Kangelased ja veidrikud
November, 2014
Mõtisklus sai alguse Andresest ja Pearust. Tähelepanekust, et mitmetes viimaste aastate lavastustes on rõhuasetused nende kahe tegelase vahel muutunud. Vanasti kujutati Andrest valdavalt positiivse kangelasena. Jah, tal oli kehv iseloom, kuid ta pühendas oma elu õilsale eesmärgile ning tal olid kindlad eetilised tõekspidamised, mis kokkuvõttes lunastasid tema halvemad omadused.
Pearu tegelaskuju ja nn. Pearu veidrusi tõlgendati pigem negatiivselt. Teda iseloomustasid laisklemine, prassimine ja riiakas, kuigi aeg-ajalt õrnahingeline iseloom. Ta oli häirija, kes loopis kangelasele kaikaid kodaraisse. (Nõukogude ajal sobis ta sellisena vahel esindama ka „alternatiivi”.)
Uute tõlgenduste järgi on Pearu ja Andres paljuski kohad vahetanud. Pearust on saanud pigem sügavamõtteline filosoof, kes tajub maailma komplitseeritust ega oska sellele muud moodi kui veiderdades reageerida. Andrese eetikas nähakse aga kivistunud arusaamu ja tuima töörügamist, tema kipub olema kitsarinnalise ja hoolimatu mehe sümbol.
Miks rõhuasetused just niimoodi on nihkunud? Ühe võimaliku vastusena võib mõistagi näha laiemaid kultuuriliste tähendusväljade liikumisi. Nagu üks kooliõpilane teraselt sedastas: Andres meenutab talle XX sajandi inimest, Pearu XXI sajandi inimest.
Pearu on mängumees ja mängulisus on kahtlemata XXI sajandile väga iseloomulik. Aga mitte lihtsalt mängulisus. Mäng kui asi iseeneses on ju iidne nähtus, teinud inimesest inimese ning lapsest täiskasvanu igal sajandil. Pigem liidab Pearu ja meie sajandi ühte just veiderdamine kui mängu üks alaliik.
Kui Andrese—Pearu tähelepanekut laiendada mujale kultuurisfääri, siis tundub, et siiani kehtinud „tüüpiline” kangelane — keda iseloomustavad kõikvõimalikud faustilised püüdlused — on hakanud hääbuma.
Hea näite selle kohta, kuidas rõhuasetus on muutunud, pakub kirjandusest jõulisemalt masside teadvusesse tungiv Hollywoodi filmitööstus. Veel eelmise sajandi lõpus iseloomustasid sealsete filmide peategelasi — valdavalt mõistagi mehi — n.-ö. tüüpilised kangelase omadused, nagu kõrge moraalsus, füüsiline ja emotsionaalne tugevus, julgus ja nutikus.
Uuemal ajal on peategelased teistsugused. Vaadakem selliseid filme nagu „Kariibi mere piraadid”, „Raudmees”, „Galaktika valvurid” jne. Nende linateoste kandvad tegelaskujud on enamasti veidrikud. Ka nemad on sageli nutikad, kuid moraalsed tingimata mitte, sageli lausa vastupidi. Emotsionaalselt on nad pigem ebastabiilsed, ka füüsiline tugevus ei ole alati oluline. Neid eristab ülejäänud tegelastest see, et nad käituvad veiderdades ja on muud moodi imelikud. Rõhutatud on pigem groteskseid ja kummalisi isikuomadusi, mis teevad tegelasest midagi tavainimesest hoopis erinevat.
XXI sajandi alguse (eesti) kirjandusele on tunnuslik, et n.-ö. tüüpilistest kangelastest on peaaegu üldse loobutud. Valdavalt mina-vormis loodud teostest on suured karakterid sageli kadunud, meeldejäävaid või kandvaid tegelaskujusid viimase aja kirjandusest palju ei meenu. Erandiks on Andrus Kivirähki looming, kes tundliku autorina on teadlikult või alateadlikult ühiskonnahoovusi tajunud ning ellu kutsunud mõned sellised üldrahvalikult omaksvõetud veidrik-tegelased nagu Ivan Orav ja Rehepapp.
Ivan Orav peaks justkui vastama kangelase omadustele oma väga selgete eluvaadete poolest, aga kogu tema isikut esitatakse valdavalt groteskses laadis. Veelgi enam, Ivan Orava kaudu muutuvad veidraks ka tema üllad ideaalid. Rehepapi puhul on autor ise võib-olla tahtnud näha koondkuju tavalisest eesti mehest, käibele on aga läinud pigem tembumehe kuvand. Raamatu ilmumine täpselt 2000. aastal sobitab ta hästi veidrike poolt valitsetavasse XXI sajandi maailma. Raske öelda, kas teos on rohkem selle maailma peegeldaja või kandja. Igal juhul tabab ta omalaadse kelmiromaanina midagi oma ajale sügavalt iseloomulikku. Olgu ka märgitud, et muidu veidrustest ja kummalistest kujudest kubiseva romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” peategelane Leemet on pigem klassikalise kangelase tüüp, kes aga ootuspäraselt esindab hääbumisele määratust.
Miks niisugune nihe on toimunud?
Küllap on üheks põhjuseks lõputu korrutamine, et edu valem nii äris kui kunstis, sõprade leidmisel ja enesehinnangu andmisel on võime eristuda. Silma torkab see, kes massist esile kerkib. Aga esile kerkib ainult see, kes on omanäoline ja kordumatu. Meile on sisendatud, et tähtis on olla originaalne ja innovatiivne, „raamist välja”-mõtlemisega, loov inimene.
Tavalised kangelased tegutsevad paraku raamides, mida neile seavad sügavale sisse istutatud normid ja eetilised hoiakud, mille väärtustamiseks nad sageli on ellugi kutsutud. XXI sajandil ei taha senised väärtushinnangud enam hästi kehtida. Kummalised tüübid, kelle käitumist õigustavad nende „originaalsed kiiksud”, kajastavad seda paradigmanihet küllaltki hästi. Nad peegeldavad vulgaarindividualistlikku ellusuhtumist, mille järgi on oma isikliku eesmärgi, eneseteostuse või iha nimel kõik lubatud. Ja/või lihtsalt fun.
Kuid on võimalik ka teistsugune tõlgendus. Seegi on seotud modernse ellusuhtumisega. Eneseteostuse asemel on siin igavlemine ja sisemine tühjus.
„Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat — aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus? Igasugune meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees. [—] Originaalsuse ja innovatiivsuse tähtsustamine rõhutab just seda, et olemasolemine on üleüldiselt võttes igav. Tänapäeval paneme rohkem rõhku sellele, kas miski on „huvitav”, kui sellele, kas sel on ka mingit „väärtust”,” kirjutab Lars F. H. Svendsen raamatus „Igavuse filosoofia”.
Huvitav (soome keeles „naljakas”) kaldub üha enam olema midagi kurioosset (9gag ja kõik need teised). Grotesksete juhtumite nautimine asendab elu mõtestamist, lausa päästab sellest. Kõik on imelik, naljakas ja mittetõsiseltvõetav. Kahtlemata ka raamist väljas.
Vahel meenuvad tegelased Michael Ende raamatust „Ilma lõputa lugu”. Neil kõigil on kirjud koiliblikatiivad selja peal ning seljas erineva mustriga riided, mis on neile kas liiga suured või väikesed. Ükski olend ei sarnane teisega ja „nende näod olid kirevad nagu klounidel”. Nad tormavad sihitult ringi, unustavad kõik kiiresti ja otsivad aina uusi objekte, mida lõhkuda ja naljakaks muuta. Tegelaste nimeks on šlamuhvid ja nad on veendunud, et neile ei saa midagi keelata.
