luule
Oktoober, 2015
*
mererannad langevad jalge alt ära
see pole hirm mis nüüd kannab
vaid paukuv jää
härmalõngadest heegeldatud
pühkmetest kokku kantud
meie maa pealt võtame ta endale
see on olnud juba ammu meie maa
meie pilgud on käinud teda kallistamas
oleme talle sosistanud ja luuletanud
liugu lasknud ja valetanud
et tal oleks vähem valus ja valetanud
et tal oleks rohkem valus et ta paremini teaks
ei lamaks nagu lihtsalt niidetud ja tapetud
nüüd
pulmades laotatakse ette kõik need rasked külmad voodilinad
puhtad ja lumivalged õhtu lähenedes helesinisemad
noored kohevad tüdrukud vaatavad tahtmise väega
süttinud söestumata silmadega
taga muld piiksub tasa
*
kui ma tulen pimedast
siis
milles võiks seisneda selle hetke ülekohus
ma ei taju ega mäleta
aga kuklas seisab neljakäeline masinlike silmadega
teab ja teostab selle hetke aukohust
*
ma ei pane silmi kinni see on kõik
minust ei tõuse leeke
olen nähtamatu aga ma ei pane
silmi kinni
kellele tõotada mis keeles milleks
ei ma ei kavatsegi
aga ma ei pane silmi kinni
selles väikses mullaterakeste ordus
osalen
*
jah muidugi ma räägin lilledega
kes ei räägiks
ei saa öelda et nad mulle sugugi
ei vastaks
laps aga tahab lõunaks küünelakki
seda ilusat
olen ümberringi
suur punane kardin
mulle meenub
tüllkardinast lipu vastik mälestus
kõik mis on kokku käkerdatud valmis visatud
kõigelt sellelt pinnalt
alustan vestlust lapsega
aga tema tahab lõunaks küünelakki
*
ja
taas
olla laps
ta tahaks
taas
süütult tappa
liblikaid ja linde
