Lõppematu tööpäev

Leo Luks

 

 

Mait Vaik: „Tööpäeva lõpp”.

„Puiestee”, 2014. 143 lk.

 

Olen veendunud, et „Tööpäeva lõpp” on hea raamat, ometi on analüütilise pilguga vaadates seda veendumust raske põhjendada. Kui vaagida jutte süžee tasandil, siis jõuaks järeldusele, et raamat on läbinisti banaalne ja argine: lahutused, armukesed ja armukadedus; joomatsüklis tegelase rähklemised; lihtsate inimeste kurvad toimetused. Ainsana eristub sellest toonist groteskse jandina ülesehitatud jutt „Gruusia film”.

Samuti pole Vaigu raamat stilistiline kõrgpilotaaž, juttude keel on ladus, aga lihtsakoeline, sekka lipsab kohmakusi ja kirjavigugi — vaja läinuks professionaalsemat toimetajat. Siiski tuleb tähele panna, et jutud varieeruvad stiili poolest märgatavalt tavakeele suhtes („Mees”) kuni täiesti kummastava, Jaan Oksa stiili meenutava keelekasutuseni („Kõtuke”): „Surnuks peaks ennast jooma, madusurnuks, aga ei julge. Jah, ei julge, selleks on ka vaja… Mida? Kindlasti midagi… Mida ei ole…” (Lk. 106.)

Argielu veniva nüriduse kujutamise poolest sarnaevad Vaigu jutud Oksaga ehk üldisemaski plaanis (vrd. näiteks Vaigu juttu „Puhtus” Oksa „Otsijaga metsas”), kuid teisest küljest puudub Vaigu loomingus Oksale iseloomulik hävituspalang.

Püüan sõnastada Mait Vaigu juttude kvaliteedi olemust: kuigi ta kirjutab banaalsetest asjadest, millest rääkida peaks olema piinlik, muutuvad need kirjanduse luubi all õige pisut eriskummaliseks. Vaigu jutud haaravad kaasa ilma mingi sündmustiku-põnevuse kruvimiseta (nagu see oli jantlikus lühiromaanis „Juss ja vennad”). Lihtsad sündmused ja tegelaste sisemonoloogid moodustavad dünaamilise terviku, kus kõike on parajal määral, miski ei hakka tüütama. Vaigu jutustamislaadi juures on väga tähtis ka „moraali” puudumine lugudes, ei anta hinnanguid, vaid elatakse sisse tegelaste siseilma: tõsi küll, ka mõningane sotsiaalne iroonia on leitav (eriti raamatu nimijutus).

Vaigu jutud on kirjutatud poeedi sulega, need on väikesed poeemid proosas. Kõige ehedamalt ilmneb see jällegi „Tööpäeva lõpus” — flanööri pilk seirab argise tänavaelu detaile, kuid igast detailist kasvab välja terve maailm. Vaadeldakse pensionäre, ehitustöölisi, jalutavaid noormehi, jooksvat narkomaani, pea lõhki kukkunud joodikut ning selle sündmuse uudistajaid. Ühest heidetud pilgust piisab, et kirjeldada napilt, kuid ammendavalt nii vaatlusaluse isiku hetkemõtteid kui ka kogu maailmavaatelist tausta (näiteks lk. 124—125). Nendes kirjeldustes pole midagi üllatavat; kõik järeldused inimeste kohta on sellised, mida igaüks meist võiks teha. Ent kui linnaelaniku argine pilk silmab teist inimest vaid põgusalt, mõni seos vilksatab vaid korraks teadvusest läbi, siis poeetiline flanöör näeb kõike sügavuti ja intensiivselt; kogu inimelu võimalikkuste universum koondub põgusasse kirjeldusse.

„Tööpäeva lõpu” lummus seisneb vastuolus: ühelt poolt on kogu aeg esil vaatlev peategelane, kellest kõneldakse samuti distantsilt, sina-vormis; teisalt ei serveerita vaadeldust järelduvat mitte oletustena, vaid kindla teadmisena. Selline kõikemõistev kõrvalpilk esineb ka teistes palades („Naine”, „Kõtuke”). Kuid mitmed jutud („Me iga hetk on sekunditeks needitud me ajas”, „Puhtus”) on kirjutatud esimeses isikus; nendes palades ilmneb ka suurem tundeintensiivsus. Kõige pikemas jutus „Mees” vaatepunkt vaheldub; raamjutustus antakse teises isikus, distantsilt, kuid sekka kiilutakse eraldi alapeatükkidena teiste tegelaste monolooge. „Mehes” on lisaks erinevate tundeilmade avamisele olemas ka kõiki tegelasi ühendav süžee-punktiir ning pinget kruviv keskne intriig. Kuid „Mees” ei ole üles ehitatud lõpplahenduse ootusele ega puändile, kaardid avatakse kõrvaltegelaste kaudu juba keset teksti (lk. 52). Mõned jutud („Armukadedus”, „Naine”, „Me iga hetk…”) keskenduvad seevastu ühe domineeriva tunde kujutamisele.

Kui Vaigu luules on tugevalt esil suundumus elust väljapoole, tundmatusse, siis juttudes jäädakse läbinisti eluliseks. Sündmuste tasandil leiame raamatust ainult ühe surma („Mees”); mitmeid jutus kirjeldatud joomatsükleid ei vabandata välja eriliste kogemuste otsinguga. Ainsana kaldub müstifikatsiooni salapärasest armusuhtest jutustav tekst „Me iga hetk…”, aga ka seal jääb põhiliseks eluline tasand.

Mait Vaigu jutukogu on lihtne, isegi pisut naiivne, kuid kannab selle lihtsuse hästi välja. Vaigu kombel kirjutamine sisaldab olmekirjandusse langemise ohtu, kuid „Tööpäeva lõpus” see oht ei realiseeru. Jutukogu peaks endale leidma lugejaid seinast seina; see sobib nii nendele, kes eelistavad lihtsast elust pajatavat kirjandust, aga ka nüansseeritud psühholoogiliste portreede austajatele. Viimaks loodan, et ka nõudliku maitsega kirjandusgurmaanid avastavad Vaigu raamatus lihtsusest sündiva fluidumi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood