe tagurliku maakooli lugu

Mihkel Kunnus

 

 

Demokraatia, toetudes abstraktsetele kujutlustele õigusest ja õig­lu­sest, mitte orgaaniliselt elukorraldustest võrsunud tavadele, kätkeb linnamoraa­li tungimist maale ja viimase hävitamist sellega.

Oswald Spengler, „Õhtumaa allakäik” (II kd., 4. ptk.)

Tunnen end nagu Makar Devuškin, kes pärast pikka pihtimuslikku kirjavahetust hakkas tundma, et temalgi on isiksus ja iseloom (s. t. stiil). Olen minagi pikalt kirjutamist harjutanud, ja ehk võin minagi nüüd isiklikumaks minna, pihtida pihtimisajastul, poetada teiste sekka seik oma kordumatu isiksuse kujunemisloost.

Aeg on muidugi na sõge, et kunstilised-kirjanduslikud võimendused siia ei passi, tahtes lugejat köita, pean kasutama vastupidist tehnikat, see tähendab, kunstilis-kirjanduslikke mahendusi ja pehmendusi, muidu kaotaks lugu oma usutavuse.

Näiteks see väike maakool, kus mina õppisin, koosnes enam-vähem puhtast ebaõiglusest ja korruptsioonist. Ometi pole ma ju kuigi vana. Veetsin seal oma põhikooliaastad 1988—1997. Aga võrdsetest tingimustest linnalastega ei osatud unistadagi. Sellesse, ülemäära erinevasse eksistentsivormi suhtuti nagu tervele organismile kohane, s. t. ühese põlgusega. Meil käibis täie tõsidusega ütlus, et parem maa mats kui linna lits. See hinnanguline eristus töötas mingil määral isegi koduküla piires. Selles väikeses, 250 elanikuga asulas olid ka mõned nõukogudeaegsed paneelelamud ja seda piirkonda kutsusime meie, individuaalmajade elanikud, põlglikult Mustamäeks. Seal elavate lastega koolivälisel ajal läbi ei käidud. Nemad pidasid ennast meist paremaks ja meie ennast neist. Küllap see ongi vist ainus viis, kuidas kõik saavad olla teistest paremad, aga tiheasustuse multi-kultiga see muidugi hästi ei klapi.

Muutused olid kiired. Mäletan, et algklassides oli meiki kasutav tüdruk linna lits (neid meil muidugi polnud, sest kes tahaks olla linna lits, aga hoiatavad kuuldused levisid), lõpuklassides aga toonisid tüdrukud juba huuli küll ja olid ilmunud ka esimesed kõrvarõngaaugud.

Korruptsioon, onupojapoliitika, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik säärane värk vohas mis hirmus. Näiteks oli selge sooline segregatsioon. Tüdruku löömine oli suurim võimalik kuritegu, mille keegi korda võis saata. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis oleks see eksinud lambuke kohe lintšitud. Poisid võisid omavahel nagistada küll, aga sedagi tuli harva ette, ja kindlasti mitte midagi tõsist. Noh, nagu vennadki kaklevad ju väiksena. Mäletan eredalt, et eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis loo (ikka loo, sest meil ju midagi päriselt ei juhtunud), kuidas üks poiss olla teisel hamba välja löönud ja tema kui õpetaja oli lööjat kaitsnud. Sellepärast, et lööja oli kaitsnud oma ema au, teine poiss olla öelnud, et su ema on joodik, noh, oligi, ütles õpetaja, aga teise ema kohta ei tohi iial midagi halba öelda.

Ei saadud toona aru, et au, eriti soopõhine au — meheau ja naiseau — tuleb vahetada välja sootu võrdõigusliku au vastu ja üks demokraatlikke põhiõigusi on „õigus olla autu” (Dostojevski). Meenub, et Doris Kareva heitis hiljuti nostalgilise järelevaate meheaule kui kadunud mõõdule (arvustades Ülo Vooglaiu raamatut „Vanaisa”). See on praktiline antifeminism par excellence, reaktsiooniline igatsus aegade järele, mil mehe käitumist reguleeris meheau ja naise oma naiseau.

Ka tööd olid meil sooliselt segregeeritud. Näiteks tüdrukud ei pidanud puid tegema. See, et õpilased, tähendab, lapsed peavad kooli heaks tööd tegema, on tänapäeval kahtlemata mõeldamatu väärastumine, mis ei tuleks kõne allagi — laps, ja peab tööd tegema!? No tule Marx ja õiguslane appi! Kirves põhikooli õpilase käes!? Võib-olla keelatakse koolisööklates metallist noad-kahvlidki varsti ära, madalamate puuokste kõrgust lasteaia territooriumil juba reguleeritakse. Ikka linnas ja maal võrdselt.

Aga meil oli vana koolimaja, väiksed klassiruumid ja puuahjud. Puid tegid ikka poisid. Ja vedasid need ka kuurist koolimajja. Mööda kitsaid kägisevaid puittreppe, et esimesed tunnid talvisel ajal mööduksid nurgas pragiseva ahju saatel. Hiljem, vanemates klassides see juba muutus, siis lisati puudega varustamise ülesanne palgalisele koristajale. Klasse koristasime varemalt ka ikka ise.

Tüdrukud pidid kooli aias peenraid rohima ja tegema muid selliseid töid. Seda jälle poisid ei pidanud. Saagi koristamisel olid nad aga abiks, sest juurikakastid olid rasked. Kooli aias kasvatati köögivilju, millest tehti koolitoitu. Seal oli ka mitmesuguseid viljapuid, üks iidvana pirnipuu nende hulgas. Suurim, mida kunagi nähtud.

Vähegi arenenuma õiglustundega inimene, humanist, õiguslane ja demokraat mõistab, millisest skandaalsest ebaõiglusest needki napid laused märku annavad. Traditsiooniliste soorollide taastootmine, lapstööjõu ekspluateerimine, standardiseerimata toidu valmistamine jne.

Koolisöök oli odav, sest lapsevanemad tõid ka oma põldudelt kooli kööki kartulit ja juurvilju, ja ametnik hoidku!, toodi ka liha — oma laudas kasvatatud ja püksisäärde puhtaks pühitud väitsega veristatud siga!

Kas siin saab rääkida regionaalpoliitikast, võrdsetest võimalustest maa matsidele ja linna litsidele? Või kuidas?

Kooli söökla oli alguses kooli keldris. Mõistagi ei vastanud see n+1 normatiivile, mistõttu söökla tuli varsti kinni panna. Hakkasime söömas käima lasteaia hoones, mis oli umbes kilomeeter eemal, iga ilmaga. Nüüd oleks see kahtlemata mingite õiguste rikkumine ja koolil oleks kohustus organiseerida vähemalt transport (kuigi sõidutee läks sinna paraja ringiga).

Korruptsioonist ja onupojapoliitikast ei maksa rääkidagi, inimestevahelised suhted ainult nendest koosnesidki, õiglusest polnud haisugi, kõik puha hoolimine, iga vääks poputati jalule. Mul olid veel erilised lühiühendused, nimelt ema oli õpetaja (ja kas siis ema on oma lapse vastu õiglane ja seadusi järgiv? Hah, puha hoolimine!), matemaatikaõpetaja oli naaber, tööõpetuse õpetaja samuti naaber jne. Kuna mu isa tegeles metsa ja puiduga, oli meil piisavalt materjali, et sellega tööõpetusklassi varustada — täiesti mitteametlikult, mõistagi. Või siis see, et õpilane ajab õpetaja põllule vaod sisse, sest tema isal on traktor, aga õpetajal pole — no mis suhted need sellised on? Käsi peseb kätt! Ja ebavõrdsus, igal pool aina ebavõrdsus: naabripoiss tuleb küll õpetaja juurde ja küsib, kui mõnest asjast aru ei saa, aga kuidas tuleb see teine laps, kelle talu on 10 km kaugusel ja talutöid palju rohkem? Ebavõrdsus!

Ei, asju tuli võrdsemaks teha, teisisõnu, inimesed tuli dekontekstualiseerida kõige üldisemas mõttes! Et linna litsil ja maa matsil poleks muud võimaluste erinevust kui vaatepilt, mis avaneb klassi aknast!

Seadus tuli maa ja mere peal, jurist mõnda seletas…

27. oktoobril 2007 on „Palamuse Valla Teatajas” uhke paraadpealkiri: „Kaarepere kool sai 110-aastaseks!”

„Aegade jooksul on meie kool kandnud erinevaid nimesid: Kaarepere Ministeeriumikool (1897—1918), Kaarepere 6-kl algkool (1918—1944), Kaarepere 7-kl kool (1944—1961), Kaarepere 8-kl kool (1961—1988), Kaarepere 9-kl kool (1988—1991) ja Kaarepere Põhikool (1991 kuni tänapäevani). 1937. aastal valmis kooli juurde saun koos kooliteenija korteriga, 1960. aastal valmis kooli juurdeehitus, mis andis juurde kolm klassiruumi. Hilisemateks suuremateks töödeks on olnud koolimaja katuse vahetus, keskkütte ehitus ja uue valgustussüsteemi ehitus. Suur töö oli spordiväljakute ehitus. Need valmisid käesoleval aastal. Pidevalt on uuendatud õppevahendeid ja klassimööblit.”

Katusevahetust mäletan selgesti, vanale sindlile pandi tsinkplekk peale. See küll ei sobinud vanale maakivihoonele, aga oli kõige odavam.

Keskkütet, valgustussüsteemi jms. mina enam ei näinud. Olin pesast lennanud, läinud eliitgümnaasiumisse kodukohale au ja väärikust tooma, hiljem linna tudeerima. (Pean ütlema, et isa on mul palju hullem haridustõusik, tema vanematel on kummalgi neli talve haridust ja isa oli 12-aastane, kui majja elektergi toodi, aga ise sööstis lausa kõrgharituks.)

Need ametnikud tõmblesid hirmsasti, et teha asi õiglasemaks, et oleks keskküte ja standardiseeritud söök, nii palju kraanikausse köögis, kui seadus ette näeb, ja sportimisvõimalused nagu linnaski jne. „Need valmisid käesoleval aastal,” kirjutab direktor aastal 2007, kui minu lõpetamisest oli 10 aastat ja kooli asutamisest 110 aastat. Tublisti rabeldud, et võimalused saaksid võrdseks ja elu õiglaseks. Järgmisel aastal (s. t. üks aasta hiljem!) on maakonnalehes „Vooremaa” (31. V 2008) ilmunud järgmine nupuke.

„Kaarepere Põhikool pidas reedel viimase aktuse. Mis saab koolimajast, pole veel teada. Ühe ideena on vallajuhid välja pakkunud hoolekandeasutust. Koolimajale uue funktsiooni leidmine ei käi nii kiiresti. „Vaatajaid-uudistajaid on meie juures käinud palju,” tunnistas koolijuht Jaan Pedaste. Tema sõnul on koolimaja heas korras: uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel, uued õppevahendid. „Paljud linnakoolid kadestaksid meie tehnilisi võimalusi,” lisas ta.”

Näidake mulle kirjanikku, kes leiaks parema kujundi, kes jutustaks allegoorilisema loo! Traditsioonide järgi elav maakool pingutab, et saada „linnale järele” ning kui lõpuks saabki — uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel ja uued õppevahendid —, siis tehakse sellest vanadekodu (sic!).

Lasteasutusest ühe (Euroopasse) hüppega vanadekoduks! Vanadekoduks, mille kõrval on uhiuus täismõõtmetega jalgpalliplats! — fantaseerige ägedamalt, head kirjanikud, loovisikud!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood