Pilt ja sõna. Toomas Vint
September, 2015
Toomas Vint: „Mõned kummalised naised”.
„Tulikiri”, 2014. 240 lk.
Enne kõike muud, et pärast meelest ei läheks:
Naisterahvad ja meesterahvad
need on ainukesed rahvad.
Nende ridade autor on kordumatu Andres Vanapa, kelle nimi ka Vindi novelliraamatus vilksatab. Ühes jutus oletatakse, et nüüd peaks ta juba saja-aastane olema. (Nii palju siiski mitte. Tänavu aprillis oleks meie hea Vanapa(gan) saanud vaid 91 aastat vanaks. Maa peal elamiseks oli talle antud 80 aastat. Aga mis tähtsust on mingil aastakümnel või teisel tõtaka vooluga Unustuse Jõe kaldal sagijatele!)
Aga asja juurde. Toomas Vint ja tema silmapaistvalt hästi kujundatud uudisnovellide raamat. (Kujundas kirjaniku tütar Eva-Maria, tegelikult on kaantel ja vahelehtedel reprod või fragmendid Toomas Vindi enda maalidest.)
Poleks arvanudki, et mul selle 16 loost koosneva raamatu arvustamine nii keeruliselt edeneb. Lood loetud, mõned märkmed arvutisse toksitud, esimesed lausedki kirja pandud, jäin mõttesse. Koguni mitmeks nädalaks.
Konks on selles, et oleme Vindiga mõlemad märkamatult jõudnud ikka, mida kõige viisakamalt iseloomustatakse kui seenioride gruppi. Midagi väga uut või rabavat meil teineteise kohta enam ütelda ei ole. Pealegi kaldub nn. kolleegi-arvustus pea alati teisale sellest žanrist, mida saab nimetada päriskriitikaks.
Kuidas keegi, mina näiteks olen oma päris pika kirjanikuelu jooksul (juba 57 aastat trükiristsetest) kirjutanud ka kõike muud peale proosa, sealhulgas rohkem kui sada raamatuarvustust — ennekõike eesti nüüdiskirjandusest. Ja läbi aegade on välja kujunenud ka nende kirjanike ring, kelle teoseid rohkem kui ühe korra olen arvustanud. Mõned on mulle ehk rohkem sobinud, mõned jälle rohkem ärritanud. Nii see asi üldiselt ju käibki.
Üks neist eesti kirjanikest, keda olen suhteliselt palju retsenseerinud, on Toomas Vint. Mitte ainult sellepärast, et oleme ealdasa põlvkonnakaaslased. Aga kui täpne olla, siis Vint kuulub kirjanikuna järgmisesse poolpõlvkonda. See on suures ajavoolus vaid kukesammuke; elava loomingu tervikprotsessis, aga ka möödaniku vahelduvaid ajafoone teades üsna oluline asjaolu.
Lihtsustatult: Vint tuli eesti proosasse pärast Vetemaad, Valtonit, Unti, Traati, mindki — aga ühel ajal Jõerüüdi, Muti, Saadi ja Saluriga. Sellised tinglikud nimemärgid siis. Meie tulime sumbates läbi illusoorse ja naiivse ideoloogilise sulaajastu Nõukogude Liidus, nemad astusid esile juba pikal ja tuimal Brežnevi ajastul. Neil oli juba mõneti lihtsam, teisalt aga keerulisem oma sõnumeid edastada ja maksma panna. Nemad olid meist juba kraadi võrra kavalamad.
Kui ma ei eksi, olen alates 1974. aastast sel või teisel moel retsenseerinud vähemalt kaheksat Toomas Vindi raamatut, üht neist („Ringmäng”) koguni sõbralikult nöökinud ehk parodeerinud. Ja piinlik küll, korra isegi tema maalide rohelisel taustal midagi telekaamerasse rääkinud — Toomas Vindist kui maalikunstnikust. Eks ta ole. Seega julgen väita, et enda meelest olen Vindi loomingu ja arenguga mingil moel kursis. Olen olnud tema püsilugeja ja -vaataja.
Siinkohal täpsustus: mingisse põlv- või koolkonda saab kunstnikku ja kirjanikku Toomas Vinti, seda kummaliselt harmoonilist topeltloojat, paigutada siiski vaid tingimisi. Ta on läbi aegade olnud ühtaegu väga ise ja samas ka piisavalt üksi. Üksi ja natuke imelik. Algul väljakutsuvalt, hiljem harjunult irreaalne-sürreaalne. Takkapihta imelik, kuidas see tal nõuka-ajal enamasti suuremate jamadeta korda läks! Nii kunstis kui kirjanduses.
Ja veel midagi: Toomas Vint on minu meelest kirjaniku ja kunstnikuna vägagi erinev. See viimane tähelepanek hakkas mind uusi novelle lugedes ja vanu pilte silmitsedes taas painama.
Vindi maalide igavikuline rohesügavus on minu jaoks siiani saladus, ja las ta selleks jääbki. Ehk laias laastus: kunstnik Vint mõjub kokkuvõttes kuidagi helgelt, proosakirjanik Vint aga natuke vingelt. Või koguni süngelt.
Vindi mahukas proosas on sageli esiplaanil naised. Naised kui sugu, naised kui saladus, mida maksab paljastada. Nii nüüdki. Lausa rõhutatult. „Mõned kummalised naised”, 16 novelli. Julgen üldhinnanguna tarvitada üht kaunikesti kulunud kriitikašablooni: Vint oma tuntud headuses. Mõistke, kuidas soovite. Mõni novell tundus lugedes kohe päris hea, mõni enam mitte nii hea, mõni natuke lahjem. Mõni lugu tundus aga kuidagi väga tuttav. Mõtlesin, et äkki on need „Loomingust” läbi käinud. Küsisin autorilt järele — ei, kõik on täiesti uued novellid. Mis sa teed ära, kui nii pikka aega oled üht kirjanikku lugenud. Ikka tuleb midagi tuttavat ette. Vana kirjanik ja tema vana lugeja. Ühe ja sama loo lõputud variatsioonid. Nagu muusikas — võid kuulata, võid väsida. Aga jah, mõni teine kirjanik kirjutabki terve elu üht ja ainsat lugu. Ning selle variatsioone.
Seekordsest valikust jäid rohkem meelde ja kuidagi kriipima „Kohanemine”, „Üksinda leebes meretuules”, „Hämming ja kimbatus”, „Taevast pudeneb tähti”, mõni lugu veel. Kolmel viimasel on pagana head pealkirjad! Veel torkab silma Vindi novellivilumus. Mõne loo lõpetab ta natuke enne lõppu, ja selles on uut kvaliteeti.
Aga ma ei hakka siinkohal seda viga tegema, et oma maitsetasandilt osutada, mis on hea ja mis seda pole. Kujutlen viivuks, kuidas mõni 20-aastane lugeja just selle raamatu pealkirja ja piltide kaudu endale täiesti esimest korda Toomas Vindi avastab. Usun, et tal on siis hästi läinud. Ja tema muljed on kindlasti eredamad kui minul.
Sai öeldud, et Toomas Vindi looming ongi suuresti naistekeskne. Mõnikord leebe, mõnikord erootiline, mõnikord isegi kuri. Või siis natuke rõve. Naised ei anna rahu, naiste saladus on paljastamist väärt.
Nii see ju ongi. See on kirjasõna kesksemaid probleeme juba pikki sajandeid. Piiblist ja Vana-Kreeka müütidest peale. Nii kaua, kui kirjandus oli meeste pärusmaa. Kui tulid naiskirjanikud, hakkasid nemad kirjutama oma lugusid kummalistest meestest.
Nii oli, on ja jääbki. Nii kaua, kui inimesed siin maa peal kestavad. Mehed mõistatavad naisi, aga parem oleks, kui mõni saladus selleks jääkski. Ja naised mõistatavad mehi, ja ega nad kõigest aru saagi. Vint teab seda kõike vägagi hästi. Aga ta teeb näo, nagu mõistataks edasi.
Sest nagu eespool tsiteeritud, ongi ju nii: „Naisterahvad ja meesterahvad / need on ainukesed rahvad.”
Ja päris lõpuks. Raamatu sisekaantel saavad sõna nii kirjanik kui kunstnik Toomas Vint. Mõlemal on oma õigus, kuigi erisugune.
Mina olen aastaid sisimas kaalunud üsna jaburat küsimust: kumb on ikkagi parem, kas kirjanik Vint või kunstnik Vint? Kas pilt või sõna? Selle raamatu järel jäi peale küll kunstnik. Tema tunnetab suuri saladusi ega tõtta neid paljastama. Kunstniku eelis, nagu öeldakse!
