14. VII 1922—1. XI 2014
Jaanuar, 2015
Stockholmis pühakutepäeval, 1. novembril meie seast lahkunud Käbi Alma Laretei sündis 14. juulil 1922 Tartus. Tema isa Heinrich Laretei oli sõjaväelane, hiljem riigitegelane ja diplomaat. Kaks aastat varem oli sündinud õde Maimu. Oma vanemate kohta on Käbi Laretei öelnud, et isa oli eeskuju, kes oli alati riigitööl, ja ema Alma oli see eesti ema, kes tütreid kasvatas ja oli nõudliku vanemana nende ligi.
Käbi Laretei alustas klaveriõpinguid 1936. aastal õpetaja Aino Kõrbi juures Tallinna Konservatooriumis. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi ta koos vanemate ja õega eksiili Rootsis, kus isa oli sel ajal Eesti Vabariigi suursaadik. Välismaalasena puudus Käbi Lareteil võimalus jätkata õpinguid Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias, mistõttu ta hakkas võtma eratunde. Nii õppis ta 1947. aastast kuni 1950. aastate keskpaigani Eduard Tubina juures teooriat ja kompositsiooni. Hiljem Šveitsis ja Saksamaal kuulusid Käbi Laretei õpetajate hulka Paul Baumgartner, Edwin Fischer, Marialuisa Strub-Moresco jt. Oma õpetajatest ja sõpradest räägib ta suure emotsionaalsusega kõigis oma raamatutes.
Juba 1946. aastal alustas Käbi Laretei kontserttegevust. Tema rahvusvaheline karjäär kulges Skandinaavias, Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias. 1952. aasta oli tema karjääri üks tipphetki, siis leidis aset esimene kontsertõhtu Carnegie Hallis. Ta on andnud kontserte ka Washingtonis Valges Majas ja Londonis Royal Festival Hallis ning salvestanud heliplaate (Mozart, Chopin, Debussy, Schumann, Bartók, Rahmaninov, Hindemith, Grieg, Pärt jpt.). Laretei kogus tuntust ka oma telesaadetega Rootsis, mujal Euroopas ja USA-s — neis mõtiskles ta inimsaatuste, elu mõtte ja muusika üle, illustreerides oma mõtteid klaverimänguga.
Käbi Laretei esimene abikaasa oli rootsi dirigent Gunnar Staern, neil sündis tütar Linda. Teisest abielust filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmaniga sündis poeg Daniel. Käbi Laretei jäi Bergmanile kuni tema elu lõpuni südamesõbraks ja lähedaseks mõttekaaslaseks.
Käbi Laretei on ühes intervjuus öelnud, et „kirjanikuks hakkamine tuli justkui juhuslikult”, aga tänu sellele on ta saanud „üha rohkem aru, mis on minu muusika. Minu muusika on rääkimine, jutustamine, nagu kirjanduse põhi on mitte romaani kirjutamine või väljamõtlemine, vaid jutustamine. Kirjutamine on üha rohkem ja rohkem kujunenud selleks, et ma püüan enesest aru saada, ja üha rohkem mõtlen ma kogu elu ja maailma arengu peale. See on mulle otsing: kust tuleb põhjus, kust tuleb kannatus — kust need asjad tulevad.”
Rootsis on avaldatud kaheksa, Eestis üksteist Laretei raamatut, lisaks kordustrükid. Esimene tõlge „Peotäis mulda, lapike maad” (En bit jord, 1976) jõudis eesti keelde 1989. aastal. Sellele järgnes 1992. aastal „Mineviku heli”. 1997. aastal ilmusid „Tulbipuu” ning „Eksiil”, milles on koos autori esimene Rootsis ilmunud raamat „Kellele ma mängin?” (Vem spelar jag för?, 1970), „Keerised ja jäljed” ning intervjuu. Muusikaesseede kogu „Vihmapiisad ja kuupaiste” ilmus 2002, „Keerised ja jäljed. Kogutud proosa” 2003, „Otsekui tõlkes” 2005, „Kuhu kadus kõik see armastus?” 2008, „Ludus tonalis. Kirg” 2010 ning „Okas ja Käbi” 2012. Tema rootsikeelse loomingu peamine tõlkija on olnud Anu Saluäär. Käbi Laretei jõudis kirjastusele SE&JS üle anda ka oma uue raamatu käsikirja. Ning lisas, et tal on veel palju ideid tulevikuks…
Väljapaistva ja sarmika inimese lahkumise kurbus sunnib peatuma ja keskenduma mõttele: mis oli õieti tema tähendus eesti rahvale? Kes oli Käbi Laretei? Tema väga avameelselt kirjutatud raamatud annavad sellele mõneti vastuse. Ta elas ühest küljest oma elu särava diivana, teisest küljest inimesena, kes otsis rahu ja üksiolemist. Paradoks? Ühes intervjuus küsib Käbi Laretei intervjueerija asemel endalt ise: „Aga kes ma siis olin?” Ja vastab: „Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab millest, aga õieti olin ma üks eesti tütarlaps.”
Eesti Kirjanike Liit
Loomingu Raamatukogu
Kirjastus SE&JS
