Plagiaat või innovaat või…?

Maarja Vaino

Valentin Kuik: „Ja sinu kätes on põrgu­tuli”.

EKSA, Tallinn, 2014. 208 lk.

1956. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses romaani „Taeva võtmed”, mille motoks on tsitaat A. H. Tammsaare romaanist „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939): „Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees hing.” Kangro romaani teljeks on Vanapagana tütre Riia edasiarendatud lugu. Lisaks mõnele tegelaskujule seob romaane müstiline õhustik, mis annab muidu realistlikult kujutatud sündmustikule ebamaise alatooni. Põhiosas romaanid omavahel siiski ei sarnane, selleks on Kangro ja Tammsaare kirjanikukäekirjad liiga erinevad. Isegi kui nad jagavad mitmeid — näiteks mälestuste ja mälu kohaloleku teemasid oma loomingus.

Kangro kõrval on tehtud ka otsesemaid „Põrgupõhja uue Vanapagana” parafraasi-katseid, millest nüüdne Valentin Kuigi romaan „Ja sinu kätes on põrgutuli” tundub olevat kõige järjekindlamalt läbiviidud parafraas. Romaani häälestab moto „Siira lugupidamisega A. H. Tammsaare vastu”.

„Põrgutule”-romaanis on Jürka pagulane, kes saabub Eestisse võõralt, sõjasolevalt maalt. Ta on vahetult enne kodumaalt lahkumist sõlminud kaheldava legitiimsusega abielu, tema naine Lisete hoiab dokumente (ja raha) valdavalt enda käes. Lennujaamas kohtuvad nad kahe mehega ja romaanis tulebki nendega kõige rohkem tegemist: need on kääbusest Peetrus ning tõusikust Ants. Lisete läheb peagi Antsu rajatud tervisekeskusesse aeroobikatreenerina tööle ning sokutab ka Jürka sinna transporttööliseks. Peagi saab Lisetest Antsu armuke; Jürka omakorda armub köögitüdruk Juulasse. Vahepeal saab Jürka teada, et tema eestlasest isal on olnud Põrgupõhja-nimeline talu, ning Peetruse nõuandeid järgides õnnestub Jürkal paberid vormistada ja talu enda nimele saada. Seal on kõik laokil, kuid Jürka pühendub talu ülesehitamisele ning näeb terendamas enda ja Juula kaunist tulevikku.

Tammsaare romaaniga võrreldes pole süžeelises plaanis erilisi üllatusi. Kuik lähtub üsna kanooniliselt „Põrgupõhja uue Vanapagana” ülesehitusest, aeg-ajalt lausa samasugust sõnastust kasutades. Ma ei oskagi öelda, kas Tammsaare romaani hea tundmine tuleb Kuigi teost lugedes kasuks või kahjuks. Kahtlemata tekib lõbusaid võrdlusmomente, samas ei paku romaani kulg ootamatuid pöördeid ning mingil hetkel hakkab Tammsaare romaani struktuuri hoolikas järgimine muutuma tuimaks tammumiseks.

Võrrelgem näiteks mõlema teose algust.

Tammsaare: „Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik mööduja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja.”

Kuik: „Inimestest ja teedest kõrgemal, peaaegu mäe tipus asus üksik maja, mille juurde viis kaljurahnude ja karjaaedade vahel looklev rada. Kohalike elanike teada jäi Mäeotsa majapidamine juba talvel tühjaks. Seda kummalisem oli kuulda, et keegi lõhub seal ülal puid.” (Lk. 7.)

Üle on võetud ka alg-Jürka väljend „Küllap vist!” ning tegelaste nimed. Valentin Kuik kirjutab niisiis varjamatult Põrgupõhja teisikromaani. Võib-olla Tammsaare eluajal oleks isegi leitud, et kõne all on plagiaat, teise loomingu ärakasutamine, vähemalt sai Tammsaare ise kuulda selliseid süüdistusi palju väiksemate sarnasuste tõttu Knut Hamsuni loominguga. Praegu võtame seda ennekõike intertekstuaalse mänguna ega süüdista kedagi.

Kuik on osanud leiutada küllalt nutikaid võtteid, mille kaudu oma romaani sündmustikku tänapäevaseks muuta. Näiteks Jürka kehastamine sõjapagulaseks, mis annab talle selgelt „teise” ja „võõra” positsiooni Eesti ühiskonnas. Algses romaanis seletati Jürka võõrapärasust mäletatavasti sellega, et ta tuli Venemaalt, kus oli saanud kaikaga pähe, seetõttu ei mäletanud midagi ja mõjus üldse ohmuna. Kuik on leidnud ka omapärase viisi, kuidas tekitada romaanikujule vanapagana-dimensioon. Jürka leiab lennujaamas ühe tasku­arvutimängu, milles mängu-Vanapagan viib tuld katla alla, kus istub karistust ootav inimene. Tule viimist takistavad inglid, kes tuld pidevalt kustutavad. Kui Vanapagan tule alla saab, on tema võitnud. Jürka hakkab mängu igal võimalusel mängima, sellest saab tema identiteedi oluline osa. Ning selles „mängu-Põrgus” kontrollib reaalsust tema. Ühtlasi annab arvutimäng viite päris mängupõrgule, mis ilmub Jürka ellu Antsu tervisekeskuse kaudu. Selgub, et Jürka ei suuda kasiinos mängimist õigel ajal lõpetada,  teda võib põhimõtteliselt nimetada mängusõltlaseks. Nii on autor lahendanud küsimuse, kuidas teha Jürkast Antsu võlglane, sest Tammsaare romaan näeb ette just sellist suhet. Mänguhoos võtab Jürka liiga palju laenu, on lõpuks võlgades ja kaotamas ka oma tagasisaadud Põrgupõhja talu ja selle metsa.

Peetruse tegelaskuju on lahendatud samuti üsna huvitavalt. Taeva võtmete hoidja on kääbusekasvu karkudega mees, kelle kireks on lugeda ajalehti. Tal on „targad silmad ja heatahtlik, elu näinud inimese nägu” (kuigi ka tema satub Jürkaga kasiinosse ja stripibaari, kus ei oska piiri pidada).

Nii Jürka kui ka Peetruse puhul on püütud rõhutada nende kuulumist mingisse teise sfääri. Jürkal näiteks on peas sarved. Ühes epioodis ronib Jürka oma talu kaevu põhja: „„Kuidas seal on?” karjus Peetrus, kelle peanupp helendava taeva taustal veel vaevu näha oli.” (Lk 89.) Jürka kuskil „all” pimedas ning Peetrus helendava nimbusega „ülal” paneb põrgu—taeva telje paika. Ja ometi on romaani üheks suurimaks hädaks just vajaliku metafüüsilise mõõtme puudumine.

Tammsaare romaani tegelik süžee vormub ja kasvab kirjeldatavate sündmuste käigus nähtamatu, kuid selgesti tajutava dimensioonina. Kogu romaani keskne probleem — lunastuse küsimus — on oma olemuselt lausa teoloogiline. Eksistentsiaalse alatooniga on ka küsimus hullumeelsusest, millele Tammsaare annab romaanis erilise positsiooni. Tammsaare „Põrgupõhja” esindas saksa kirjandusprofessori Friedrich Scholzi arvamust mööda Euroopa kirjandusmaastikul avangardi, oli üks esimesi eksistentsialistliku algega teoseid, mis seadis kahtluse alla kõik senised uskumused ja väärtushinnangud ning uuris seeläbi, kas, millisena ja kuidas saaks maailm ilma nendeta edasi kesta.

Sellist haaret Kuigi romaanis ei ole ja võib-olla ei saakski enam olla. Selle asemel on tänapäeva sotsiaalset ebaõiglust, inimlikku hoolimatust ja vastikuid tüüpe. Ka hullumeelsuse-teema on taandatud peamiselt Antsu tutvusele vaimuhaiglas (tema õde töötab psühhiaatrina). Raha ja tutvuste abil saab inimese hulluks kuulutada ning kahtlemata paneb see ühiskonnale valusa diagnoosi. Aga Tammsaare-Antsu iseloomustav hirm, et Jürka võiks tõesti olla vanapagan, või irratsionaalne kartus mingi viimsepäevakohtu ees ei tule Kuigi romaanis välja. Võib-olla autor ei olegi seda taotlenud. Igal juhul puudub „Põrgutules” jõuline vertikaalne mõõde, romaan jääb tasapindseks ega paku eksistentsiaalseid paradokse.

Teost ei õilista ka see, kuidas autor serveerib erootikat. Midagi pole parata, seksist kirjutamine ei kipu meie autoritel õnnestuma. Ikka lahendatakse see teema kuidagi labaselt, ja sageli lausa hädiselt. Kord on Jürkal riist kikkis ja hell, siis jälle hargivahe higistab ning aeg-ajalt tunneb ta vajadust hüüatada „türaväänaja”. Võib-olla on see kellegi meelest vaimukas. Ja võrdluses muu keskmise kirjandusega ei ole asi kindlasti lootusetult halb. Paraku on autor teadlikult tekitanud tugeva võrdlusmomendi „Põrgupõhja uue Vanapaganaga” ja selle valguses muutuvad paljud labasused suuremaks, kui nad ehk ilma selle võrdluseta paistaksid. Tammsaare romaanistki võib leida puudusi, näiteks kohatist publitsistlikkust, kuid mitte vulgaarsust. Ja sellepärast on kahju, et „Põrgutuli” ei kanna välja seda vaimsust, millele autor „siirast lugupidamist” avaldab. Kahju on taassündinud Kuigi-Jürkast, kelle vangla jääb teose lõpus tavaliseks vanglaks ega kirgastu metafooriks. Aga proua Collins, neiupõlvenimega Riia Sorts, annab kogu loole siiski ilusa puändi.