Valvuri evolutsioon

Talvo Pabut

 

Marko Pühvel oli valvur. Inimeseks oli ta arenenud, nagu väidab Charles Darwini evolutsiooniteooria, viimases staadiumis ahvist. Valvuriks oli ta arenenud inimesest. Tema hüüdnimi oli Maroko Pühvel. Maroko oli ilmne tuletis Markost.

Selline nägi välja siis Marko inim- ja nimeevolutsioon. Marko perekonna­nimi ei arenenud aegade jooksul kuhugi. Pühvel on pühvel on pühvel.

Markantsust lisas hüüdnimele Marko töökoht. Marko oli ehitusobjektide ööpäevaringne valvur. Ehitusplatsi traatvõrkaed ümbritses Markot kõigist neljast küljest ja nägi välja nagu aiad loomaaias. Muidugi polnud tema aed nii vägev, tugev ja kindel, aga muidu olid aiad sarnased, ja Marko oli selle aia sees ning iga mööduja võis kaeda aias ringi tatsuvat Markot. Aiast väljumine oli Markole keelatud. Seda sätestas valvurite põhikirja II peatükk ja selle punkt 8: Valvur ei tohi omavoliliselt lahkuda objektilt.

III peatükk fikseeris ettevõtte administratsiooni otsuse lepingutingimuste ja töödistsipliini rikkumise eest ette nähtud karistuste ja trahvide süsteemi kohta. Selle II alapeatükis — valvuri töölt vallandamine —, täpsemalt punktis 4, oli ühe võimaliku vallandamise põhjusena nimetatud objektilt loata lahkumist või ilma mõjuva põhjuseta töölt puudumist.

Iga kord, kui Marko tööle tuli, oli ta lõksus. Õigemini aias. Tema ainus pelgupaik uudishimulike silmade eest oli valvuriputka, kuhu ta võis varjuda samamoodi nagu loomaaia loomad oma varjualustesse, ent erinevalt loomaaia loomadest ei tohtinud Marko varjuda mitte siis, kui tahtmine tuli või möödakäijad teda narrima hakkasid. Marko pidi iga poole tunni tagant läbi käima objekti territooriumi perimeetri. Nii kohustas leping. Perimeetri läbimine võttis aega 12 minutit ja 15 sekundit. Seega pidi Marko iga poole tunni tagant traavima aias ringi ligikaudu kuraditosin minutit, mil ta oli vaatajatele vaadata ja pilkajatele pilgata. Just võreaia ja perimeetril tatsamise tõttu panidki semudest keeleteritajad talle hüüdnimeks Maroko Pühvel. Hüüdnime kinnistamiseks riputasid semud ühel öösel, kui Marko jälle perimeetril oli, märkamatult teiste väravasiltide vahele vastavasisulise sildi „Objekti valvab Maroko Pühvel”.

Nalja kui palju.

Iseenesest polnud Markol aias olemise vastu midagi. Päris väiksena oli ta mitu aastat käinud lasteaias, kust samuti niisama asja ees, teist taga välja ei pääsenud. Seetõttu oli tal kogemus olemas.

Ajaliselt paistab toonane aeg küll kauge, ent mälu-uurijad on täheldanud, et mida vanem on inimene, seda selgemad on tema lapsepõlvemälestused, ja Marko oli just nii vana (75+)… Mis tähendaski, et mida aasta edasi, seda selgem pilt oli tal lapseeast. Kõik need aastad, mis jäid seitsmenda ja seitsmekümne viienda eluaasta vahele, olid vahelduva eduga hämarad. Koolitee algus oli veel üpris kenasti meeles. Koolitee lõpp enam-vähem. Ülikooli lõpp meenus suhteliselt selgesti, ent järgnenud tööaastad üsna ähmaselt, seda enam, et nende pikkade aastate jooksul poleks Markol nagu õiget ametit olnudki.

Ta oli olnud administratiivtöötaja, kultuuritöötaja, noorsootöötaja, sotsiaaltöötaja, tööhõiveameti töötaja, veel-kusagil-töötaja jne. Igal pool töötaja. Igas töökohas oli tal olnud töötaja laud ja igas ametis oli ta tegelnud kõigega ja eimillegagi.

Töötaja ei olnud amet. Töötaja ei treinud puitu ega metalli, ei ladunud müüri ega kaevanud kraavi. Kõike seda tegid töömehed, kellel olid ametid: tisler, müürsepp, kraavihall, kraanajuht, galvaanija või ükskõik kes. Neid oli õpetatud treima, kraavi kaevama, kraanat juhtima, lehmi lüpsma. Marko ei olnud mingit ametit õppinud. Marko ei osanud käega isegi kärbse pesa teha. Marko oli töötaja, keda polnud õpetatud töötama. Tema väljaõpe oli piirdunud sellega, kui tähtis on õigel ajal tööle jõuda. Kui tähtis on töölt ilma põhjuseta mitte puududa. Kui tähtis on õigel ajal lõunale minna — ja veel tähtsam õigel ajal lõunalt tagasi tulla, ning kui oluline on mitte lahkuda töölt enne tööpäeva lõppu. Need töötarkused olid Markole aastate jooksul kuvaldaga pähe taotud ega kuulunud arutamisele.

Kui Markol oleks avanenud võimalus tööhõiveametis karjäärinõustajana karjääri teha, siis oleks ta ilmsesti, enam kui tõenäoliselt, võinud saada suuga suure linna tegemise spetsialistiks. Ta oleks kraavikaevajal soovitanud kopameheks õppida ja pakikandjal tõstukijuhiks hakata või autokullerina kätt proovida. Tal oleks kõiksugu teisigi tehnoloogia arenguga kaasnevaid nippe varuks olnud, nii et nõustaja näpunäiteid järginute karjäär oleks võinud nii mõnegi redelipulga võrra kõrgemale jõuda.

Karjääri ei võrrelda redeliga mitte ilmaaegu. Redel ongi just kõige kindlam vahend, et maapinnalt kõrgemale pääseda. Kraavihall oleks kopa peal hoobilt märksa kõrgemal kui labidaga kraavi põhjas tegutseja. Pakikandjagi oleks tõstuki või kullerauto peal maapinnast vähemalt pool meetrit kõrgemal kui kahe jalaga maa peal olija. Selline oli Marko arvamus.

Kui Marko oleks saanud karjäärinõustajaks, siis oleks ta saanud koha tööhõiveametis ja poleks enam olnud töötaja, kes paneb pelgalt isikuandmeid kirja, paljundab ametimeeste töögraafikuid ja saadab laiali ringkirju, teeb mida iganes, mis töötaja kompetentsi kuulub ning… ei eelda mingit kompetentsi.

Kuid… karjäärinõustajat Markost ei saanud. Karjäärinõustaja lähiaja koolitused oleksid lõppenud alles siis, kui Markol pensioniea piir juba selja taha jäänud oleks. Markot ennast poleks see ajanihe teps mitte häirinud, ent tööhõiveameti kuldreegel number üks kuulutas selge sõnaga, et tööhõiveamet hõivab tööhõiveameti töötajat tööga ainult kuni pensionieani. Kellel vastav iga kätte jõudis, need ka pensionile saadeti. Tööhõiveameti nägemuses ei kuulunud pensionärid tööhõiveameti värbamisaluste isikute kategooriasse. Seetõttu oleks pensionär Marko karjäärinõustajaks koolitamine olnud sulaselge riigi raha raiskamine. Elukogemus ei maksnud tööhõiveameti silmis punast krossigi, sest elu läheb teadupärast iga kell edasi. Niisiis: tööhõiveametnikuna oleks ta ikkagi pensionipõlve kätte jõudes pidanud endale ise hõive leidma.

Vahet seega polnud ja sestap oli Marko varakult asunud oma pensionipõlve plaanima. Andes endale täielikult aru igasuguste ametioskuste puudumisest, ei hakanudki Marko kandideerima kontrolöriks — ei riigi-, parkimis- ega piletikontrolöriks. Samuti ei üritanud ta läbi lüüa ei arvuti-, kommunikatsiooni- ega kaubatundmisspetsialistina. Lolli järjekindlusega kandideeris ta ainult nendesse ametitesse, kus vajati töötajaid, sest olla töötaja oligi ju terve tema tööelu olnud tema spetsialiteet. Nii sai Markost veel vanuigi taas töötaja. Koguni kahekordne töötaja. See, et teda tavakõnepruugis valvuriks nimetati, oli lihtlabane kattevari. Tegelikult oli Marko ametinimetuseks „turvatöötaja abitöötaja”. Reaalsuses tähendas see, et tuli valvata ehitusobjekti territooriumi ning sissepääsuväravaid. Teda oleks võidud vahest isegi väravavahiks kutsuda, mida mõned lõuapoolikud ka tegid, aga üldiselt öeldi tema kohta ikkagi valvur, sest nii oli lühem ja suupärasem. Ehitusmeestel oli tarvis ehitustöid teha, mitte lõugu lõksutada.

Nii ta siis valvaski. Vahel päeval, vahel öösel. Enamasti ikka öösel. Ja see Markole meeldis.

Öösel ei olnud ülemusi irisemas ega tarka nõu andmas. Öösel ei olnud ehitusmehi koos tööriistadega väravast sisse ja välja voorimas. Tööriistadel pidi Marko eriti hoolikalt silma peal hoidma — kas on ikka omad või on võõrad. Meelde tuli jätta veel mõndagi.

Ööd, aiaga piiratud objekt ja objekti territoorium olid ainult Marko päralt. Iseenesest oleks Marko ju võinud öösiti ka kellegi teadmata aiast lahkuda ning lähemat ja kaugemat ümbrust uudistada, kuid reglement on reglement, ja Markol oli olemas südametunnistus, millel oli kiuslik komme teda hiljem piinama hakata.

Üks kord selle valvetöötaja piisavalt pika karjääri jooksul — ja see oli kolm aastat tagasi — oli ta aiast väljunud. Kiviviske kaugusel objekti väravast, aiaga piiratud koplis tiirutasid ringi kaks hobust, ja Markol oli palav soov nendega sõprust sõlmida. Paraku lõppes see väljaskäimine halvasti. Veel nüüdki hakkas Markol oma tollast omavoli meenutades süda valutama. Seda enam, et hobused olid lonkinud toona päikeseloojangu ajal ristikut näksides koplis ringi vähimagi soovita aiast välja kippuda, ainult tema oli oma aiast luba küsimata lahkunud nagu mingi meelemõistuseta elajas.

Tõigal, et pärast tööpäeva lõppu, öö hakul ja öösel polnud objektil kelleltki luba küsida, ei olnud mingit tähtsust. Loomad olid tookord osutunud mõistlikumateks ja ausamateks, tema, Marko, oli aga saanud karistada.

Nüüdseks oli sellest möödas juba kolm aastat ja Marko oli selle aja jooksul valvanud oma aeda ja väravat nagu loom. Ainult tänu sellele, et värava­valvuri putkas mängis raadio ja lisaks muusikale paisati sealt Marko maailma ka aiataguseid välisuudiseid, tundis Marko, et elab siiski inimeste maailmas.

Siis juhtus see, mis võib igaühega juhtuda ja peaaegu kõigi valveputka teenritega ongi enamasti vähemalt korra juhtunud. Küll ehk mitte sedavõrd drastiliselt, nagu juhtus Markoga.

Iseenesest ei ole selles midagi erakordset, et valvur läheb oma objektil ringkäiku tegema, kuid Marko oli enne seda hajameelselt sisse lülitanud signalisatsiooni, mis reageeris igale aiaäärsele liikumisele kõigis neljas ilmakaares. Nagu ikka, võttis ta riiulilt luku, sulges putka ukse, pani taba ette ja vajutas kinni. Ja ka selles pole midagi erakordset, et valvur luku võtme putkasse unustab. Taba sulgemiseks pole ju võtit tarvis. Tõsi, tavaliselt ei jäta valvurid ega ehitussoojakute mehed putkade või soojakute võtmeid siseruumidesse, vaid sokutavad need väljapoole soojakuid ja valveputkasid, kust teadja inimene selle muidugi iga kell välja võib koukida ja luku avada, aga seekord läks ometi kõik teisiti.

„Oh hajameelsus, sina kalliks minev mõru mesi…”

Muidugi pole ka putkasse või soojakusse luku taha unustatud võti mingi eriline katastroof, sest enamasti oli igal lukul ka varuvõti. Tuli ainult ilmutada kannatlikku meelt ja oodata ülemust, kelle võtmekollektsioonist võis üldjuhul ikka leida sobiva varuvõtme, ja kui tagavaravõtit polnud ei maa all ega maa peal, siis oli ülemustel õigus kasutada kahte kõige universaalsemat tööriista, mis inimkond eales on välja mõelnud: raudkangi ja kuvaldat. Kellel pole tahtmist ja kannatust hommikuni oodata ning kes ei karda juba öösel oma valvuriapsakat tunnistada, võib ülemusele helistada. Mobiil­telefon on valvuritele kohustuslik ja selle kaasaskandmine veelgi kohustuslikum, aga…

„Oh hajameelsus, sina kalliks minev mõru mesi!”

Marko mobiil oli jäänud putkasse võtmete seltsi. Just nimelt võtmete seltsi, sest Markole kui staažikale töötajale olid usaldatud mõlemad võtmed — nii põhi- kui varuvõti. Ja seal nad siis lebasid heledasti valgustatud lauaplaadil sõbralikult ühes rõngas, küljes lipik kirjaga „Putka”. Võtmete kõrval ilutses telefon, millega sai mänge mängida, netis surfata, sotsiaalmeedias möllata, pildistada, filmida, sõnumeid saata ja vastu võtta ning loomulikult helistada. Marko võis ennast lohutada ainult sellega, et unustamine on sama inimlik kui eksimine.

Et öö oli piisavalt soe, ei hakanud Marko võtmetest ja mobiilist probleemi tegema. Hommikuni ja tööpäeva alguseni polnud enam kaua jäänud. Vaid seitse tundi ja siis saabki tema ööpäevapikkune vahetus läbi ning vabadus on aiavärava kaugusel. Seniks võis kerge südamega minna valvuriringile. See tegevus oli kahekordselt kasulik. Esiteks täitis ta perimeetrit mööda tatsudes oma tööülesandeid veelgi kohusetundlikumalt kui putkas molutades, ning teiseks aitas kõmpimine ja värava juures edasi-tagasi tammumine kenasti aega veeta. Tema vanuses lisandus boonusena veel liikumise sportlik külg. Niisama poleks Marko viitsinud tammuda, aga nüüd oli ta meeldivas sundseisus.

„Väike treening ei tee paha. Annab võhma, teeb head tervisele ja eluiga pikeneb tahtmatagi.”

Nii mõtles Marko ringile asudes, unustamata samal ajal ka valvurile tüüpilist oleviku- ja tulevikuaritmeetikat:

17 tundi möödas, 7 veel ja siis on lõpp

18 tundi möödas, 6 veel ja siis on lõpp

19 tundi möödas, 5 veel ja siis on lõpp

20 tundi möödas, 4 veel ja siis on lõpp

21 tundi möödas, 3 veel ja siis on lõpp

22 tundi möödas, 2 veel ja siis on lõpp

23 tundi möödas ja siis jääb vaid viimane tund ja ongi päris lõpp.

Ent juba kohe alguses tabas Markot katastroof. Pärast võtmete ja telefoniga toimunu teadvustamist oli ta ringkäiku alustades unustanud sootuks, et oli signalisatsiooni sisse lülitanud.

Esimese signalisatsiooniliini häiresignaal pistis üürgama niipea, kui Marko oli jõudnud tänavapoolse aiavõrgu ligi. Ta sibas ruttu putka juurde tagasi. Häires pole ju midagi hullu. Tuleb ainult putkasse minna ja signalisatsioon välja lülitada.

Et putka oli lukus, oli Markole oimamatu üllatus, sellele järgnes totaalne vapustus, mis sundis teda ennastunustavalt putka ust lõgistama. Metsik jõud, mida Marko ukse kallal tarvitas, oleks peaaegu viinud niikaugele, et putka oleks talle kaela sadanud. Kaotanud putkasse pääsemise lootuse, tormas Marko värava juurde väljapääsu otsima, aga pani hüüdma ka perimeetri teise signalisatsiooniliini. Värav ei olnud niisama tõmmata ja tõugata. Värava avamiseks ja sulgemiseks oli vastav pult. Ja pult oli loomulikult ohutuse mõttes hoiul putkas. Putka oli lukus.

Juba täiesti arutu Marko jättis värava rahule ning galopeeris mööda aiaäärt, et leida mõnd traatvõrgu rebendit. Rebendit ta ei leidnud, küll aga pani üürgama kõikvõimalikud signalisatsioonisüsteemid, mis valvasid suletud territooriumi soovimatute külaliste eest. Kõrvulukustav signalisatsioonide ulg oli tappev. Putkasse pääsemata ei olnud võimalik neid vaigistada. Peagi ühines signaalidega Marko mobiil. Nelja signalisatsioonisüsteemi ennast­unustav märguanne ehitustandrile tunginud võõrastest liikuvatest objektidest oli juhtimiskeskuse keskarvuti ogaraks ajanud ja kõikide monitoride ekraanid olid häiresignaalidest punased, mistõttu läks silme ees kirjuks ja seejärel juba mustaks ka valvekeskuse töötajatel. Enne täielikku arukaotust oli neil siiski nii palju mõistust peas, et saata Marko valvatavale objektile teiste turvafirmade vabad mobiilsed üksused.

Päev hakkas juba koitma, kui nood aia taha jõudsid, aga ainult aia taha. Värav jäi nende ees suletuks, sest värava pult oli putkas ja putka võti teadagi sealsamas, ja lisaks oli aia sees veel Marko, kes traavis huilates mööda aia äärt nagu loom loomaaia puuris.

23 tundi oli möödas, oli jäänud ainult viimane tund ning selle lõpu loomalik ootus.

Kui olukord viimaks pärast päikesetõusu lahenes, viidigi Marko loomaaeda ja pandi seal ühte kenasse aedikusse, mille ees kõnnitee ääres ilutses võrdväärselt teiste tutvustavate viitadega ka selgitav silt „Maroko pühvel”. Seal siis Marko koos teiste pühvlitega ringi traaviski.

„Loomast oled sa võetud ja loomaks pead sa saama!” Nii ütles Marko koos semudega uuele ringile minnes, ja seda ei saatnud mingi signaalide ulg. Kõrvu paitas vaid pühvlite (Bubalus), kahvripühvlite ehk aafrika pühvlite (Syncerus caffer) ja vesipühvlite ehk arnide ehk india pühvlite (Bubalus arnee) sõramüdin. Need viimased on muide kantud maailma punasesse raamatusse, nagu ka Maroko pühvel, kelle pahkunud sõrgade mahedad matsatused mattusid suuremate ja karvasemate sugulaste ühetaolisse sammutüminasse.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood