Nostalgia-tüdruk hüüumärgi tagant

Mari Peegel

 

 

Kai Aareleid: „Naised teel”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 102 lk.

 

Luulekogus „Naised teel” kirjutab Kai Aareleid nii palju mälestustest ja läinud aegadest, et tekib vaimupilt autorist kui eakast luuletajast, kellel on viimane aeg elus kogetu läbi kirjutada, sest pole teada, kas järgmist raamatut enam tulebki. Wikipedia annab Aareleiu sünniaastaks aga kõigest 1972 ning raamatu kaanetekstilt saame teada, et „Naised teel” on tema luuledebüüt.

Aareleid on endale seni nime teinud eelkõige tõlkijana — ta on eestindanud teiste hulgas nii menukirjanikke Carlos Ruiz Zafóni ja Paolo Coelhot kui ka Tšiili kirjandusrevolutsionääri Roberto Bolañot. Proosa kirjutamine pole talle samuti võõras ning seda tööd on saatnud märkimisväärne edu — 2013. aastal sai ta „Loomingus” avaldatud novelli „Tango” eest Tuglase novellipreemia ja tema omaelulooline fragmentaarium „Vene veri” (2011) oli nomineeritud Kultuurkapitali kirjanduspreemiale. Kui harilikult alustab kirjaoskaja inimene luulega, siis Aareleiul on see järjekord formaalselt veidi sassis, küll aga on tema kogust aru saada, et luuletanud on ta ilmselt juba mõnda aega. (Ja luuletab ka edasi, sest peagi on temalt ilmumas juba teine luulepõimik.)

„Naised teel” on läbimõeldult kahemõtteline pealkiri. See võib olla liiklusmärgi stiilis hoiatus, nagu „Loomad teel!”, mis kutsub lugejat (eriti vastassugupoole esindajast lugejat) veidi provokatiivselt endaga arvestama, sest muidu on oodata kokkupõrget. Seda muljet toetab kaanekujunduses kasutatud punane hüüumärk, mis mustal taustal julgena silma kargab. Kuid fraas „Naised teel” võib loomulikult tähistada ka naiste rännakuid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tähelepanu väärib, et autor kasutab pealkirjas mitmust — „naised”. Kas Aareleiu luule räägib kõigi naiste nimel ja kas ta usub naiskogemuse universaalsust? Pealkiri on paljutõotav.

Etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus tegeldakse siiski rohkem enda isikuga. Vaid paar teksti keskendub soolisusele veidi laiemas plaanis: näiteks „Nimekiri tütrele” ja „Tüdruk kõrvalpeeglis”. Mõlemad luuletused näitavad lugejale, et naine-olemist nähakse siin kogus pigem traditsiooniliselt. Teksti „Nimekiri tütrele” on Aareleid pidanud piisavalt oluliseks, et trükkida see ka esikaane siseküljele: „osata kanda kontsad ja kübarad / lahkuda pidudelt õigel ajal / mitte karta elu / naeratada / öelda rohkem jah / öelda rohkem / teada et / on mis on / kõik / läheb / mööda”. Võib-olla on see välist elegantsi ja sisemist leebet leppimist siduv tekst luulekogu kreedo?

„Tüdruk kõrvalpeeglis” (lk. 8—9) kirjeldab end oma maailma keskpunktiks pidava tüdruku vananemist tavaliseks naiseks: „mõelda // homme on ta juba natuke vanem / natuke väsinum / ja seda pilku / neid silmi / ei varja varsti / isegi värvilised läätsed / ükskord on ta tavaline naine”. See on natuke nukker, ent levinud vaatepunkt, et erinevalt meestest ei muuda kogemused ega kortsud naist rafineerituks, vaid üheks paljude omataoliste seas. Erilisest tüdrukust saab aja jooksul tavaline naine, kelle ilmudes lõpeb nii luuletus kui ka luule.

„Naised teel” on jagatud alapealkirjadega neljaks: „Viimane õnnelik õhtu”, „Buhhaara nokturn”, „Armastused”, „Kivid ja lilled”. Tekstid on enamasti mälestuspildid mõnest hetkest, mille tähendusrikkus on kultuuriliselt kinnitust leidnud, ehk siis need on teemad, millel on alati potentsiaali luuletuseks saada. Seal on lahkumisvalu, lapsepõlvehetki, armastust, luhtunud armastust, mitte kunagi teoks saanud armastust, nimetut ja nimelist igatsust, soovi kogemust jagada ja teise kogemust mõista. Need teemad on väga inimlikud ja ilusad.

Suurem osa luuletusi tegeleb ajajoonega tüdruk—naine ja poiss—mees. Skeem on järgmine: tüdrukupõlves toimunule antakse tähendus tänases hetkes, mälestus või mälestuse mälestus saab mõtte juba täiskasvanud naise kogemuse ja teadmise kaudu. Ka kõnealune poiss on loomulikult vahepeal meheks sirgunud. Neid reflek­sioone iseloomustab äkiline äratundmishetk, et minevikus oli kõike rohkem — erksust, armastust, aega. Ütleb luuletaja otsesõnugi: „elu ei lõhna enam nagu vanasti” („Lõhnavad”, lk. 48). Aareleidu, kelle peamiseks aineseks on magusvalusad tunded, mille aju mandeltuumas on aktiveerinud lõhnad ja puudutused, võib vist nimetada nostalgiliseks autoriks. Niisugusel minevikuhõllanduslikul luulel on oma ajalugu ning ka palju kaasaelajaid, sest pole ju lugejat, kel puuduks millegi helge meenutamise või mäletamise kogemus. See on universaalne.

Aareleiu nostalgia siin raamatus pole aga kindlasti kuidagi haiglane või kibe, vaid pigem rõõmus, et kunagi on midagi erilist kogetud. (Äsja Amélie Nothombi „Helget nostalgiat” lugenuna julgen pakkuda, et Aareleiu nostalgia on lähedane seal selgitatud jaapani mõistele natsukashii, rõõmsale nostalgiale. Nukker nostalgia olevat täielikult läänelik tunne ning omakeelset vastet jaapani keeles sellele polegi.)

Muidugi mitte kõik luulekogu tekstid pole ajendatud nostalgiast. Mulle ongi Aareleiu kogust sümpaatsemad luuletused, kus ollakse tänasele hetkele lähemal, kus paistab, et teksti ajendanud sündmuse jälg oli kirjutamise hetkel veel värske. Näiteks „Põrgu”: „hiline õhtu / vanalinn / reede // hüvastijätt tänavanurgal / mina lähen koju / nemad veel ei lähe / kell ongi veel vähe // keegi viskab: / peab olema tugev / et minna // teine ütleb: / kelle õlul / see maailm siis püsib // kolmas vastab: /nõrkade / sest neid on enamus” (lk. 28). Siin on tunda aja ja ruumi puudutust: käisin vanalinnas kõrtsis, tekkis küsimus, kas lõbule järeleandja on tugev või nõrk? Kas mina olen tugev või nõrk? Milleks ja kellele? Minevikuhõllandustes on tunded küll kõrge kraadiga, autori tundlikkus fenomenaalne ja sõnad ilusasti seatud, kuid lugemise aegu kaotavad need oma jõu ja pointi ning jäävad õhku rippuma. Minule, lugejale tänavalt, pole antud piisavalt asju (kujundeid), millest paremaks mõistmiseks kinni haarata.

Jan Kaus on raamatu „Naised teel” kohta kirjutanud, et „Aareleid maalib otsekui pintsliotsa kerge puudutusega silme ette sise- ja kooselu olulisi detaile, kuid ometi on sõnade mõõdukuse all selgelt tunda suurte tunnete — armastuse, hirmu, igatsuse — kaasa­kiskuvat hoovust.” („Maaleht” 9. IV 2015.) See on õige, sest kui Aareleid oleks kunstnik, oleks ta akvarellist või siidimaalija, aga mitte näiteks fotograaf. Fokuseerimine ja selgepiirilisus pole tema stiil. Kaus leiab ka, et niisugune luule sobib tölpluse vastumürgiks: „See kogu räägib kõige lähedasematest inimsuhetest ning teeb seda vaoshoitult, ettevaatliku tundlikkusega, mida läheks meil kõigil päriselus rohkem vaja.” Teise Aareleidu arvustanud kriitiku, (:)kivisildniku sõnul ei sisalda „Naised teel” üldse luulet — tekstides on puudu kujund ja kompositsioon. Kogu sobib lugeda, kui on kange armuvalu, aga muidu pigem mitte. (Vikerraadio „Luuleatlas”, 18. X 2015.) Kuigi ma kahtlustan, et punane hoiatav hüüumärk kaanel oligi mõeldud (:)kivisildniku-taolistele halastamatutele, on (:)kivisildnikul mõnes mõttes ju täiesti õigus — meeldejäävate kujundite leidmisele oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama ning luuletuste ülesehitus tundub kohati juhuslik.

Ent kui Kaus arvab, et neid tekste on vaja „meile kõigile”, ning (:)kivisildnik, et ainult armupiinlejatele, siis ma leian, et see luuleraamat sobib eelkõige inimestele, kelle mõttelaad sarnaneb autori omaga. Neile, kes hindavad mehi ja naisi, kontsi ja kübaraid ning arvavad, et elu ei lõhna enam nagu vanasti.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood