Emakeeleõpetajad igal sügisel
Oktoober, 2015
Sügis on sõbralik aastaaeg. Õhk on jahe. Mõtted on selgemad. Uued tegemised suruvad mure ja segadused tagaplaanile. Inimesed on puhanud, põsed on pruunid ja pilgud erksamad. Sügisel kohatakse uusi ja vanu sõpru. Kõik algaks justkui uuesti, kuid on ometi vanamoodi: taas koolipinki, taas auditooriumisse, taas raamatute taha. Selles korduvuses on oma võlu ja vaev.
Koolipinki asunu avab õpiku, enamasti emakeelse, tema ees seisab õpetaja, enamasti emakeelne. Olgu aine milline tahes — õppimine ja õpetamine käib emakeeles. Kuid milline on emakeeles õppija, aga ka emakeeles õpetaja keel? Kui rikas ta sõnavara, kui suur ta pagas, et väljenduda selgelt, asjakohaselt, partnerile ja suhtlussituatsioonile vastavalt? Kui suur ta lugemus, et tabada ja edastada poeetilise sõna ilu ja nüansirikkust?
Inimese keeleline vormisolek, võiks öelda ka vaimne vorm, nõuab aega ja kannatlikkust, nõuab lugemist, eriti ilukirjanduse lugemist, ja loetu üle mõtlemist. Nõuab head teejuhti — õpetajat. Aga mitte ainult, nõuab eneseväljendamise kogemust, rindapistmist pragmaatiliste ja loominguliste ülesannetega. Nõuab pidevat keele sees olekut, see tähendab pidevat lugemist ja kirjutamist. Kas tänapäeva visuaalses kultuuris kasvanud noor inimene on selliseks katsumuseks valmis? Oma õpetamiskogemuse najal võin tõdeda, et on, ent visaks ja järjepidevaks tööks, mida keele ja kirjandusega tegelemine nõuab, on valmis siiski vähesed.
Miks siis nii? Üks põhjusi on kindlasti kiirustav ja ei-tea-kuhu tormav maailm. Aeg nõuab, surub peale, kohustab. Ruttu kooli, ruttu diplom kätte ja siis ruttu tööle. Vastu voolu ujuda on sellise arusaama puhul raske. Ülikoolides kajastub see eriti absurdsel viisil. Haridus tuleb kätte saada 3+2 aastaga. Muu ei lähe arvesse, on statistiliselt mahajääja staatuses. Õppekava edukust hinnatakse selle nominaalajaga läbinud üliõpilaste arvu alusel. See olevat efektiivsuse mõõdik. Üliõpilase jaoks tähendab see, et kiiresti kursusest läbi, kiiresti eksamile, kiiresti peast ära kõik see, mis sai eile õpitud. Uus eksam ootab. Lugemist on vähe, loetu mõtestamist veel vähem. Lugema ei saa ka sundida, sest paraku väsib keerulisema teadusliku teksti lugemise juures keskmine üliõpilane juba viiendal leheküljel. Õppejõule tähendab see, et töö jääb poolikuks, tudengiga asjalikku arutelu ei teki, diskussioon jääb olematuks. Õpingutega on formaalselt kõik korras, aga õpitu sisu on jäänud poolikuks, omandatud teadmised pinnapealseks. Kas õppimine, süvenemine on tõesti keelatud?
Minu arvates on eriti kahetsusväärne, kui samamoodi pinnapealseks või poolikuks jäävad emakeele ja kirjanduse tulevase õpetaja õpingud, sest kes muu kui emakeeleõpetaja viib poeetilise sõna ja keelelise tundlikkuse õpilasteni. Emakeeleõpetaja on see, kes juhib lapse ilukirjanduse juurde, kes tutvustab maailmu, mida kunstilise sõnaga saab luua. Juhulugemuse ja pinnapealse haridusega õpetaja võib loodetud kasu asemel kahju tekitada, võib hävitada eos tahte lugeda ja kirjutada. Lugemise ja kirjutamise taga on alati teadagi mõtlemine. Äkki jääb ka mõtlemine poolikuks ja pinnapealseks?
Emakeeleõpetajaid koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis. Ikka sellesama 3+2 süsteemi alusel. Tallinna ülikooli lõpetab emakeeleõpetajana mõni üksik üliõpilane, Tartus on olukord pisut parem, kuid üle kümne lõpetaja aastas ei õnnestu ka Tartus saavutada, kuigi kursusel on õppijaid alati kümnest rohkem olnud. Enamasti takerdub õpingute lõpetamine magistritöö taha, aga see on töö teadustekstiga, niisiis just seesama lugemine, loetu mõtestamine ja kirjutamine. Siin on jännijäämine kõige suurem. See tähendab, et senine tekstidega töötamise kogemus pole olnud piisav vilumuse tekkimiseks, mida töö teadustekstiga nõuab. See tähendab ka, et õppejõud pole olnud nõudlikud või pole õppija motivatsioon olnud piisav.
Oleme uurinud eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppijate tahet ja motivatsiooni saada õpetajaks. Oleme selle taustal püüdnud mõtestada ka ameti ühiskondlikku tähendust. Õpetajaks õppija valikuid mõjutavad ühiskondlikud, moraalsed ja eetilised aspektid, kuid sama oluline on tahe ametis areneda ja sisuline rahulolu tööga. Emakeeleõpetaja kutset peab endale ainuvõimalikuks valikuks pea 70% õppijaist, kolmandik arvab siiski, et nad saaksid hakkama ka teistes ametites. Just neis, mis nõuavad head suhtlemisoskust, keele- ja kultuuritundmist. Optimismi lisab ka see, et enamik küsitletutest pidas väga oluliseks arenemist oma ametis — see on olulisem kui ametis saadav palk, pikk puhkus või muud võimalikud hüved.
Just oma ametis end täiendavat, pidevalt juurdeõppivat, end arendavat emakeeleõpetajat tahaks näha seismas noorte ees. Maailm muutub sedavõrd kiiresti ning õpetuse sisu ja vorm peaksid käima ajaga kaasas. Ligi pooleteisest tuhandest emakeeleõpetajast koolitab ja täiendab end pidevalt umbes kolmsada. Need on ametiusku inimesed, kes mõistavad, et klassi ees pelgalt ei seista, vaid töö noortega on vastutus. Emakeeleõpetaja vastutab selle eest, milline arusaam on noortel maailmast, mida ja kuidas nad kogevad, mida intellektuaalselt ja emotsionaalselt omaks võtavad, kuidas end väljendavad. Inimlik keel ja meel toimivad harmoonilises kooskõlas. Meele- ja keelehariduse eest hoolitsejatele aga algava uue sügise puhul jõudu!
