Lihtsalt jutt

Märts, 2016

Tiia Toomet

 

 

Ükskord, kui lugesin üle oma vanu jutte, hakkas mind häirima, et kõik need on kirjutatud minavormis. Just nagu oleksid need minu enda elust. Tegelikult ei ole ju. Või vähemasti mitte päriselt. Päriselu on nagu katkematu vool, seda on võimatu adekvaatselt sõnadesse panna. Et teha elust jutt, tuleb kõigepealt voolust midagi välja õngitseda ja hakata seejärel uurima, mis see on, mille kätte said. Panna paberile esimene lause ja lasta see lahti. Seejärel hakkab tekst ennast juba ise kirjutama, pead vaid hoolitsema, et jõuaksid talle järele joosta. Eks pärast näe, kuhu välja jõuad. Kui üldse jõuadki.

Üldiselt räägivad muidugi kõik kirjanikud alati iseendast, aga nad teevad seda väljamõeldud tegelaste kaudu. Miks siis mina nii ei tee? Võiks ju proovida.

Niisiis.

See jutt siin ei ole minust. See on lihtsalt jutt.

See räägib mehest ja naisest.

Mina olen vaid jutustaja.

Aeg on õhtu. Koht: magamistuba.

Mees ja naine lamavad kõrvuti voodis.

Õhk on natuke lämbe.

Nüüd hakkab jutt pihta.

„Sa võiksid ikkagi rääkida,” ütles mees juba teab mitmendat korda. „Mina olen sulle alati rääkinud. Oma ihadest ja fantaasiatest. Naistest, kellega ma olen maganud. Naistest, kellega ma oleksin tahtnud magada. Miks sina mulle kunagi ei räägi?”

„Mul pole midagi rääkida,” ütles naine. „Kõike, mis on olnud, tead sa isegi.”

Naine lamas selili voodis, käed kukla all. Hämaruses ei saanud tema vanusest aru.

Mees külitas käsipõsakil naise kõrval. Nad mõlemad olid alasti. Kortsus tekilina vedeles jalutsis, aken oli praokile lükatud, sellegipoolest oli toas palav.

„Kõigi nende aastate jooksul,” ütles mees. „Kas sa tõesti pole kunagi olnud kellessegi teisesse armunud? Kas sul tõesti pole olnud kellegi teisega mingeid suhteid?”

„On ikka,” ütles naine. „Aga praegu pole see enam tähtis.”

„Mulle on see tähtis,” ütles mees. „Räägi.”

„Seal pole midagi rääkida. See polnud midagi olulist,” ütles naine. „Pealegi, ma ei mäleta ka enam õieti.” Naine keeras end kõhuli ja surus põse vastu patja.

„Räägi ikka,” palus mees ja silitas käega naise selga.

„See on teistmoodi, kui sa mõtled,” ütles naine. „See ei puutu üldse sinusse. Usu mind.”

„Kõik, mis puutub sinusse, puutub ka minusse,” ütles mees. „Ära karda, ma ei saa armukadedaks. Eriti nüüd, kui me varsti enam niikuinii koos ei ela. Ma tahan lihtsalt sinust kõike teada, enne kui…”

„Kõike ei saa kunagi teada,” ütles naine. „Kõike ei tea ma isegi.”

Auto sõitis akna alt mööda ja peatus. Välisuks paugatas, hääled liikusid mööda trepikoda ülespoole. Kusagil kõrgemal korrusel avanes ja sulgus korteriuks, siis saabus jälle vaikus.

„Siis räägi seda, mida sa tead,” palus mees. Ta libistas huultega üle naise õla. „Oled sa kunagi maganud kellegi teisega peale minu?”

„Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et ei,” ütles naine. „Ma ei ole kellegagi maganud.” Naine pööras ennast jälle selili, pani käed kukla taha ja sulges silmad. Toas oli nii vaikne, et võis kuulda nende mõlema hingamist.

„Jah, olen,” ütles naine viimaks.

„Oled tõesti või?” üllatus mees. „Kellega? Millal?”

„Kas sa oled ikka kindel, et tahad sellest teada?” küsis naine.

„Jah,” ütles mees. „Tahan.” Aknapraost puhus kerge tuulevinu, mees võdistas ennast ja tõmbas lina alakeha peale.

Oli juba hilja, linn akna taga hakkas magama jääma. Kõrgelt alla vaadates võis näha, kuidas tuled majades üksteise järel kustusid. Jäid vaid hõredalt valgustatud peatänavad, linnasüdame värvilised reklaamtuled. Linnast väljuvatel maanteedel roomasid tumedate metsamüüride vahel autode valgustäpid. Nende kohal ja neist mööda kihutasid pimeduses nähtamatust tuulest aetud pilved.

„Ma ei mäleta enam hästi, see oli nii ammu,” alustas naine kobamisi. Ta silmad olid endiselt kinni. „Tookord sadas. See oli kohutav valing, nagu kallataks toobrist vett alla. Me olime käinud juba mitu päeva, aga ta polnud mind seni puutunud. Ma mäletan teed, mis viis aina ülesmäge, mändide punakaid tüvesid ja okaste tumedat rohelist. Öösiti me magasime lähestikku, aga mitte kõrvuti. Päevad olid kuumad, ööd külmavõitu. Ma keerasin end tihedalt teki sisse ja tõmbasin jalad lõua alla krõnksu, et sooja saada. Ma arvasin alguses, et ta suhtub minusse nagu oma tütresse, vanuselt oleksin ma võinud vabalt ta tütar olla.”

„Kelle?” küsis mees. „Kes see mees oli? Kas ma tunnen teda?”

„Ta pidi mind koju viima,” ütles naine. „Või õieti paika, kus ma sündisin, sest mis kodu see mulle enam oli. Tegelikult viis ta teekond lihtsalt sealt kandist läbi, ja kui nad sellest teada said, siis nad sokutasid mu talle kaasa. Muidugi polnud see suurem asi lahendus, aga ma ei saanud ju üksinda minna.”

„Miks?” küsis mees.

„Ma püüdsin talle võimalikult vähe tüli teha,” jätkas naine. „Aga ma väsisin kiiresti, ma polnud harjunud nii palju käima. Ja siis tabas meid ühel pealelõunal see kohutav vihmahoog. Ühtki suurt puud polnud lähedal, ainult mõned hõredad männid, mis suuremat kinni ei pidanud. Me saime silmapilk läbimärjaks. See oli ebatavaliselt külm vihm. Rada muutus hetkega porimülkaks, veeojad tormasid mööda mäekülgi allapoole, uuristasid voolusänge ja viisid kaasa väiksemaid kive. Edasiminekul polnud mingit mõtet. Istusime tee äärde männi alla ja surusime läbiligunenud seljad vastu tüve. Mul oli nii külm, et mu keha võppus ja hambad plagisesid suus. Ta nägi seda, ja et mind soojendada, tõmbas mu enda vastu ning pani käed kõvasti mu ümber. Me jäime istuma ka veel siis, kui vihm sama järsku üle läks, kui see alanud oli. Päike tuli välja ja maa hakkas aurama. Mu õhuke pluus oli liibunud keha külge, kõik paistis läbi, rinnanibud ja muu, tead ju kuidas see on, kui riided on märjad.”

„Ja siis see juhtuski?” küsis mees.

„Jah,” ütles naine. „Ta võttis lihtsalt märja pluusi mul seljast ja riputas puuoksale kuivama. Ja enda oma ka. Ma ei tea, kas sa ikka üldse tahad seda kuulata?”

„Tahan,” ütles mees lähemale nihkudes. Ta kuum hingeõhk puudutas nüüd naise kõrva. „Väga tahan. Räägi edasi.”

„Seejärel hakkas ta mind silitama,” rääkis naine. „Me seisime teineteise vastas, mõlemad ihualasti, märjad ja libedad. See oli, nagu siugleksid kaks madu üksteise ümber. Ma kartsin, aga omamoodi see ka meeldis mulle, miski mu alakehas tõmbus magusvalusalt kokku. Mees hingeldas, midagi kõva ja kuuma trügis mu reite vahele, aga ma ei julgenud allapoole vaadata. Siis ühekorraga vajutas ta mu selili ja surus oma riista mulle sisse. Ta oli päris metsik, ägas ja oigas, juuksesalgud rippusid näo ees. Ta ajas mulle hirmu peale, aga kõik lõppes väga kiiresti. Pärast tunnistas ta, et oli mind algusest peale himustanud, aga oli end seni tagasi hoidnud.”

Mees lamas nüüd naise peal. „Ka mina olen sind alati himustanud!” Ta peaaegu karjus. „Ka mina tahan sind kogu aeg, ka siis, kui sa teiste meestega magad, tead sa seda, sa igavene lits?”

Mees võttis naist raevukalt, peaaegu meeleheitlikult. Lõpuks ta lõtvus ja laskus hingeldades naise kõrvale.

„Kuidas ta oli?” päris mees natukese aja pärast. „Kas ta meeldis sulle? Oli sul temaga hea?”

„Ta ei olnud mulle vastumeelt,” tunnistas naine. „Aga ma ei mäleta, et oleksin tookord midagi erilist tundnud. Mu selg oli porine ja ma ise ehmunud. See oli mul ju esimene kord mehega magada.”

„See pole õige, esimene kord magasid sa minuga,” vaidles mees. Nüüd lebas temagi selili, käed pea all.

„Sa tahtsid, et ma räägiksin, mida ma mäletan,” ütles naine. „Ma räägingi seda, mida mäletan, aga ma võin ju ka järele jätta.”

„Ei,” ütles mees, „räägi edasi. Ma mõtlesin ainult…”

„Muidugi olin ma ka varem mehega olnud,” jätkas naine. „Aga mu abikaasast polnud asja, sellepärast ma ütlesin nii.”

„Olid sa siis juba abielus?” imestas mees.

„Selles see häda oligi,” ütles naine. „Mu mees oli üks ärahellitatud ja ületoidetud suur laps. Kui me sündisime, olid meie isad kokku leppinud, et meist saab paar. Varsti nad mõlemad surid ja üsna pea suri ka minu ema. Ma kasvasin vaheldumisi oma kahe onu perekonnas, ja kui sain abiellumisealiseks, tuli onudele see lepe meelde. Ma arvan, et see oli nende jaoks hea võimalus mind kaelast ära saada. Nii nad saatsid mu kiiresti sinna orgu mu peigmehe juurde. Tõsi, tookord ei pidanud ma reisima üksi, vaid korraliku saatjaskonnaga, ja ma sain ka üsna suure kaasavara. Aga ma ütlen sulle, nad oleksid teinud paremini, kui oleksid andnud mu mõnele tavalisele talupoisile.”

„Ma küsin veel ainult ühte asja,” ütles mees. „Kas sa mõtlesid selle loo praegu siinsamas välja?”

„Ei,” ütles naine, „see tuli mulle praegu siin meelde. Ma olin ta vahepeal peaaegu ära unustanud. Aga nüüd hakkan ma vähehaaval jälle mäletama. Nii et on tõepoolest parem, kui sa mu jutule vahele ei sega.”

„Ma ei sega,” ütles mees. Ta keeras end külili, pani käe ümber naise ja tõmbas lina mõlemale poolenisti peale. „Ma tahan ainult, et sa teaksid, et ma armastan sind.”

„Nüüd ka?” küsis naine.

„Nüüd ka,” ütles mees.

„Imelik,” ütles naine.

„Imelik jah,” nõustus mees. „Aga räägi edasi, mis juhtus.”

„Ta ei meeldinud mulle esimesest hetkest, see minu mees,” jätkas naine. „Paksud põsed, silmad rasvavoltidesse uppunud, vinguv hääl. Helesinine draakonimustriga siidürp seljas. Kuldtikandiga saapad. Ta armastas üldse riietega uhkeldada. Aga see kõik polnud midagi tema ema kõrval. See fuuria vihkas mind nii, nagu üldse kedagi vihata saab. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu oleksin ma tulnud poega ta tissi otsast ära rebima. Tema ainukest ja armast poega, keda tema jumaldas ja ümmardas. Keisritütargi poleks ema arvates ta pojale küllalt hea olnud, ja nüüd olin seal korraga mina! Noh, mina igatahes ei kavatsenud tema võsukest ümmardama hakata, ja mis puutub jumaldamisse, siis ütlesin oma arvamuse tema kohta juba välja. Loomulikult ei teinud ma seda tookord kuuldavalt. Tema ema seevastu ei säästnud häält. „Laiskvorst! Mats! Kerjuseplika!” — need olid hellitussõnad, mida ma ämma suust peagi kuulda sain. Ma ütlesin juba, et mul oli kaasavara ja see polnud sugugi väike, aga sama hästi oleksin võinud ma tulla paljakäsi, nii tühiseks hinnati kõik mulle kuuluv. Neil endil paistis varandust jaguvat, maja oli suur ja aed hoolitsetud, teenijaid palju, kallihinnalisi riideid, kirjatud nõusid ja ehteid kõik panipaigad täis, aga milleski polnud õiget stiili ega maitset.

Ja halvem kõigest oli mu mees. Sain õige varsti aru, et ta polnud mitte ainult välimuselt ebameeldiv, vaid ka iseloomult tahtejõuetu, rumal ja ääretult isekas. Ma ei tea, kui paljud neist omadustest olid talle sünni poolest kaasa antud ja kui paljud tema ema pimeda hellitamise tagajärg, aga ma kahtlustan, et viimase osa oli õige suur. Mingi füüsiline viga pidi mu mehel siiski olema, sest kui ma meie esimesel abieluööl, hirm kurgus, tema suurde voodisse läksin, siis ei saanud ta oma mehetööga hakkama. Ta ihu oli valge ja lõtv nagu limukal, meheriist pisike ja lontis. Ta hõõrus seda minu vastu ja mudis mu keha oma priskete sõrmedega, aga midagi ei juhtunud. Tookord oli mul sellest hea meel. Aga see kordus ka järgmisel ööl ja kõigil öödel, kui ta mu enda voodisse käsutas, sest vahel magas ta üksi, ja need korrad olid mulle puhkuseks ja õnnistuseks. Pikkamööda kasvas temas kibestumus ja raev, ta süüdistas oma suutmatuses mind ja talle hakkas meeldima mulle haiget teha. Vahel torkis ta mind nõelaga, siis mudis mu käsivarsi, nii et neile tekkisid sinised verevalumid. Aga kõige vastikum oli näpistamine. Ta näpistas alati ootamatult ja küüntega ning naeris mõnust, kui ma karjatasin. Ükskord, valust pöörasena, kaotasin ma enesekontrolli ja näpistasin teda vastu. Surusin sõrmed ta pehme liha ümber kokku ja rudisin seda kogu oma alanduse jõuga. Ta pistis kileda häälega röökima, ma kartsin, et terve maja jookseb kokku, aga siis ta kogus end ja lõi mulle kogu jõust vastu nägu, ja siis veel ja veel ja veel.

Ma ei tea, mida ta emale rääkis, aga sel oli varsti hais ninas, et meie öödes midagi ei klapi. Ma ei imestaks, kui ta ukse taga kuulamas oleks käinud. Igal juhul hakkas ämm peagi mulle süüks panema, et ma lapseootele pole jäänud. Minu muudele sõimunimedele lisandus nüüd veel „aher”.

Olin elanud oma uues kodus umbes aasta, kui mu mees sai oma suurisandalt käsu temaga sõjakäigule minna. Selles polnud midagi ebatavalist, sõdu peeti pidevalt ja mehed olid suurema aja kodust ära. Minu mees oli seni olnud liiga noor, see pidi olema tema esimene sõjaretk. Ettevalmistused kestsid mitu kuud. Õmmeldi riideid, telliti lisavarustust, ihuti relvi. Maja oli täis noori jõulisi toorevõitu mehi, kes pidid saatma noorperemeest tema teekonnal oodatava au ja kuulsuse poole. Ämm ei kahelnud hetkegi sõjaretke hiilgavas lõpus, ta nägi oma poja pea ümber juba kangelaseoreooli ja lipitses tema ees endisest suurema andumusega. Minul oli hoopis rohkem kahtlusi, ning kui ma ta lahkumise päeval tolmupilves kaugenevale salgale järele vaatasin, mõtlesin, et kui mu mees suudab oma paksu keha sadulas hoida ja kohe maha ei kuku, on seegi hästi.

Ei möödunud kuudki, kui ta tuli tagasi, õigemini toodi. Juba esimeses suuremas lahingus oli vaenlase nool nahkturvisest hoolimata tunginud ta pehmesse valgesse kaela. Surnuna, põsed lohku vajunud ja nahk pingule tõmbunud, oli ta isegi ilusam kui elusalt. Talle oli pidurüü selga pandud, kaunid helkivad relvad, mida ta polnud jõudnudki kasutada, lebasid kande­raamil tema kõrval. Hoolimata kõigest, mis ta mulle halba oli teinud, oli mul tast kahju. Ta oli nagu laps, kes ei mõistnud päriselt, mis temaga toimus, laps, kes ei saanudki kunagi suureks.

Poja surnukeha nähes läks ta ema päris segi. Ta hakkas ulguma, oma riideid rebima ja maas püherdama. Ta loopis puruks portselanvaasid ja kiskus aias lilli juurtega maast. Ta karjus seosetuid sõnu ja läks küüntega kallale, kui keegi teda talitseda püüdis. Lõpuks pidid teenrid ta kinni siduma. See märatsusperiood kestis terve nädala, siis tõmbas ta end kössi ja hakkas nutma. Tema nuuksed ja soigumine kajasid päeval ja ööl kogu majas. Ja siis lõppes ka see, ta kuivatas silmad, tõusis voodist ja sööstis kätte maksma.

Ämma märatsushoogudest hoolimata olid need nädalad olnud mulle omamoodi hingetõmbeajaks. Mind jäeti omaette, keegi ei tundnud minu vastu huvi. See aeg oli nüüd läbi. Olin esimene, kellele ämm paiskas näkku süüdistuse oma poja surma ajamises. Minu süü läbi polnud tal pojapoega, nüüd olin tapnud ka ta poja. Olin viljatu, ma ei suutnud meest erutada, nii et too pidi otsima lohutust lahingus ja surmas. „Mõrvar!” sisistas ta mulle näkku ja tema silmad põlesid raevust. „Kasi minema mu majast, ja otsekohe!”

Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui asjasse poleks sekkunud tema vend, kes oli naaberlinnast õepoja matustele saabunud. Kuidagiviisi õnnestus tal mu ämmale sisendada, et suguvõsa au ei luba miniat lihtsalt niisama tänavale visata. Kui minia on kõlbmatu, tuleb ta tema pere juurde tagasi saata, või muidu langeb häbi neile kõigile. Õnneks saabus just sel ajal oma reisil läände sinna üks mu onupoegadest. Tema ja mu surnud mehe onu ühisel jõupingutusel õnnestus neil leida mees, kes oli niikuinii teel mu sünnipaiga poole ja nõustus mind väikese tasu eest kaasa võtma. Ma sidusin kompsu vähesed riided ja tagavarakingad ning kokkulepitud päeva varahommikul lahkusin kellegagi hüvasti jätmata paigast, millest lootsin, et ma sinna enam eales tagasi ei satu.

Tol hommikul nägin ma oma rännakukaaslast esimest korda. Ma ei osanud arvata, kui vana ta tegelikult on. Tema suu ja silmade ümber olid kortsud ja juustes hallid triibud, kuid ta keha oli treenitud ja tugev. Kes ta oli ja mis asju ta ajas, ei saanudki ma teada. Ma ei küsinud ja ta ise ei rääkinud. Tal olid soonilised päevitunud käsivarred ja prinkis sääremarjad, oli näha, et ta on harjunud käima, nii et vähemasti alguses oli mul ta kannul püsimisega tublisti tegemist.

Meie tee viis männimetsa ja kaljude vahel tasapisi ülespoole. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin juba, et mu lapsepõlvekodu asus kõrgel mägismaal. See oli avar platoo, kuhu mahtus hulk majapidamisi. Mu kodumaja lai terrass oli ehitatud otse kaljuservale, sealt avanes vaade alla orgu ja kaugematele mägedele. Väiksena armastasin ma terrassil istuda ja kaugusse vaadata. Selgete ilmadega võis ühe mäe tipus aimata väikese paviljoni piirjooni, vihmastel päevadel kadus kõik uttu. Kes elas seal kaugetel mägedel, kas vaatas temagi samamoodi minu poole? Ja mis oli veel kaugemal, seal, kus silm ei seletanud enam muud peale sinaka vine? Aur kerkis orgudest, pilvede varjud liikusid mäekülgedel, selgetel öödel imbus tuppa kuuvalguse kollane kuma. Maailm oli suur ja täis saladusi, neile mõtlemine kõditas kummaliselt südant. Ma ei suutnud tegelikult kunagi harjuda mu mehekodu ümbritseva madala maa ja suletud silmapiiriga.

Meie teekonna algusest mäletan ma vähe. Vaatasin vist rohkem jalgade ette kui kõrvale, seepärast on mul meeles vaid kivid ja väänlevad puujuured. Aga ka valged pilved liikumas ja muutumas ülal — võib-olla nägin neid puhkehetkedel selili lamades. Sealtsamast peab olema pärit ka mälestus sipelgast ronimas mööda mu kätt — väga väike sipelgas väga väikesel ja siledal, ümmarguste läikivate küüntega käel.

Keskpäeval tegime tavaliselt mõnes varjulises kohas peatuse ja jagasime oma toidumoona, öösiti magasime lihtsates võõrastemajades, kus vähemasti mina vajusin kohe rampväsinult sügavasse unne. Kui olime õhtu saabudes asustatud paikadest kaugel, lõime öölaagri üles mõne suurema puu varjus või lagendikul põõsaste vahel. Me ei rääkinudki omavahel suurt rohkem kui kõige hädatarvilikumast. Sellest hoolimata tundsin end üle väga pika aja peaaegu turvaliselt.

Pärast toda vihmapäeva muutus meie suhetes midagi, sellesse tekkis pinge. Järgmisel õhtul, kui hakkasime aset tegema, kumbki eraldi nagu ikka — ööbisime sel korral jälle väljas —, muutus pinge peaaegu talumatuks. Mu kaaslane tõstis pea oma kompsude kohalt ja vaatas minu poole. Ma vaatasin vastu. Magus valu tuigatas jälle mu reite vahelt läbi. Himustasin teda korraga nii väga, et arvan — kui ta ei oleks minu juurde tulnud, oleksin ma ise tema juurde läinud. Aga ta tuli, ja seekord oli kõik hoopis teisiti. Mu keha oli ärganud ja ma ei jõudnud ära imestada, mida kõike ta tunda ja teha oskas. Sestpeale magasime igal öösel koos ja mulle tundus, et ma ei saa temast iial küll, ja ma usun, et tema tundis samamoodi. Päevad sulasid nüüd ühte selles ühetaolises minekus ja õhtu ootamises, ning kui ma olen üldse kunagi elus olnud õnnelik, siis sel lõputuna tunduval retkel üles mägedesse olin ma seda tõepoolest.

Ühel õhtul seadsime end jälle öömajale. Olime leidnud põõsaste vahel pehme rohuplatsi, mis oli nagu loodud armatsemiseks. Meie teekond oli kulgenud juba mõnda aega läbi inimtühja maastiku, kus mändide kõrval kasvas mäekülgedel siin-seal üksikuid vanu lehtpuid. Üks selline jämeda tüvega puu jäi meie peatuspaigast natuke ülespoole. Puu taga kerkis samblasse kasvanud kalju, milles terane silm võis eristada avaust. Veel terasem vaataja oleks mõne aja pärast märganud, et krobeline puukoor moodustas ühes kohas just nagu inimese kuju. Ja kui ta oleks asja edasi uurinud, oleks ta üllatusega taibanud, et see ongi inimene, kes seal ristijalu puu ees istub.

See oli pikk ja väga kõhn noorepoolne mees. Ta istus liikumatult, pikad tumedad juuksed kuklal krunni seotud, silmad poolkinni, pilk pööratud iseenesesse. Natuke eemal seisid riisijäänustega savikauss ja veekruus.

Mees oli istunud seal juba nii kaua, et talle näis vahel, nagu oleks ta hakanud puuga ühte sulama. Kui keegi oleks küsinud, kas ta oli viibinud ses olekus nädalaid, kuid või aastaid, poleks ta osanud vastata. Vahel sõi ta natuke riisi ja jõi vett, mida tõi talle üks vana naine teispool mäge asuvast külast. Vahel magas ta kaljukoopas lehehunnikul. Aga enamiku ajast ta lihtsalt istus, midagi mõtlemata, midagi mäletamata, midagi soovimata. Mõnikord tundis mees, et ta ongi juba puu, ta kuulas mahlu liikumas oma sisemuses, koort kasvamas enda ümber, lehti võbelemas tasakesi tuulehinguses. Sagedamini ei tundnud ta aga üldse midagi, nii et tuul võis paisuda tormiks, pilvedest kallata vihma ja päevavalgusest saada ööpimedus, ilma et puu all istuja oleks sellest teadlikuks saanud.

Sel õhtul sekkus aga mehe iseenesesolekusse midagi häirivat. See algas kusagil teadvuse piirimail kui vaevumärgatav virvendus, mida ta püüdis tõrjuda, kuid mis taandumise asemel hoopis tugevnes. Mees tajus, et tema ümber välisilmas on midagi teistmoodi. Muutus oli iseenesest tühine, vaid mingi rütmiline liikumine veidi maad allpool põõsaste vahel. Ometi häiris ja erutas see teda ja tekitas kujutluspilte, mida ta arvas end juba ammu unustanud olevat. Mees koondas kogu jõu, et uuesti keskenduda. Ta püüdis mõelda puule, taevale, mittemillelegi, aga miski ei aidanud. Asi läks hoopis hullemaks. Liikumise rütm tuksles tema langetatud laugude taga, tagus kõrvades, pulseeris veres, valgus kehas laiali otsekui magus mürk. Mees puu all ei suutnud enam vastu seista. Ta tegi silmad lahti ja vaatas.

Öösel ajas pakitsev põis mind üles. Mu kaaslane magas rahulikult, selg minu poole. Tõusin tasakesi asemelt, hiilisin kaugemale põõsaste vahele ja kükitasin. Kui ma kergendatult jälle püsti tõusin, tundus mulle äkitselt, nagu vaataks keegi minu poole. Kuu oli pilvede vahelt välja tulnud ja selle valguses nägin mõni samm eemal pikka tumedas rüüs mehekogu. Tardusin paigale, kuid ei karjatanud, et mitte äratada oma kaaslast. Kummalisel kombel polnud mul võõra ees mingit hirmu. Vaatasime mõnda aega teineteist, siis sirutas mees oma käe ettevaatlikult minu poole. Läksin ja võtsin sellest kinni. Olin kui ära tehtud. Mulle tundus, et kõik, mis sel hetkel minuga juhtub, on õige, just nii see peabki olema. Ma läksin mehega kaasa. Ta viis mu koopasse oma asemele. Seal oli lehehunnik ja mingi räbal. Ma ei imestanud millegi üle. Võtsin särgi seljast ja heitsin lehtedele pikali.

Mees põlvitas mu kõrvale ja vahtis hämmastunud pilgul mu alasti keha. Ta nägi välja nagu laps, kes on ootamatult saanud kalli kingi ega julge uskuda, et see on tõepoolest talle. Ta puudutas ettevaatlikult mu rinnanibusid, vedas sõrmega rindade vahelt kuni nabani, sealt aeglaselt allapoole. Himulaine lahvatas mu sisemuses, tõmbasin ta rüü hõlmad laiali, meheriist selle all oli pikk ja püstine. Suudlesin seda, lakkusin keelega, imesin. Mehe nägu läks just nagu valust krimpsu, ta laskus mu peale, alguses arglikult, siis ikka ägedamalt, lõpuks päris meeletult. Juba mõne hetke pärast tõmbus mul sees kõik kokku, ja siis veel ja veel. Hammustasin kätt, et mitte röökida ihast ja naudingust. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Mees imes mu pisikest kikkis rinda, surus näo mu reite vahele, keeras mu kõhuli, siis jälle selili. Ta oli nagu janune, kes ei suuda janu täis juua.

Lõpuks pidi see siiski läbi saama, sest mäletan, kuidas me lebasime oimetuna teineteise kõrval. Me polnud ikka veel rääkinud ühtki sõna. Natukese aja pärast tõusin üles, panin särgi selga ja läksin ära. Ma ei tea, kas ta vaatas mulle järele. Ma arvan, et mitte.

Mu teekaaslane lamas endises asendis. Pugesin ta selja taha ja pigistasin silmad kinni. Hommikul, kui ärkasin, oli ta juba üleval. Ta vaatas mu kätt, sellel olid sinised hambajäljed. Ütlesin, et nägin unes, kuidas hammustasin mind ründavat rotti. „Ta oli libe ja ilma karvadeta,” ütlesin ma. „Ilmselt oli mul käsi magades suu juurde sattunud.” Mu kaaslane ei küsinud rohkem.

Peale hommikueinet asusime taas teele. Kui möödusime vanast krobelise tüvega puust, vaatas mu teekaaslane parajasti mujale. Mina kõndisin ta selja taga, nii võisin kahtlust äratamata ümbrust uurida. Alguses ei märganud ma midagi. Arvasin juba, et mu öine seltsiline on lahkunud või piilub salaja koopast meie minekut. Siis aga oleks järsku otsekui kae mu silmadelt langenud ja ma nägin teda selgesti. Ta oli sealsamas, istus ristijalu puu all, laud langetatud, naeratus näol. Päike paistis läbi lehtede ja pani punase savikausi ta kõrval särama. Tema pruunika rüü värv ja näo kahvatu laik sulasid ühte puukoore värelevate toonidega. Polnud mingit märki, et ta oleks minu lähedalolust teadlik olnud. Mul ei jäänud muud üle kui edasi minna. Enne järgmist teekäänakut vaatasin veel korra tagasi, kuid nüüd eristasin vaid puu tumedat siluetti.

Meie rännak jätkus, öösiti jagasin endiselt oma kaaslasega aset, aga mu rahu oli kadunud ja meel hajali. Nüüd, kus teekonna lõpp oli juba käega katsuda, mõtlesin üha sagedamini sellele, mis minust edasi saab. Kas pannakse mind veel kord mehele või jäängi onu majapidamisse kasutütre ja teenijana elama. Ma ei teadnud, kumba võimalust oleksin ise eelistanud. Ja siis olimegi ühel päeval lõpuks päral. Mu teejuht oli viimasel ajal olnud tavalisest rohkem endasse tõmbunud, nüüd ei rääkinud ta minuga enam peaaegu üldse. Ta veetis päevad mu onude ja teiste meeste seltskonnas, mul polnud aimugi, mida nad omavahel arutavad. Teadsin vaid, et temale oli see ainult vahepeatus, tema teekond pidi üsna pea edasi minema. Ühel varahommikul ta lahkuski koos oma lahutamatu pambu ja pleekinud särgiga, mille mu onunaine oli vahepeal puhtaks pesnud. Ma vaatasin talle järele, kuni ta kuju kaljunuki taha kadus, ja läksin siis tagasi majja. Ma ei näinud teda enam kunagi.

Mind pandi siiski mehele ja onude meelest õnnestus neil seekord teha hiilgav partii. Meie asula kõige rikkama ja lugupeetuma mehe naine oli mõne aja eest surnud, lapsi neil ei olnud. Nüüd otsis mees endale uut naist, kes tema voodit soojendaks ja tema muude vajaduste eest hoolt kannaks. Kuidagiviisi oli onudel õnnestunud meest veenda, et kõigist kandidaatidest sobin mina selleks kõige paremini. Onud ei varjanud oma rõõmu õnnestunud tehingu üle. Minu enda tunded olid segasemad. Erinevalt mu esimesest mehest oli mu uus mees tõepoolest haritud, tark ja kõigi poolt austatud. Tal oli vaid üks viga. Ta oli vana. Kui mu teekaaslane oleks võinud olla mulle isaks, siis tema oleks sobinud pigem vanaisaks. Kui mind talle mehele pandi, oli tal juba üle seitsme aastakümne turjal. Tal olid hõredad hallid juuksed, kõhnad käsivarred ning kollakas lotendav nahk. Mingist tõelisest voodielust ei saanud temaga juttugi olla. Aga talle meeldis, kui ma surusin oma alasti keha ta selja vastu ja panin käe talle ümber. Tema selg külmetas alatasa. Veel meeldis talle mind lihtsalt vaadata. Ta ütles, et ma sarnanen kallihinnalise veatu portselannukuga ja et minu vaatamine teeb talle rõõmu. Ma olin väikest kasvu, mu ihu oli valge ja prink ning kehakumerused, niipalju kui neid ise nägin, pehmelt voolitud. Aga nii ilusasti polnud minu kohta veel keegi öelnud. Mul oli mehe sõnadest hea meel. Et veel rohkem nuku moodi välja näha, hakkasin pesema oma juukseid maarohtude leotisega ja harjasin neid, kuni nad läikisid ja langesid seljale nagu must raske siid. Juuste ülessidumisele kulutasin nüüd palju aega, kasutades kaunivärvilisi paelu ja kamme, mida mees mulle ohtralt ostis.

Mu mees käituski minuga natuke nagu ilusa mänguasjaga, mis on muretsetud selleks, et päevi meeldivamalt sisustada. Ta kinkis mulle pidevalt uusi riideid ja ehteid, sundis mind neid kandma ega kurnanud mind ülearu majapidamistöödega — selleks olid teenijad ja vana võimukas majapidajanna. Minult ootas mees vaid, et oleksin pidevalt ta läheduses ja kannaksin tema eest hoolt, kui ta seda vajab. Nii tõstsin ma lauas talle roogasid ette, panin talle vaiba peale, kui ta päeval tukastas, aitasin teda kümblusel, hõõrusin ta jalgadele pehmeid salve, masseerisin ta õlgu ja käsivarsi. Nooremana oli mu mees töötanud riigiametis ning palju reisinud. Oma rännakutelt oli ta kaasa toonud ilusaid ja imelikke asju, mida talle meeldis mulle näidata ja jutustada nendega seotud lugusid. Majas oli ka suur raamatukogu. Soojadel õhtutel istusime terrassil, külmematel päevadel toas tekkidesse mähituna söepanni ääres ja ma kuulasin tema monotoonset häält lugemas mulle vanadest valitsejatest ja nende tarkusest, vapratest sõjameestest, hirmuäratavatest kummitustest, ilusatest naistest ja tugevatest noortest meestest ning nende suurest ja enamasti traagilise lõpuga armastusest. Ma vaatasin taas üle oru paistvaid kaugeid mägesid ja mõtlesin: niisugune on siis minu elu.

Olin elanud seda elu juba üle kuu aja, kui minus hakkas tasapisi idanema rahutus. Viimane kuupuhastus oli mul olnud rännaku alguses, nüüd oleks pidanud juba ammu olema järgmine, aga sellest polnud mingit märki. Ühel päeval, kui terrassi äärel seisin, hakkas mul pea ringi käima, suutsin end vaevu hoida alla kukkumast. Kui pingile istuma vajusin, tundsin otsaees külmi higipiisku. Järgmisel hommikul ärkasin iiveldustundega. See läks mõne aja pärast üle, aga hirm jäi. Iga päev leidsin enda juures üha uusi märke, kuni viimaks olin täiesti kindel: ma ootan last.

Olukord oli väljapääsmatu. Mu mees polnud enam ammu naisega magamiseks võimeline, nii ei jäänud vähimatki võimalust sisendada talle mõtet, et tema võiks olla lapse isa. Ta oli mu vastu endiselt hea, tema jätkuva hoolitsuse ja tähelepanelikkuse tõttu tundsin end reeturina. Mõtlesin koguni terrassilt allahüppamisele, aga miski hoidis mind tagasi. Piineldes kaotasin söögiisu, jäin kõhnaks, silmade alla tekkisid mustad rõngad. Mu mees oli mures selle pärast, mida ta pidas salakavalaks haiguseks, ja mida rohkem ta minu pärast muretses, seda hullemini ma end tundsin. Mu keha hakkas juba muutuma, oli selge, et kaua ei saa ma oma saladust enam varjata, ja siiski ei osanud ma midagi ette võtta.

Ühel õhtul, kui mees istus juba voodis ja mina võtsin riidest lahti, et siis kiiresti teki alla lipsata, märkasin korraga endal ta üllatunud pilku. Mu süda tõusis kurku, käed-jalad tardusid paigale — nüüd pidi see juhtuma. Mees viipas mu enda juurde, ma läksin ja jäin alistunult ta ette seisma. Ta kompis mu kõhtu, puudutas mu paisunud rindu ja vaatas siis mulle otsa. Sel hetkel murdis kaua vaoshoitud pinge tõketest läbi ja ma puhkesin nutma. Ma pugesin talle sülle, panin käed ta kaela ümber ja nutsin nagu meeletu, vappudes ja kõõksudes, just nagu loodaksin nuttes oma patu vilja sisikonnast välja öökida. Mees hoidis mind enda vastas, silitas, patsutas ja kiigutas, nii nagu rahustatakse väikest last, aga läks aega, enne kui mu ahastushoog vaibus. Siis saabus väsimus ja tuimus, ma pugesin voodisse ja vajusin peaaegu silmapilkselt sooja pimedasse unenägudeta unne.

Hommikul ootasin tuimalt kohtuotsust. Mees istus juba elutoas oma lemmiktoolis, ta lasi mind enda juurde kutsuda. Läksin ja põlvitasin tooli ette, pea maas. Ma ei julgenud talle otsa vaadata. Mees vaikis kaua.

„Viimasel ajal on mu üksildasse ellu tekkinud valgus,” ütles ta lõpuks. „Seda on kiiranud sinust, sinu noorusest ja ilust, sinu pehmetest siledatest kätest, mis on mind nii hästi hellitanud.” Mees vaikis jälle. Ma ei liigutanud ennast. „Ja nüüd kingid sa mulle veel vanas eas pärija, keda ma ei osanud enam loota,” jätkas mees. „See on rõõmus sõnum ja ma annan sellest veel täna kõigile teada. Ma tahan, et igaüks siin kuuleks minu enese suust, et see sündiv laps ei hakka mitte ainult kandma minu nime, vaid ta pärib ka kogu varanduse, mis mul on nii siin kui ka kõigis teistes paikades.”

Laps, kes vähem kui poole aasta pärast sündis, oli poisslaps ja mu mees pidas oma lubadust. Ma ei tea, mida räägiti külas, aga oma mehe suust ei kuulnud ma iial mingit vihjet lapse sünnipära kohta. Väliselt oli ta kõige õnnelikum ja hoolitsevam isa, keda leida võis, ja ma loodan kogu hingest, et see ei olnud vaid teesklus. Niisuguse poja üle oleks ka igaüks võinud uhkust tunda. Laps oli terve, tugev, meeldiva välimusega ja ka mõistuselt terane, ning kui ta suuremaks sai, hakkas ta oma isa väga hoidma. Ma tahan tõesti uskuda, et mu mehel oli oma viimastel eluaastatel poisist rõõmu, see teadmine vähendaks veidi mu süütunnet ja tänuvõlga tema ees. Igal juhul jõudis ta veel ise õpetada lapse lugema ja kirjutama ning ei väsinud kiitmast tema taibukust ja huvi raamatutarkuse vastu.

Kui poiss oli üheksa-aastane, mu mees suri. Ta maeti väärikate austusavaldustega. Tema maja, teenijad ja kogu muu varandus jäi ta alaealisele pojale ja tolle emale, see tähendab mulle. Ma polnud harjunud valitsema, aga poja pärast võtsin end kätte ja püüdsin majapidamises selgust saada. Poiss ise oli ju alles laps ega suutnud mulle ses asjas abiks olla. Pealegi leinas ta sügavalt oma isa ja kippus ülemäära norutama, jättes seetõttu nii mõnigi kord oma õpingud hooletusse.

Ajapikku ma harjusin majaperenaise rolliga. Ma kuulasin asjalikke nõuandeid, aga otsused tegin alati ise. Ma jagasin majapidajannale ja teenritele käske ning lasin neil endale aru anda. Mul õnnestus leida pojale õpetaja, kes sai jagu ta kurvameelsusest ja innustas teda jätkama poolelijäänud haridusteed. Kui mu mehe surmast oli möödunud aasta ja me olime sooritanud hommikul ja päeval kõik vajalikud rituaalid, istusin õhtul üksi oma kambris ning tegin kokkuvõtteid. Tulemused ei olnud halvad. Kogu suur majapidamine püsis sujuvalt käigus ja jõukust oli aastaga isegi veidi juurde tulnud.

Järgmisel aastal hakkasin tundma ebamäärast rahutust. Olin ju ikka veel päris noor naine. Ajast, mil viimati mehega magasin, oli möödas juba üle kümne aasta. Kui mu mees elas, olin olukorraga leppinud, nüüd aga hakkasid mu mõtted tahtmatult ringi uitama. Keha, mis oli vahepeal just nagu uinunud, ärkas taas ja andis oma soovidest märku. Polnud mõeldav, et ma uuesti abielluksin, seeläbi oleksin kaotanud õiguse oma mehe pärandusele, ja seda ma ei tahtnud. Aga sõpra oleksin endale küll tahtnud.

Mu poja õpetaja osutus meeldivaks ja haritud noormeheks. Teadmiste poolest oleks ta väärinud kindlasti enamat kui koduõpetaja kohta. Aga ta oli vaene ja ma maksin väga head palka. Kuna ta oli pärit kaugemalt, polnud tal siin kandis sõpru ega tuttavaid. Seepärast einestas ta tavaliselt koos meiega, õhtuti istus aga oma toas ja luges. Olin lubanud tal kasutada oma mehe raamatukogu ja ta pruukis seda võimalust innukalt.

Kuidagiviisi sai mul kombeks õpetajale õhtuti tema tuppa teed viia ja sealjuures paar sõna juttu puhuda. Alguses rääkisime peamiselt mu poja õpingutest, siis hakkasin märkamatult jutustama talle oma elust ja tema mulle enda omast. Ta oli esialgu väga viisakas ja kohmetu, siis aga soojenes üles ning osutus sõbralikuks ja huvitavaks vestluskaaslaseks. Ükskord palusin, kas ta ei võiks mulle midagi ette lugeda, nii nagu mu mees omal ajal oli teinud. Sestpeale lugeski ta mulle igal õhtul, tavaliselt mõnda ajalooraamatut või vanu seadusi, ja mina kuulasin, nõjatudes asemele kuhjatud väikestele patjadele.

Ma ei mäleta, millal ma teda himustama hakkasin. Võib-olla juba algusest peale, miks ma muidu tema tuppa läksin. Igatahes mõne aja pärast märkasin, et ma ei kuulagi enam loetavat teksti, vaid uurin ta keha ja kujutlen, kuidas see ilma riieteta välja võiks näha. Ja siis tulid juba need teised kujutlused.

Ühel õhtul tõusin ma keset lugemist püsti, läksin noormehe selja taha, panin käed ta ümber ja hakkasin ta särgipaelu lahti sõlmima. Algul üritas ta edasi lugeda, nagu poleks midagi juhtunud, siis jäi aga vait ja tardus paigale. Ma tõmbasin tal hõlsti üle pea, suudlesin ta õlgu, silitasin ta rinda ja libistasin käe aegamööda allapoole, kuni tundsin läbi riide midagi suurt ja kõva. Võtsin kiiresti oma rüü seljast, tõmbasin ta asemele ja surusin peaaegu väevõimuga enda sisse. Rohkem polnud mul vaja teda ärgitada. Meie armatsemine oli nii tormiline, et läks hulk aega, kuni mulle jälle meenus, kes ja kus ma olen.

Meie vahekord kestis terve suve ja sügise, siis aga juhtus midagi, mis tegi sellele ootamatu ja kiire lõpu. Ma ei tea, kuidas oli mu poeg asjast aimu saanud. Võib-olla ei suutnud me päeval küllalt ettevaatlikud olla, piisas mõnest kogemata nähtud pilgust või pealt kuuldud lausekatkendist — ta oli tähelepanelik ja tundlik laps. Võis ka olla, et keegi oli talle midagi vihjanud. Igatahes oli ta tulnud ühel õhtul enne meid oma õpetaja tuppa ja peitnud end sirmi taha. Me poleks teda oma naudingulõõmas märganudki, aga ta ei suutnud lõpuks enam nuuksumist tagasi hoida. Kui me poisi avastasime, hakkas ta karjuma. Ta nägu oli pisaratest paistes. Ta ei lubanud meil ennast puudutada, rabeles lahti, jooksis oma tuppa ning sulges end sinna. Hommikul oli tal palavik ja ta sonis. Isegi meelemärkuseta olekus ei lasknud ta mind endale ligi. Ta hüüdis oma surnud isa ja palus, et see ta ära viiks. Ta oli väga haige. Siis ma andsingi tõotuse. Ühel ööl, kui poja seisund oli kriitiline, nägin ma oma surnud meest unes. Ta istus ihuüksinda suures pimedas ruumis, pea norus. Ma silitasin ta juukseid ja võtsin ta käe pihku, nagu talle eluajal oli meeldinud. Ma palusin meest, et ta ei võtaks poissi enda juurde, vaid jätaks ta elama. Ma lubasin, et kui poiss terveks saab, ei maga ma enam iialgi ühegi mehega, vaid pühendan oma elu pojale.

Mu poeg sai terveks ja ma pidasin oma tõotust. Imelik, see ei olnudki raske — nüüd, kui ma ise olin sellise otsuse teinud. Hoopis raskem oli tagasi võita poja usaldust. Tema senise õpetaja, oma armsama, olin ma ta haiguse ajal ära saatnud. Ma ei jätnud temaga korralikult jumalagagi, nii vähe hoolisin äkki temast. Uus õpetaja, kelle palkasin, kui poeg jälle õppimisvõimeliseks sai, oli pisike ja krimpsus vanamees. Sellegipoolest hoidis poiss minust kaua eemale. Tema arust olin oma teoga reetnud ta isa, keda ta kõigist inimestest kõige rohkem oli armastanud.

Palusin pojalt oma süü andeks. Katsusin talle juhtunut seletada, rääkisin meest ja naist kokku vedavatest jõududest. Julgesin isegi arvata, et ta isa oleks mind mõistnud ja mulle ehk koguni andestanud. Poiss oli muidugi liiga noor niisuguseks jutuajamiseks, aga ta oli ise sekkunud ja ma pidin need asjad selgeks rääkima. Ma ei usu, et ta mu juttudest alguses kuigi palju aru oleks saanud, aga sedamööda, kuidas ta sirgus ja mehistus, pidi ta hakkama mind paremini mõistma. Pikapeale näisid haavad armistuvat ja me saimegi temaga taas paremini läbi. Ja siiski ma ei tea, kas ta mulle oma südamepõhjas kunagi päriselt andestas.

Nüüd, kui mu poeg oli sirgumas noormeheks, tabasin end nii mõnigi kord otsimast ta näos tuttavaid jooni. Püüdsin esile manada oma kunagise teejuhi ja puu all istunud mehe nägu, aga aeg oli need lahustanud ja jätnud mällu vaid ebamäärased helendavad laigud. Ma pidin leppima sellega, et mulle jääbki teadmata, kes on mu poja pärisisa. Pojale ei rääkinud ma neist meestest kunagi. Mu abikaasa ise oli tunnistanud ta oma pojaks ja poeg oma armastusega tema oma isaks. Ainult see oli oluline ja kõigel muul polnud tähtsust mujal kui ainult minu mälus. Tundsin end vahel juba vana naisena. Mõne aasta pärast pidi poeg peremeheohjad suguvõsa varade üle enda kätte võtma ja minia majja tooma. Siis oli minul aeg tagasi tõmbuda. Võisin jälle istuda midagi tegemata terrassil ja vaadata kaugeid mägesid, nii nagu kunagi ammu lapseeas.

Aga veel kord tegi mu elu täispöörde ja kõik läks teisiti, kui olin lootnud. Ajad suures maailmas olid rahutud. Sõdu peeti mitmel pool, maad mööda hulkusid metsistunud jõugud, mägedes varitsesid röövlid. Siia kõrgele polnud seni veel keegi sattunud. Ja ometi lõpuks see juhtus. Rünnak toimus ööpimeduse varjus nii kiiresti, et mehed ei jõudnud vastuhakuks õieti relvagi haarata. Nood olid elukutselised kõrilõikajad. Kõik, kes ette juhtusid, raiuti surnuks, toit ja varandus veeti kaasa, hooned pisteti põlema. Tules hävis ka meie suur elumaja, hinnaline mööbel, vaibad ja kunstitööd, mida mu mees nii väga oli armastanud, ning hindamatu raamatukogu. Ainsa silmapilguga olime puupaljad. Redutasime hommikuni hõõguvate varemete soojas läheduses, järgmisel päeval jagasime väheste ellujäänutega nappe toiduvarusid ja klopsisime poolpõlenud lauajuppidest kokku ajutisi peavarje. Kuidagi saime hakkama, aga oli selge, et talve pole niiviisi võimalik üle elada. Arutasime asja pojaga. Erinevalt paljudest teistest oli meil pidepunkt, millest kinni haarata. Mu mehe varanduse hulka kuulus ka majapidamine all tasandikul. Seda korraldas palgaline majavalitseja, mina polnud seal kunagi käinud. Muidugi võisid rüüstajad olla ka selle maatasa teinud, kuid siiski oli see võimalus, mis vääris uurimist.

Nii lahkusime pojaga ühel hommikul oma hävitatud kodu varemetelt ja alustasime teekonda alla orgu. Minu jaoks oli see tagurpiditee. Mälestustetulv vajus mu peale ja erutas mind. Tookord olin olnud noor ja elevil, mu kaaslane aga elukogemustega mees. Nüüd olin ise samas eas kui tema toona ega oodanud elult enam õigupoolest midagi. Minu saatjaks oli seekord aga elu alguses seisev nooruk, kelle seeme oli pandud kasvama tol ammusel retkel. Siis läks mu tee ülesmäge, nüüd alla. Sellegipoolest tundus mulle mõnel hetkel, nagu oleks see olnud üks ja sama teekond. Nagu poleks ma kogu oma elu teinud muud, kui käinud mehe õõtsuva selja taga mööda mägiradu.

Mõni päev peale meie retke algust tõusis mul palavik. Neelamine oli varemgi valuline olnud. Küllap olin külmetanud juba üleval mägedes, tulekahjust peale polnud ma päriselt sooja saanud. Püüdsin siiski vastu pidada ega öelnud pojale midagi. Tema pärast oli tingimata vaja kohale jõuda. Õigupoolest kuulus sealne majapidamine ju talle. Majas võis olla vääris­esemeid, mille müügist saadud raha abil õnnestuks ehk korraldada poja tulevikku. Muidu aga ootas teda viletsus, millele ma ei tahtnud mõelda. Mässisin end ööseks üleni teki sisse ja käskisin oma tulitaval kehal terveks saada. Hommikul tundsingi end paremini. Päeval juhtus aga midagi kummalist. Poja järel mööda rada allapoole sammudes tundus mulle korraga, et ma olen jälle noor tüdruk. Mitte ainult haiguse vaevad polnud möödas, vaid kogu aastate koorem oli kehast ja meelest kadunud. Jalad liikusid otsekui iseenesest, hingata oli kerge, hing ootusärev. Samal ajal mu mõistus teadis, et see pole nii, mu keha on tegelikult vana, väsinud ja haige. Ometi oli tunne nii tugev, et pidin uurima oma kätt. Nahk oli krimpsus, veresooned käeseljal tursunud. See tuttav vaatepilt rahustas mind ja tõi reaalsusesse tagasi. Unenäoline meeleolu siiski jäi. Mõne aja pärast viirastus mulle, et mu ees kõndival mehel on hallitriibulised juuksed. Need olid ilmselt läbi puulehtede poja juustele langevad päikesetriibud, mida mu palavikust erutatud meeled tõlgendasid omatahtsi. Sain kõigest aru, ent nägemused jätkusid sellest hoolimata.

Õhtul asutasime end öömajale ühe kõrge kaljuseina ette. Poeg leidis kaljus koopataolise õnaruse, kuhu me mõlemad parajasti pikali heitma mahtusime. Koobas oli tühi, põrandal vaid veidi kuivanud lehepuru ja oksaraokesi. Mu pea käis ringi, ärevus hinges kasvas. Mulle näis, nagu oleksin siin kunagi juba olnud. Mõni samm koopast eemal kõrgus krobelise tüvega vana puu. Seekord polnud see meelepete. See oli kindlasti seesama koht. Palju aastaid tagasi olin ma siit rada pidi ülesmäge läinud ja üks mees oli jäänud puu alla istuma. Mu süda peksles, kui ma puu juurde astusin, ma ei tea, mida ma leida lootsin. Käisin ringi ümber jämeda tüve, patsutasin käega paakunud koort, aga kusagil ei paistnud pisimatki vihjet olnust. Korraga puutus mu jalg millegi kõva vastu. See oli purunenud savikauss, vihmast ja päikesest tuhmiks pleekinud, rohi kasvamas pragudest läbi. Kellele iganes see ka kunagi kuulunud oli, pidi too inimene olema siit lahkunud väga ammu. Ma läksin tagasi koopasse, heitsin poja kõrvale pikali ja tõmbasin teki lõuani.

Ma ei tea, kui kaua ma olin niiviisi poolunes tukastanud, kui ärkasin äkitselt selge teadmisega, et keegi vaatab mind. Poeg mu kõrval magas noore inimese sügavat und. Pikkamööda harjusid mu silmad pimedusega ja ma eristasin koopasuul üht tumedat mehekogu. Taas ei tundnud ma mingit hirmu. Kõik oli just nii, nagu olema pidi. Ma tõusin vaikselt, et mitte äratada poega, ja hiilisin välja. Mees seal koopa ees sirutas käe, ma võtsin sellest kinni. Mu tulitava pihu vastas tundus tema oma jäiselt külm. Pimedas ei näinud ma mehe nägu, aga selleks polnud tarvidustki. Mees viis mind puu juurde, mille alla oli nüüd kuhjatud pehme lehehunnik. Heitsin ööjahedusest värisedes lehtedele, kaaslane laskus mu kõrvale. Sel hetkel, kui ta mind embas, lahvatas mus miski, mis pani mu palavikukuuma keha vappuma ja pühkis ainsa hetkega mälust kõik olnu. Järele jäi vaid meeletu igatsus millegi järele, mille jaoks inimkeeles pole sõnu. See igatsus rebis katki mu senise mina, nii nagu torm käristab tükkideks paberile maalitud pildi, ja kui ma pärast meie kehade lahknemist pimeduses lebasin, teadsin ma, et seda pilti ei õnnestu enam mitte kellelgi mitte kunagi tagasi kokku panna. Sirutasin käe oma kaaslase poole, aga tundsin vaid tühjust. Tõusin ja vaatasin puu taha, ka seal polnud ühtki hingelist, ainult kuuvalgus heitis maastikule tontlikke varje. Võtsin puutüve ümbert kinni, surusin põse vastu karedat korpa ja silitasin teda hüvastijätuks. Ma teadsin, et rohkem pole meil määratud kohtuda.

Hommikul kaebas poeg väsimust. Ta oli maganud halvasti. Puude kohin oli tunginud ta unedesse ja saatnud teda läbi öö. Ning vastu hommikut oli ta näinud unes oma isa istumas ihuüksi suures pimedas ruumis, pea norus.

Sundisime end taas minekule. Kui möödusime suurest puust, peatusin korraks. Öisest asemest polnud jälgegi, ilmselt oli tuul lehed laiali puhunud. Midagi läigatas rohu sees. See oli punane savikauss, tuliuus, just nagu äsja voolija käte vahelt tulnud.

„Kummaline, võiksin peaaegu vanduda, et eile seda siin polnud,” imestas poeg.

„Sa ei pannud hämaruses lihtsalt tähele.” ütlesin mina. „Lase olla, on asju, millesse on parem mitte sekkuda. Meie ainuke võimalus on edasi minna. Me peame alla jõudma, ükskõik mis ka ei juhtuks.”

Me hakkasime jälle minema ja sel korral polnud mul enam tõesti mingit vajadust tagasi vaadata.”

Naine jäi vait. Kui vaikus juba väga pikaks venis, küsis mees: „Ja siis? Mis sai edasi?”

„Edasi ei saanud enam midagi,” ütles naine.

„Kuidas ei saanud?” imestas mees. „Lugu jäi ju pooleli. Kas te jõudsite alla? Ja mis seal juhtus?”

„Ma ei tea,” ütles naine. „Rohkem ma ei mäleta.”

„Tuleta meelde,” nurus mees, „kindlasti meenub sulle midagi.”

„Ei,” ütles naine. „Rohkem ei ole midagi. Edasi on pilt absoluutselt tühi.”

„Kuidas on see võimalik?” imestas mees. „See lugu peab ju kuhugi välja viima. Mingi lõpuni.”

„Ei pea,” ütles naine.

„Kas see, mida sa rääkisid, juhtus mõnes su eelmises elus?” uuris mees.

„Sa ju tead, et ma ei usu eelmistesse eludesse,” ütles naine.

„Mis see siis oli?” küsis mees.

„Ma ei tea,” ütles naine. „Sina tahtsid, et ma rääkima hakkaksin. Ma hakkasin, ja siis see tuli. Mul polnud enne sellest kõigest aimugi.”

„Ma olen ikka häbenenud sinu ees oma seksuaalseid himusid,” tunnistas mees. „Nüüd tuleb välja, et tegelikult oled sa hoopis hullem kui mina. Kas sul on veel selliseid lugusid?”

„Võib-olla,” ütles naine. „Ma ei tea enne, kui ma rääkima hakkan.”

„Kas nad on selle loo jätk?” päris mees.

„Ma ei usu,” ütles naine. „Ma tõepoolest ei tea.”

„Räägi veel,” palus mees. „Ükskõik mida, proovi.”

„Ma ei jaksa enam,” ütles naine. „Ma olen väsinud. See oli pikk retk, see väsitas mu surmani ära.”

„Jääme siis täna magama,” ütles mees. „Võib-olla homme. Või mõni teine päev.”

„Võib-olla,” ütles naine. „Head ööd.” Ta keeras mehele selja ja tõmbas lina ümber.

„Head ööd,” ütles mees. „Ära jäta mind maha,” sosistas ta siis naisele kuklasse.

Naine pööras end aeglaselt näoga tema poole. „See oled ju sina, kes mind maha jätab,” ütles ta.

Kuuvalgus paistis aknast sisse. Linna hääled väljas olid vaikseks jäänud. Kõik magasid.