KÜTIORU ASJADE SUMIN
Veebruar, 2015
Leelo Laurits: „Kütioru tillukesed asjad”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 83 lk.
Leelo Lauritsa esimene päris oma raamat „Kütioru tillukesed asjad” sattus mu lauale Mudlumi ja Janar Ala raamatutega samal ajal. Kokkusattumised võivad olla juhuslikud, kuid ikka tekib tahtmine üldistada. Kolm täiskasvanud debütanti oskavad kirjutada, see selgus kiiresti. Ühtlasi tekkis tunne, et kolm autorit esindavad — ilmselgetest erinevustest hoolimata — midagi, mis on praegusele eesti kirjandusele iseloomulik. Enne olin ma läbi lugenud Lauri Sommeri ja Lauri Pilteri uued raamatud, needki suunasid mind „iseloomulikkuse” otsimisel. Eesti kirjandusest leiab ka hoopis teistsuguseid töid, kuid viimastel aastatel on sattunud esiplaanile rida juhtumeid, mis oma loomu poolest nagu ei tohikski väga silma paista, sest neisse on kodeeritud sihilik servapealsus. Jutt käib raamatutest, millel on dokumentaalne lähtekoht, mis on loobunud klassikalisest ilukirjanduslikkusest ja mis samal ajal sisaldavad väikest proosat — enamasti lühiproosat või siis vähemuslikkust mingil muul moel. Killud „elust endast” saavad kirjanduseks. Mis siis parasjagu on kirjandus ja mis elu, sõltub konkreetsest lahendusest.
Raamat „Kütioru tillukesed asjad” säilitab oma võluvat marginaalsust ilmselt paremini kui teised viidatud teosed, ja just sellisena ta mulle korda läks. Selle tekstid ja asjad ei taha olla moodsad, nad on mitmes mõttes väikesed ning köidegi on väike — raamat saab lõpuks ise üheks Kütioru tillukeseks asjaks. Tõsi, Leelo Laurits on raamatu pühendatud suure musta koera mälestusele ja kujundaja Peeter Laurits on asetanud suure koera foto tiitellehe kõrvale. Koerast tuleb veel juttu ja tuleb ka arupidamist väiksuse ja suuruse vahekorra üle.
Raamat sisaldab mitut sorti lühikesi tekste: miniatuure, luuletusi, päevikumärkmeid, miniesseesid, ja midagi kindlasti veel, millele on raske nime anda. Võib arvata, et tekstid on sündinud kord nii ja kord teisiti, mõni juhtumisi fragmendina, mõni jällegi plaanipärase osana tsükli jaoks. Tsükleid koondavad teemad ja motiivid on selged, kuid neist ühestki ei kujune sarja, mis hakkaks tähendusi endasse koondama, rääkimata siis kogu raamatut hõlmavast tervikust, suurest Kütioru loost. Kui see lugu seal ka leidub, siis fragmentidena, väiksemate lugude lünkliku kogumina, kus tühikute täitmiseks palju juhtnööre ei leia. Võrreldes Lauritsa raamatuga, on minu meelest märksa suuremaks ja terviklikumaks räägitud Sommeri lapsepõlvemaastikud raamatus „Sealpool sood”, samuti müütilisi mõõtmeid taotlev Airootsi maailm Pilteri novellikogus „Vilekoor ja teisi jutte”. „Kütioru tillukestes asjades” on väga terviklikud üksikute hetkede kirjeldused, aga suurematest tervikutest on reeglina loobutud. Muidugi tõuseb mõni Lauritsa raamatu tsükkel teistest rohkem esile, muuhulgas tõuseb esile „Suur must pini”. Loomad ja inimesed on aga vaid selle koha elanikud või külalised, keegi neist ei ole eraldiseisvana koha kehastus.
Tundub, et mõnikord jäetakse „suuruse” võimalus sihilikult kasutamata („Äraspidine elulugu”) või lõigutakse tekst väiksemateks juppideks olukorras, kus mõni teine kirjanik teeks sellest priske ja sileda terviku. Hakitud ja tihedalt alapealkirjastatud on näiteks „Üks tööpäev”, mis räägib peaaegu just sellest, mida pealkiri lubab. Miks hakitud? Minu arust sellepärast, et elu näitab end nõnda: koht on antud osade kaudu, aeg hetkede kaudu. Raamat püüab hetki. Autor ütleb: „Iga päev ja öö on täis tillukesi asju, tillukesi lugusid, kus praegune hetk põimub aistinguid ja seoseid pidi olnuga ja tulevaga. Ja ometi mitte miski pole iial muud kui igavene praegu.” (Lk. 16.) Siin räägitakse hetkedest ja samuti nende igavikku küündivast põimumisest. „Igavene praegu” (mis on ka tsiteeritud mõtiskluse pealkiri) seob suurt ja väikest, selle raamatu seisukohalt on minu meelest tähtsam väikene, kahest sõnast tähtsam on „praegu”. Veidi teisest vaatenurgast võiks ka väita, et Lauritsa „igavese” ja „praegu” hierarhiat ei saagi moodustada, kõik kuulub kõigega kokku. Aga vahetult kogetud olevikust asi ikkagi algab, see tuleb esimesena ja mõnes mõttes ka viimasena. Näiteks on koera lähenev surm pannud autori kirjutama erandlikult suurtest asjadest, kohtumistest „teistes eludes, teistes kujudes”, lõik lõpeb tagasitulekuga praegusesse ja konkreetsesse: „Täna on täna.” (Lk. 47.) Ei saa väita, et ideoloogiline filter maailmaga suhtlemisel tekstis puuduks (kuidas see päris puududa saakski), kuid see filter on võimalikult õhuke, kirjutaja liigub maailmas lahtiste meeltega, manipuleerimata kogemus on see, mida tahetakse fikseerida ja mis on hetkedena antud õnneseisundite tuum: „Näe, vaat kui õnnelik ma äsja olin — ei ühtki mõtet olnud peas, ei ühtki ihalust, ainult muld ja rohi, putukate sumin, linnud, tuul, ja puud, ja taevas.” (Lk. 28.) Oleks lihtne öelda, et emotsioon on siin raamatus tähtsam kui mõte, aga „emotsioon” paistab antud juhul liiga suure ja romantilise kategooriana. Ikka ennemini „sumin” — esmased kogemused, mis ümbrusest saadakse, aistitud maailm. Keerulisemaks see kõik nagunii läheb, kui aistingud pannakse kirja ja muudetakse mõtlemise objektiks. Leevikese „tiivatsurrin” on vahetu kogemus, aga see tuletab meelde, mida ütleksid selle kohta füüsikud (lk. 53), kassid lillepottide vahel tekitavad mõtteid sellest, kuidas ühe inimese lugu sulandub teistesse lugudesse (lk. 55). Arusaadav, see raamat pole eksperimentaalselt „puhaste” tajufragmentide kogum, aga ta pole kindlasti ka mitte füüsikaõpik või narratoloogiline uurimus. Tunnetamine ja selle üle mõtlemine jäävad väikesteks kildudeks oma loomulikus mahus — midagi pole intellektuaalselt suureks puhutud ega ka vägisi pisendatud või jõuga mikroskoobi alla surutud.
Küsimustest, mis esile kerkivad, on üks peamisi see, kuidas sõna ja maailm kokku saavad. Keegi kirjutab raamatut tillukestest asjadest, paneb kogetut kirja, ja selles olukorras ilmutab end paratamatult nihe kogemuse ning verbaalse maailma vahel. Seda paratamatumalt, et Laurits töötab toimetajana ja on sunnitud sõnade üle mõtlema. Traagilist konflikti siit ei näi sündivat, lepitavaid lahendusi on mõnesuguseid. Ajuti on võimalik mõtlemisest ja lugemisest lihtsalt loobuda, et siis „märgata üdini seda hetke, kui haavad võbelema hakkavad” (lk. 63). Ajuti on lahenduseks sõnamänguline pingemaandus (näiteks „Teod ja sõnad”, lk. 58), ajuti aga avaldub maailma ja sõna vaheline seos selles, et sõnadki muutuvad aistitavaks, „sõnad sumisevad” (lk. 60). Kas sumin segab või aitab, on siin raske öelda, aga ta näib olevat kõige orgaanilisem ja lauritsalikum võimalus — aistingute esmaolu ühendab lõpuks kõik hääled.
Millised on Lauritsa raamatu tillukesed asjad, see on hakanud mu jutust juba selguma. Kütiorus elatakse igapäevast elu, kõik, mis elu juurde kuulub, võiks olla ka raamatu teema. Ei tea, millest ta rääkimata jätab, ma pole Kütiorus käinud ja ega seda raamatu lugemiseks vaja polegi. Mingeid valikuid on muidugi tehtud. Lauritsal on näiteks tekste, mis varem on ilmunud ajakirjanduses, kuid mida pole raamatusse võetud — need on tõenäoliselt välja jäänud sellepärast, et nad konkreetse koha või selles kohas räägituga nii hästi ei seostu. Arvestades, millistesse kultuurimütoloogilistesse kihistustesse on Kütiorg aastakümnete jooksul mässitud, võiks äratada tähelepanu see, et kultuurilisi märke puudutatakse vaid muuseas ning jutustaja pilk vaatab rohkem loodusesse. Kõik, kes või mis jutu sisse satuvad, paistavad olevat jutustaja seisukohalt olulised — elavad ja surnud, inimesed, loomad, taimed, raamatud ja kohad. Aga ikkagi on see raamat rohkem koertest ja kassidest ning vähem inimestest. Kõige lõpus kujutab jutustaja end ette tillukese karuna ning toob viimases lauses esile kommunikatsiooniskeemi, mida lugeja võiks tõsiselt võtta sõltumata sellest, kas seda lausub siis karu või inimene: „Ja ämblikud jooksevad üle mu nina ja peavad sidet muu ilmaga.” (Lk. 82.) Kellele selline sidepidamine sobib või vähemalt pakub huvi, sellele on ka see raamat mõeldud.
Nagu juba selgus, võiks raamatu tähtsamaid tegelasi olla suur must koer. Laurits räägib temast eriliselt isiklikul viisil ja selles rääkimises on oma suurus — ehk siis tähendus. Kui mitte enne, siis vähemalt siin võiks lugeja aru saada, et raamatus räägitakse küll väikese maailma elust ja surmast, kuid väiksus pole mingil juhul tähendusetus. Suurt kasvu koer, kes tähendab inimese jaoks midagi olulist, on selles väikeses maailmas suur veel kolmandas mõttes: ta on juba varem pääsenud raamatusse ja saanud peaaegu et ilukirjanduslikuks kujuks. Nimelt on sama koer olnud peamine prototüüp lasteraamatus „Suur must koer. Suur must pini” (2007) — võru- ja eestikeelse teksti kirjutas siis Triinu Ojar ning pildid tegi Marja-Liisa Plats.
Kui juba võru lastekirjanduse elav klassika jutuks tuli, siis ei pääse mööda küsimusest, kuidas seostub Lauritsa raamat võru kirjandusega. Seos on olemas koera ja koha ja kirjutaja päritolu tõttu, aga kas veel kuidagi? Eks ikka, võru kirjanduse vähemuslikkus on ka „Kütioru tillukestes asjades” sees. Üksikutes tekstikohtades rõhutatakse võrumaist eripära ning tuleb sisse veidi võru keelt. Raamat on aga kahtlemata eestikeelne ning lõunaeestlusest ei kujune suurt eraldiseisvat eesmärki, ka kohalikkus jääb üheks väikeseks asjaks teiste seas.
Võrukeelsetest haakidest on siin silmatorkavamadki mõned teised keelelised jooned. Nimelt on Lauritsa tekst lähedal suulisele kõnele, ja seda ilmsesti taotluslikult. Kirjakeelsusest kõrvalekalduvaid tunnuseid pole palju, aga nad on tugevad. Näiteks siis -nud kesksõna lühenenud nd-variandid ning eriti „nojahid”, samuti mõned teised „nojah”-sõnaga suguluses olevad pisiüksused („no”, „jajah”) — need seovad teksti, juhivad ja täpsustavad jutujärge samamoodi, nagu see sageli toimub suulises kõnes. Minu arust mõjub keeletarvitus siin loomulikult, ning kui see ka pole „päris” suuline kõne, siis ei teki siin tehislikkuse tunnet.
Väikese ja olulise märkamine, hetkede kogemine, veenev fragmentaarsus ja kõnekeelsus — need asjad ei määra suure kirjanduse saatust, aga need saavad pakkuda mõjuvat lugemiskogemust. Äkki siis sai arvustust alustatud valesti, võib-olla polegi kirjanduslik kontekst, mitmesugused tendentsid ja peavoolud „Kütioru tillukeste asjade” juures tähtsad? Oleneb, kust otsast vaadata. Selle raamatuga kontakti leidmiseks on tõesti vaja peamiselt vaid raamatut ja lugemisoskust. Muidugi on eesti kirjanduse saatusest ning koguni permanentsest õnnetundest hoopis tähtsam see, et oleks „õnnelikke hetki igasse päeva ja öösse” (lk. 76) ja et asjad sumiseksid. Aga see kõik tuleb siis, kui ta parasjagu tuleb. Vahepeal võib ka „üldse” kirjandusest mõelda, sealt midagi otsida ja võib-olla siis kogemata leida olulist, mille puhul polnud teadagi, et seda otsitakse. Ma ise kavatsen nüüd järgmisena ette võtta Aado Lintropi, Toomas Haugi ja Jan Kausi raamatud. Mingeid tendentse ma sealt ikka leian, ja kes teab, äkki muudki.
