Ilmet annab ikka ilmet

Arno Oja

 

 

Peep Ilmet: „Sõõlatud luule”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 448 lk.

Peep Ilmet: „Aega on mu meelest”.

„Varrak”, 2013. 77 lk.

 

Peep Ilmet on maarahva laulik. Sõna otseses mõttes. Ta ei luuleta neitsi Maarjast, Maarja Magdaleenast või risti­sõdijate Maarjamaast, küll aga annab üht-teist teada Maavallast. Ja teeb seda kõlavas ja selges eesti keeles, pelgamata vahel arhaisme taaskasutusse võtta või iseenda tarbeks uusi sõnu luua.

Aja jooksul on ta näidanud, et valdab ühevõrra hästi nii riimiloomet, vabavärssi kui ka erinevaid klassikalisi luulevorme. Samas on Ilmet luulega sõber, leiab tuulestki poeesia üles ega sea vormi omaette eesmärgiks. Ainus, mida ta ei oska, on kirjutada luuletut luulet! Isegi siis, kui ise tahaks…

Ilmet on laulnud, kirjutanud laulutekste ning viisistanud luulet. Ka tema enda värsse on korduvalt viisistatud. Kuid lauliku nime väärib ta eeskätt leelo­veeretajatelt õpitu elushoidmise poolest. Pelgalt lauluoskus ega laulude kirjutamine ei tee veel kedagi laulikuks, liiati nüüdisajal. Nooreestlased ihkasid kunagi „päris” eurooplasteks saada. Nüüd me oleme Euroopas, Euroopa Liidus ja Schengeni viisa­ruumis takkapihta. Ometi peavad ikka paika Gustav Suitsu juba aastal 1908 kirja pandud sõnad: „saatustest troostituim sündida laulikuks Eestis”. Seda sai Peep Ilmet veel tänavu kevadel omal nahal tunda.

Tema 1990. aastal kirjutatud luuletusele „Taandujad” („Sõõlatud luule”, lk. 174—175) tegi „tyyrhiidlane” (ühe Ilmeti pühendusteksti pealkiri) Erkki-Sven Tüür viisi ning laul võeti tänavuse üldlaulupeo kavva. Paraku otsustas üks doktorikraadiga diplomaat, kes parasjagu on presidendi nõunik, seepeale kunsti leheveergudel poliitmontaažiga ühte patta panna. Tema „rahvusvahelise tarkuse” järgi selgus, et luuletaja ühtäkki ei tea, mida ta kirjutas, ja helilooja ei taju, mida viisistas! Tänu laulurahva visadusele õnnestus „Taandujad” sedapuhku siiski ette kanda.

Kuid eesti keele ümber toimuvale vaatamata on luuletaja Ilmet juba üle 30 aasta eestikeelsele ning -meelsele poeesiale ilmet andnud. Ja nagu näitavad siin vaadeldavad kaks luulekogu, teeb ta seda üha.

I

„Sõõlatud luule” on mõttega komponeeritud tervik, aga mitte koondkogu. Telliskivipaksused koondkogud annavad põhjaliku ülevaate ja üritavad põlistada autori kogu loomingut, ent esmaseks lähitutvuseks luuletajaga nad ei kõlba. Üks tekst tapab teise, hingamisruumi napib ning loodetav elamus pihustub kirjaridade virvarri. Peep Ilmetil on õnnestunud seda vältida, sest tema raamat on tõesti üksnes „mahukam ülevaatekogu möödunud aastatuhande luulest”, nagu autor ise oma saatesõnas ütleb. Sessamas pikas ja põhjalikus saate- või järelsõnas (lk. 417—436) annab Ilmet ka ammendava ülevaate oma luuletee eri etappidest, keelest, sõnaloome põhimõtetest ja kõnealuse kogumiku koostamisprintsiipidest.

Ainult üks täpsustus: autor väljendab küll kõikvõimalike mõjutuste suhtelisust ning seletab lahti oma tsüklipealkirja „Masame” saamisloo, kuid ei viita seejuures vihjamisigi Hando Runneli analoogsele sõnatuletisele ega tema hõrgule armastusluule kogule „Sinamu” (2005). Tõsi, „Masame” üldistab ega räägi ainult lembusest ning sealsed luuletused on järgneva „Hingesoojärvega” tublisti tembitud, ent mainimist väärinuks Runneli nimi ses kontekstis ometi.

Kui siit aga „Sõõlatud luule” alglätetele minna, siis jõuame aastasse 1968, Praha kevade ja selle eestimaise järellainetuse aega. Tšehhide vabaduspüüu lämmatas toona N. Liidu tankide „sõbralik abi” ning maakorralduse rahulolematu üliõpilane Peep Gorinov võeti koos teiste omasugustega paariks aastaks „abistajate” täiendrivvi. Samal ajal (1968—1971) pani tolleaegne bioloogiatudeng Jaanus Paal Tartus kokku kolm käest kätte levinud masina­kirjalist kirjandusalmanahhi (Ilmet ise kasutab keeleajalooliselt vanemat sõnavormi „almanakk”) — „Õitsev tuul”, „Kamikadze” (tollane kirjapilt) ja „Jumala tuul”. Vähemalt esimeses neist olid Peep Ilmeti nime all sees ka sõdurpoiss Gorinovi (see nimi vist jäigi Vene kaevikuisse?) luuletused. Ent tema „Sulavate tinasõdurite laul” (siin lk. 45) lõpeb näiteks niiviisi:

see viimane laager meil — sulamis                                                  punkt on nyyd käes

vaid viha ja ahastus hingedes — kelle                                                             see ääs?

Muidugi ei sobinuks seesugused värsid ühessegi ENSV raamatusse. Aga keegi almanahhiautorite tuumikust ei tahtnudki olla ENSV luuletaja. Nemad olid omamoodi kamikazed (otsetõlkes „jumala tuul”), eluotsijad ja köielkäijad kirjandusilmas.

Sestsaadik püüab Ilmet oma rahvale kinni tuules rändavaid sõnumeid (lk. 92) ning kirjutab mitme­kesist tuuleluulet. Tema esikkogu kandis nime „Tuulekanne” (1980), oma elu tähtpäevadeks ilmutas ta koostöös kunstnik Jüri Arrakuga valimikud „Tuulatud luuletused” (1988) ja „Tuuldunud luule” (1998). Selle kogumiku avab tsükkel „Õitsev tuul”, otsekui meenutus möödanikust. Aga küllap on õigus loodus- ja kaameramehel Fred Jüssil: „Ilma tuuleta läheks maa haisema.” Selle tõdemusega Ilmet oma raamatu lõpetabki.

Kuid ei tule temagi luule pelgalt tuulest. Surm on talle teretuttav (lk. 171), lähedasem veel on maalt koju lendava valeva veelinnu hing (lk. 228). Talle teevad meelehärmi närvilised värvid ning ajameres näib olevik vaid helendav triip. Luuletaja ei tea, kas suudab „palja peo peal / elus hoida / lumehelvest” (lk. 329), aga teab, mis on „ELU ILO” (lk. 367).

Kogumiku pealkirjaga seostuvad omaette lood. Verb sõõlama on lugejale tuttav eelkõige Krista Kaera tõlgitud Harry Potteri lugude, Sigatüüka võlurite kooli ja sealse sõõlamiskübara kaudu. Nüüd avalikustab Peep Ilmet (lk. 420—421), et hoopis tema on selle sõna „maaletooja”. Ent olgu: ütleme, et Peep leiutas sõna, aga Krista pani sellele kübara pähe! Sealtsamast vist pärineb luuletaja Ilmeti mõningane maagivõime ning püüd jõuda loomerongile just perroonilt üheksa ja kolmveerand, mida lihtsurelik mugu ei näe. Ja kui miski lähebki metsa, siis maandub see Valdur Mikita lingvistilisse metsa. Tsibihärblastega, aga teadvuse kiirendita.

II

Tänapäeva vaatevinklist on Peep Ilmet üks imelik mees. Siis, kui kõik kiirustavad kuhugi ja kurdavad ajapuuduse üle, teatab Ilmet juba luulekogu pealkirjas: „Aega on mu meelest”. Ja ta ei ütle seda surmale, vaid elavaile inimestele. Ometi ei maksa siit järeldada, et luuletaja on loomult aeglane nagu mõne mehe internet.

„Aega on mu meelest” pärineb „Sõõlatud luulega” ühelt mõtte- ja tundesõelalt, ent sellesse kogusse eraldas sõõlamiskübar arvatavalt nüüdisajale vastavamad tekstid. Ajakohasena mõjub ka autori õrritav katse pakkuda lugejale luuletut luulet. Raamatut liigendavad vahetekstid „Yks tyhipaljas kellatiks”, „„Elu” minevikus” ning „Aja võimatus” on praegune ajaluule ehk puhas proosa ja autor ei tee sellest mingit saladust. Ta ei paku oma tarviliku poeetilise allhoovusega tekste moodsa proosaluule pähe ega evi ka eepiku ambitsioone. Niisiis puudub siin luuletu luule!

Sisuldasa tegeles ajaküsimustega (mitte filosoofilisel tasandil) juba „Sõõlatud luule” lõpuosa. Olevik oli seal helendav triip, aeg ise kord toores, kord küps. Minevikust üle nüüdishetke tulevikku suundub seegi kogu. Vee­uputust ei tule, lahkunud ei lahku lõplikult, pärisminevik jaguneb enne- ja endaminevikuks ning tulevik on kord kestev viirus (lk. 42), kord yliterav nuga (lk. 61). Kokkuvõttes aga tõdeb autor juba poole raamatu peal: „kuna minevikku ja tulevikku pole sootumaks olemas ja olevikku pole samahästi kui olemas, siis on võimatu ka aja (minu sõrendus — A. O.) olemasolu, sest kui pole olemas yhtegi terviku osa, pole olemas ka tervikut ennast” (lk. 50). Kõigiti loogiline!

Siiski usub luuletaja Ilmet koos Artur Alliksaarega, et midagi ometi on ja hoopis „olematus võiks ka olemata olla”. Olen sama meelt ja loodan salamisi peagi näha Peep Ilmeti järgmist kogu, aga samuti looduslähedase „Matsalu mailt” (1986) unustusest päästetud täiendtrükki. Tõmmaku Krista Kaer sulle sõõlamiskübar kõrvuni pähe!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood