Nosferatu

Erki Lind

 

 

Heinrich Krämer tuli läbi sügisese uduvihma sõbra juurest õhtusöögilt. Nagu üliõpilastel pärast ilmasõda üldiselt, olid tal näpud täiesti põhjas ja see oli ta esimene soe eine viimase kolme päeva jooksul. Heinrich tundis, kuidas selline eluviis hakkab talle tervise peale. Tänavanurgal tuli talle peale selline köhahoog, et ta kartis, et lämbub ära.

Kui ta oma üürituppa jõudis, tuli majaomanik ukselävele ja ütles, et talle on kiri. Heinrich tänas, võttis kirja ja hakkas lugema. Kiri oli kelleltki F. W. Murnault, kes väitis end olevat filmirežissööri. Murnau kirjutas, et ta plaanib vändata filmi ühe iiri kirjaniku raamatu ainetel, mis räägib slaavi folklooris tuntud tondist, keda kutsutakse vampiiriks või nosferatuks. Heinrichi poole soovitas tal pöörduda tema professor dr. Brückner, kellega Murnaul olevat olnud au koos sõjas teenida. Nimelt on tal vaja filmile konsultanti, kes oskaks rääkida slaavi folkloorist ja külade elu-olust, ning dr. Brückneri sõnul olevat just Heinrich kõige silmapaistvam noor õpetlane sel alal.

Heinrich tundis seda lugedes külma pitsitust südame all. Ta mõtles, kas tal selleks oligi vaja veeta päevi ja öid raamatukogus ning osaleda ekspeditsioonidel Serbiasse, taludes sealsete mägikülade raskeid olusid, et lõpuks teha mingit seiklusfilmi. Aga raha oli tal vaja. Vähemalt oleks see erialane töö, mõtles Heinrich, mitte nagu vabrikantide jõmpsikatele eratundide andmine. Jah, võib-olla on see tõesti tema võimalus.

Teda valdasid vastuolulised tunded. Üleüldse oli ta tähele pannud, et tema viimase aja närvilisus ja mured olid endaga kaasa toonud selle, et ta emotsioonid kõikusid ühest äärmusest teise. Väikseimgi pisiasi võis ta rööpast välja lüüa, samas võis ta järgmisel hetkel rõõmustada nagu laps. Praegu viisid teda endast välja pettumus selle pärast, kuhu ta on omadega jõudnud, ja rõõm selle üle, mida tulevik tuua tõotab.

„Nüüd hakkab kõik ülesmäge minema,” ütles ta endale.

Heinrich vaatas peeglisse. Ta oli nälginud ja vaene. Ta oli näost valge, silmad olid aukus ning silmaalused mustad.

„Ma näen hoopis ise välja nagu vampiir,” mõtles Heinrich ja see mõte ajas teda naerma.

Võttepaigal oli Heinrichil raskusi sisseelamisega. Ta ei saanud hästi aru, miks teda sinna vaja oli, aga Murnau oli oma töös väga põhjalik ja jäi kindlaks oma nõudmisele, et võtete juures peab viibima konsultant. Heinrichil oli raske ka näitlejatega kontakti saada. Nende kergemeelsus ja ka pärisellu ülekantav dramaatilisus ajasid teda segadusse. Näitlejad omakorda ei mõistnud tema tõsidust ja hakkasid teda kummaliseks pidama.

Mõnikord rääkis Heinrich lugusid oma ekspeditsioonidelt. Jutustused kõrvalistes maapiirkondades valitsevast verdtarretavast ebausust, vampiiridest ja ka koledustest, milleks inimesed ise on võimelised — see kõik lummas näitlejaid. Nendel hetkedel tundis Heinrich kummalist erutust. Ta nautis tähelepanu ja võimu, mis tal inimeste üle oli, kui ta oli suutnud neis tugevaid emotsioone esile manada. Siis lõid ta silmad põlema ja tema kahvatule näole ilmus äraolev naeratus. Murnaule see meeldis. Ta leidis, et see loob sobiva õhustiku ja aitab nii ta filmile kaasa. Näitlejad olid ärevil. Murnau tahtis näha autentset hirmu.

Filmi jaoks võeti parajasti üles stseeni, milles pahaaimamatu kinnisvaramaakler Hutter Saksamaalt on teel vampiiri lossi. Ta peatub kohalikus kõrtsis ja hüüab rõõmsalt, et ta sõidab krahv Orloki juurde tolle lossi. Krahv Orlok oli aga vampiiri nimi. Kui külarahvas kõrtsis seda kuulis, haaras kõiki hirm ja nad keelitasid teda pimedas mitte edasi liikuma.

Kaamera pandi kinni. „Väga hea,” ütles Murnau ja tänas siis Heinrichit: „Tänu sulle selle miljöö loomise eest.”

„Jah,” ütles üks näitlejatest. „Me kujutasime ette, et rändur tahtis Heinrichi juurde minna.” Kostis paar naeruturtsatust, Heinrich kahvatas näost veel valgemaks kui muidu.

Iga päevaga läks ta olemine võtetel ebamugavamaks. Näitlejad olid hakanud teda silmanurgast piidlema ja mõnikord, kui ta ruumi sisenes, katkes seal äkitselt jutt. Ainukesed valguskiired Heinrichi päevades olid tema töö — sest tema jutte kuulati üha suuremas lummas — ja grimeerija Marie Lorén. Marie oli elava loomuga lihtne tütarlaps ja kogu võttegrupi poolt palavalt armastatud. Erinevalt ülejäänutest ei pannud Heinrich Mariet üldse kohmetuma ja neiu oli tema seltsis niisama rõõmsameelne nagu alati. Heinrich oli talle selle eest väga tänulik. Marie lähedal tundis ta end jälle elavana. Ta otsis Marie seltskonda, aga ei osanud Marie elurõõmule kuidagi vastata. Nii käis ta lihtsalt Mariel järel ja naeratas ebalevalt.

Oli möödunud kaks nädalat, kui keegi poetas esimest korda lause: „Ma arvan, et Heinrich on ise vampiir.” Kuigi seda ei võtnud keegi tõsiselt, jäi mõte ometi õhku. Kui kuulujutud Heinrichi kõrvu jõudsid, äratas see temas vaid põlgust harimatute ja ebausklike näitlejate vastu.

Kui Heinrich rääkis vampiiridest, põlesid kõigil silmad erutusest peas. Heinrich rääkis, kuidas vampiirihirm alati kasvas suurte katkuepideemiate ajal. „Inimesed muidugi arvasid, et katk on jumala saadetud karistus. Vanasti olid inimesed rumalad ja ebausklikud. Tavaliselt käisid ka kõik asjad koos — katk, sõjad, nälg. Inimesed hakkasid siis süüdlasi otsima. Nad arvasid, et haigust levitab mõni vampiir nende seas, mõni kuradi käsilane. Ning siis, kui inimesi palju suri —koledasse ja ebaloomulikku surma — ja inimesed hulkusid ringi nagu poolsurnud näljased vaimud, kardeti muidugi, et endised sõbrad-sugulased tulevad tagasi maa peale. Kujutage ise ette! Nälginud, kaltsudes inimesed, keha juba mädaneb ja laguneb, hulguvad ringi tühjades külades, mille on üle ujutanud rottide hordid.”

Näitlejad ahmisid aplalt Heinrichi sõnu. Nad manasid endale vaimusilmas õudseid pilte tühjadest katkuküladest ja nendes hulkuvatest vampiiridest. Neile tundus, et see noor meeski oma mustade silmaaluste ja kõhna kahvatu palgega oleks justkui ühest sellisest pärit. Ja kui nad nüüd teda vaatasid, siis kas ei olnud mitte ta enda näos ka midagi rotilikku?

„Rotid ja katk! Heinrich, see on geniaalne,” hüüatas Murnau. „Selle me võtame oma filmi.”

Juba järgmisel päeval käskis ta hankida rotte.

Filmis lahkub vampiir samal ajal laevaga Saksamaa poole, sihiks Hutteri naine. Kuna ta on surnu, sängitatud kodumaa mulda, reisib ta mulda täis kirstudes. Kirste kontrollitakse, üks neist keeratakse kummuli. Muld vajub maha ja sealt seest jookseb kari rotte laiali.

Kaamera pannakse kinni, näitlejannad kiljuvad. „Mina ei suuda enam!” teatab üks neist, ja näost kaame, taganeb selg ees minema. „Seda kõike on liiga palju mu jaoks.” Meeleolu on väga ärev, mõned näitlejad tunduvad olevat viidud viimase piirini.

Seni oli neid vallanud allasurutud hirm. Siis aga juhtus midagi, mille peale see lahvatas vaenuks: kadus Marie Lorén. Ta oli jätnud maha kirja, milles ta palus äkilise lahkumise pärast vabandust ja seletas, et ta sai sugulaste kaudu koha teatrisse Dresdenis.

Näitlejad olid väga löödud. „See neetud tudeng ajas meie Marie ära,” ütles Wolfgang, turske sell, kelle roll oli mängida meremeest ühes stseenis, mis varsti üles pidi võetama.

„Ma ei usu seda kirja,” teatas keegi.

„Mis temaga siis veel juhtuda võis?”

„Tapeti ära.”

„Ei tea kes, ja mispärast?”

„Äkki Heinrich. Ta hiilis kogu aeg Marie ümber.”

Heinrichil hakkas halb. Ta tõusis aeglaselt püsti, pöördus ja tahtis ära minna.

„Näe! Hiilib minema!” hüüdis keegi.

„Ei. Ma…” kogeles Heinrich.

Ja siis: „Vampiir!” Täis vihkamist, suruti see sõna läbi hammaste. Heinrichil hakkas õudne.

„Marie oli noor ja ilus ja sina tapsid ta. Ta oli täis elu ja sa tahtsid seda endale. Sinus elu ei ole.”

„Koletis!”

„Vampiir!”

Heinrich sööstis uksest välja.

„Miks sa jooksed?!” karjus Wolfgang. „Mida sa teinud oled?!” Nüüd oli kõigile selge, et neil on õigus. Heinrichi põgenemine, nõrk, nagu noormees oli, ei olnud edukas. Ta saadi kätte ja võeti kinni. Keegi ei teadnud, mida temaga peale hakata. Sellist koletist ei saanud niisama jätta, aga Heinrichi juttudest teati, et vampiir on kodukäija ja tappa teda ei saa. Keegi ei tahtnud, et Heinrich neile hauast järele tuleks.

„Seome ta kinni ja jätame kuhugi,” öeldi.

„Pole olemas sellist kohta, kust ta tagasi ei tuleks.” Ja oli selge, et see oli tõsi.

„Võte!”

Filmis võeti üles stseeni purjelaeval. Vampiir on laeval ja meeskonnast on järel ainult kapten koos tüürimehega. Neid mängisid Max Nemetz ja Wolfgang Heinz. Kapten ja tüürimees korraldavad oma surnud meeskonnaliikmetele merematuse. Surnud on mässitud kangasse ja nad visatakse üle parda märga hauda.

Paksud palakad summutasid Heinrichi karjumise.

Heinrich röökis täiest kõrist, ilma ühegi pausita. See tegi kõigil olemise ebamugavaks ja nad vaatasid nõutult ringi, vältides üksteise pilke. Parema meelega oleksid nad tahtnud ta kohe üle parda visata, et asjaga ühele poole saada, et see kriiskamine vait jääks ja et nad saaksid oma rahu tagasi. Aga film tahtis tegemist ja praegu seisis see tomp keset laevatekki ja tekitas neis tunde, nagu ei olekski see õige, mida nad teevad. Peale vaadates ei seostunud see pamp inimesega. Sellisel kujul ei olnud ta vetteviskamine raske ülesanne, aga see kisa oli vastik. See ei tekitanud tahtmist kedagi päästa, vaid ajas vihale. Igaüks oleks tahtnud nüüd Heinrichi lihtsalt maha lüüa, et lõpuks vaikust saada.

Vahepeal oli Heinrich oma hääle ära karjunud, nii et röökimine oli asendunud kähiseva kriiskamisega, mille sekka kostis hüsteerilist luksumist. Sellel surmahirmu ja klaustrofoobia segul oli iiveldamaajav kõla. Wolfgangi jalad läksid nõrgaks, ta astus paar sammu tagasi ja pidi toetuma reelingule. Kaamerad olid käima pandud ja Murnau näol virvendas eemalviibiv naeratus — milline teatraalsus! Max Nemetz lõi risti ette, nad tõstsid pambu üles ja viskasid üle parda.

Äkitselt valitses tekil vaikus. Kisa oli läbi ja tasapisi hakkasid inimeste näod selginema. Nad olid hakkama saanud hea teoga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood