Aimeteose poeesia

Veronika Kivisilla

 

 

Ma ei tea, kas see on midagi üleüldist või hoopis isiklikku, et tajun aimeteoseid tihti väga poeetilistena. Lapsenagi juba sundis miski mind sageli võtma riiulist teose, mis oli kõike muud kui lastepärane või eakohane. See võlu võis peituda imelikes mustvalgetes joonistes, tabelites, tingmärkides, salapärastes sõnades, ladinakeelsetes terminites, mis jäid lausa iseenesest kõrvu kumisema, nii et võisin päevade kaupa ringi käia ja mõttes korrutada „Trollius, Trollius…” — võimalik, et päriselt fikseerimatagi, et see on perekond kullerkupu ladinakeelne nimi. Või omaette itsitada sõna „äraspidimunajas” üle — kas ei kutsu see lehekuju märkiv mõiste otsima võimalust seda ka kusagil mujal tarvitada? Ei saa küll öelda, et hariliku riidekoi ladinakeelne nimi tineo­la biselliella mind tema ja ta tegudega kuidagi lepitanud oleks, aga väikse halli villasöödiku helisev ja baleriinlik nimi mõjub siiski väga poeetiliselt ja ka koomiliselt.

Need ei pruukinud olla alati (ravim)taimeraamatud, kuigi huvi just nende vastu on nüüd juba aastatepikkune — neid uurin nüüdki, vahel põhjalikult, siis jälle sirvin ajaviiteks —, ja peaaegu alati käivitub mingi poeetiline impulss. Tihti võib omandatud infogi ununeda ja talletuda hoopis muu, mis paremal juhul annab mõttemänguainet pikaks ajaks ja sünnitab ehk koguni mõne luuletuse. Kusjuures, kui rääkida esmalt (ravim)taimeraamatuist, siis kõige vähem poeetilised on minu jaoks uued ja kaunid teosed, mida on püütud taotluslikult just poeetiliseks luua — luuleridade, mõtteterade ja sügavasisuliste tsitaatide abil. Poeesia, imelikul kombel, avaldub tihti hoopis kõige mustvalgemates, „kuivemates”, tänapäeva mõistes kõige teaduslikumates, eriteadmisi nõudvates, esmapilgul isegi kiretuna näivates raamatutes, kust ei või paremagi tahtmise juures aimata, et poeetilisus oleks olnud auto­­ri(te)l kuidagi kavas. Need on enamasti nõukogudeaegsed väljaanded, piinlikult täpsed, kus pole mingitki ilutsemist, näiteks olgu üks mu lemmikuid, „Umbrohud ja prahitaimed”, mille autor on V. Kuusk ja illustraator G. Muuga — isegi eesnime polnud toona tavaks välja kirjutada, olgugi, et esimese puhul on tegu suurepärase botaaniku ja teise puhul täiesti fenomenaalse taimede joonistajaga. Teose tutvustuseski pole liigseid emotsioone: „Rikkalikult illustreeritud käsiraamatus kirjeldatakse umbes 230 umbrohu- ja prahitaime, mis kasvavad Eesti kultuurniitudel, põldudel, aedades, prügipaikadel, laoplatsidel, jäätmaadel ja teede ääres. Iga liigi kohta antakse morfoloogiline iseloomustus, paljunemisviis, kasvukohad, levik, osal liikidest ka kahjulikud või kasulikud omadused. Määratud õpilastele ja õpetajatele, põllumajandustöötajatele, loodusehuvilistele.”

Tõenäoliselt on peaaegu igas kodus olemas 1976. aastal ilmunud „Meie seeni”. Seeneterminoloogia on täiesti asendamatu: „Mis sa istud siin nagu kuhikmürkel?” — „Ma olen praegu tige nagu viha tulinutt!” — „Oh sa mu kevad-võluheinik ja põdranapsik!” Siiski pole ma kindel, kas need seened eksimatult ka metsas ära tunneksin…

Esimeste Eestis avaldatud aimeteoste poeetika avaldub muidugi nüüd juba omal moel — siin tuleb mängu aegunud keele võlu. Hea õnne tahtel on minu koduses raamatukapis hulk tolleaegseid raamatuid küll kodumaal kasvavatest arstirohutaimedest, küll loomatervishoiust, psühholoogia valdkonnast ja tahte kasvatamisest, häälikute ajaloost ja pürotehnilistest näpunäidetest. On ilmselge, et ma ei hakka iial elus ehitama tori süsteemi järgi ei täku- ega märasulgu, aga ometi on huvitav neid jooniseid uurida ja omavahel võrrelda. Samuti puuduvad mul igasugused pürotehnilised huvid, kuid ometi paiskub kõrgustesse minu mõtte- ja keelemänguline ilutulestik, kui loen umbes sada aastat vanast käsiraamatust, kuidas valmistada „tondertajaid”, „turtsutajaid” ja „Bengaalia hiilgust”.

Sõber Karl Martini kingitud ravimtaimeraamatust (A. Rõuk, Kodumaal kasvavad arstirohutaimed ja arstimine nende abil, 1921) saan teada, et on olemas salapärane haigus nimega „naha alla kiskuv abinõu”. Mis see endast kujutab, pole siiani aimu, ent siiski on vahetevahel, kui olemine kuidagi kahtlane, tunne, nagu kisuks abinõu naha alla…

1929. aastal ilmunud, proviisor Rudolf Wallneri kogutud ja koostatud „Eesti rahvarohtude sõnastik” on unikaalne seetõttu, et seal on jäädvustatud maarahva seas kasutusel olnud arstirohunimed. Raamat sündis toona puhtpraktilisest vajadusest, kuna proviisoreil oli muidu võimatu aru saada, mida apteeki otsima tuldi. Pean tunnistama, et järgmistes näidetes meeldib mulle rahvavariant oluliselt rohkem, nii et pole välistatud nende nimede edasine kasutus: kärbsetriini eli — tärpentiini õli; taevanaelad, ristipuunaelad — nelgiterad; pussu tilgad — palderjanitinktuur; lakuprits — lagrits; Moosese muna, musta kaarna muna, musta kuradi iva — muskaatpähkel; jumalaema — nõmm-liivatee; oberkalkun — kalganijuur; Biibeli lehed — senna lehed; heitumise sool, kohkumise kaali — broomkaalium; kratipulber — süsi; kukumaa — kurkum.

Vanast raamatukapist leitud 1926. aastast pärit „Tahte kasvatamine” (Jules Payot, tõlkinud Alfred Koort) sisaldab palju hoiatusi ja näpunäiteid tervislikuks ning tahtekindlaks eluks. Väga poeetiliselt antakse 18—25-aastastele noormeestele teada, mis juhtub, kui „tüüripide murdub ja hing jääb kire meelevalda”. Kord juba halba ümbrusse sattunule on järgmine parandus-abinõu: „põgeneda, vahetada ümbrus, korter ja isegi linnajagu”.

Minu veendumus, et aimeteos võib olla väga poeetiline, leidis kinnitust, kui eelmisel aastal ilmus Lars Myttingi raamat „Küttepuud” (tõlkinud hiljuti lahkunud Enno Turmen). See raamat on nagu fumata bianca, valge suitsujuga, mis tõuseb otse taeva poole. Puhas põhjamaine poeesia. Siin leidub (elu)lugusid (mõni neist võtab silmadki märjaks), põikeid ajalukku ja kirjandusklassikasse, vanade meeste elutarkust, visadust ja jonni. Muidugi puulõhna, seda kõige rohkem. Lugedes on tunne, nagu oleks tundide kaupa karges õhus rassinud, mõte saab mõnusalt klaariks. Siis istud õhetades ahju ette ja loed nappe lauseid, mis ütlevad väga palju: „Puuriidaga ei ole mingit jama. Selle väärtus börsil ei vähene. See ei roosteta. See ei nõua lahutust. See lihtsalt seisab oma kohal ega tee muud, kui ootab talve. Kapitalikonto meenutab sulle tööd, mis sa oled sellesse pannud. Puuhalud äratavad pakaselistel jaanuarihommikutel ellu kevadpäevad, mil sa saagisid, lõhkusid ja valmistasid endale varud. Sulle meenub keerdus süüga pahk, mis keeldus kirvele järele andmast. Sulle meenub see pikk halg, mis sai vildakalt riita, nii et terve riit vajus välja. Nii jah. Aga praegu on talv ja sa pead ahju puid lisama.”

Niisiis usungi, et aimeteoseid võib lugeda mitut moodi. Küllap suurem jagu teeb seda lihtsalt konkreetse eesmärgiga omandada uusi teadmisi ja oskusi, et need praktikas ellu viia. Selleks ju aimeraamatud ongi. Praktilise väärtuse ja kasutusoskuse tähtsust üldsegi alahindamata leian siiski: tore, et on lisaks veel teinegi võimalus. Lugeda ja vaadata, kuidas üks või teine uus teadmine, mõiste või sõna sobitub su poeetilisse maailma, luues täiesti ootamatuid seoseid ja võimalusi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood