Rahvuslane ja kirjanduslugu
Mai, 2016
Toomas Haug: „Tagasi Troojamäele”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 487 lk.
On üldteada, et Toomas Haug on „vana kooli” kirjandusuurija, kelle käsitlused on tõsiseltvõetavad, kultuuriloolisest teadmisest läbi imbunud ja sealjuures huviga loetavad. Tema seekordne artiklikogumik „Tagasi Troojamäele” on kolmas omasugune pärast „Troojamäe tõotust” (2004) ja „Klassikute lahkumist” (2010) — paks, maitsekalt kujundatud, omamoodi petlikult kivihall. Mõlemad varasemad kogumikud on pälvinud kulka esseistikapreemia, praegune sama kategooria nominatsiooni.
Kuigi viimasel ajal on kombeks refräänina õhata, et tühja neist kogumikest, vaja oleks monograafiaid, vaibub Haugi raamatute ees küllap ka selline kurtmine. Kõigepealt on „Loomingu” toimetaja kohus ja õigus vormistada tekkinud mõtted ikka esmalt oma ajakirja veergudel. Teiseks ei jää Haugi kirjatööd üksikuteks juppideks, niidid jooksevad tagasi neissesamadesse varasematesse kogumikesse, kus on juba juttu tehtud mitte ainult Tammsaarest ja Tuglasest, vaid ka Jaan Krossist, Mart Mägrast ja Andrus Kivirähkist ning koguni Jüri Loigust ja Enn Nõust. Kolmandaks on sellel õieti tugev sisuline alltekst, kui artiklikirjutamist kritiseeritakse. Nimelt kujutavad niisugused lühikäsitlused enesest mõnikord üksnes materjali toorest ja hoolimatut venitamist valitud lähenemise liistule — ammu olemasoleva vastuse tarvis püstitatakse nii-öelda tagantjärele küsimus. Haugi kohta see ei kehti. Tema tekste lugedes süveneb pigem veendumus, et küsimust ja vastust ei saa teineteisest üleüldse nii puhtalt lahutada, nagu see humanitaaria puhul kohane ongi.
Niisiis kvaliteedis kahtlusi ei ole. Ja ka Haugi uurijaprofiil paistab olevat jäänud üsna muutumatuks. Tema puhul on ikka ja jälle esile toodud laialdasi faktiteadmisi ja sealjuures erilist huvi kirjandusvälja perifeeria vastu, distantseerumist eblakatest teooriatest ja postmodernismist, rahvuslikke väärtusi, võimet ja kommet lavastada kultuurilugu otsekui kirevaks draamaks ning ühtlasi üleüldist mängulist, muigavat alatooni, mis tõsisesse juttu sisse tungib. Kõik see on senimaani alles ja tõsi. Mis lavastamisse puutub, siis seekord nimetab Haug ise, et kirjandusloo kirjutamine meenutab „pilditegemist” ehk filmitegemist ning tema alternatiivseks ametiks võiks olla filmimonteerija (lk 143). Vahest just see komplekt, ennekõike lavastuslikkus üheskoos selgelt väljajoonistuvate konservatiivsete väärtusprintsiipidega asendabki tema jaoks spetsiifilisi teoreetilisi mõistesüsteeme.
Aga kui kirjutaja ise ei olegi teab kui palju muutunud, on seda aeg. Lisaks muule on Haugi kohta leitud, et vastu vaidlema ta üldiselt ei ärgita[1] ning et tema arvustamine on „konfliktivaba olukord”, kuna Haugi kirjatööd „intrigeerivad, äratavad respekti ega haava samas kedagi”[2]. Nüüd, kui Haug pöördub tagasi Troojamäele, on lugu keerulisem. Tänases Eestis on tunda tugevat polariseerumist, mida kobavaid koodnimesid kasutades võiks nimetada liberaalse ja konservatiivse vastanduseks. Ning Toomas Haug on üks väheseid kirjamehi-kirjandusuurijaid, kes on selles vastasseisus mööndusteta valinud rahvuskonservatiivse poole. Tal on kindlasti mõttekaaslasi, näiteks nii oma kui teistegi kultuuriajakirjade toimetustes, kuid need on seni pigem vältinud oma ideoloogilise kuuluvuse otsest avalikku sõnastamist õhkkonnas, kus intelligentsiga seostatakse pigem vasakliberaalseid vaateid. Või teisalt, konservatiivsuse lippu võtavad kanda need, kelle puhul jätab see kokkuvõttes mulje pigem mitmemõttelisest postmodernistlikust mängust ilma tummise ja koherentse sisuta, nagu (:)kivisildnik või noorema põlvkonna esindaja Mihkel Kunnus. Haug on aga seotud näiteks blogiga huikajad.blogspot.com, mille eesmärgiks on salgamata „kokku hõigata need inimesed, kes multikultuurses maailmas ekslevad ja tunnevad suuremat vajadust rahvusliku identiteedi mõtestamise järele”.
Nüüdismaailmas kõlab juba see leebe ja igati kaasav sõnastus — veider mõeldagi — pisut kummalise ja võõrana. Ettevaatlikult ja mahedalt, kuid kindlalt sõnastatakse peavoolust lahknev positsioon. Nüüd peaksimegi Haugi kirjandusuurimust vaatlema selle uue maailma kontekstis: kuidas mõjub siin ja praegu uurimistegevuses kaasa tema rahvuskonservatiivne positsioon? Mingil määral on kirjandusteadus igal juhul rahvusteadus, kuid kas Haugi oma on seda kuidagi eriti? Kas ka üha reljeefsema vastasseisu aegu püsib tema käsitlustes mänguline noot? Ning kuidas hindab mängleva distantsi ja tõsimeelse rahvusluse tasakaalu praeguses olukorras publik, eriti noorem põlvkond, keda on rikkunud kõik need teooriad, kogu see postmodernism ja multikultuursus?
Omalt poolt võin raporteerida, et vanema kultuuriloo puhul, mida koondab kogumiku teine alaosa „Kadunud paradiis”, erilisi vastuvõtutõrkeid ei tekkinud. Teatud määral võibki oodata, et kaugem minevik on igasuguste päevakajaliste virvete suhtes immuunsem; see pole siiski paratamatu, kui meenutada „Eesti ajaloo” keskajateemalise teise köite ümber tekkinud põhimõttelisi väitlusi. Haug viitab rahvusliku ajalooga seotud vastuoludele ka ise, kui kurikuulsast seitsmesaja-aastase orjaöö mõistest rääkides märgib: „Sekulariseeritud ja dekonstrueerivale ajalookäsitusele on Jakobsoni ja Tuglase arusaamised ehk muuseumikaup.” (Lk 95.) Kuigi võib aimata, et Haugi enese sümpaatia kuulub Jakobsonile ja Tuglasele, hoiab ta oma käsitluses siiski asjalikku uurijadistantsi. Rahvusluse ja kirjandusteaduse ühendab eneses eriti monumentaalsel moel käsitlus „Kadunud paradiis: identiteet kui looming. XIX sajandi nostalgiat”. Siin aetakse ilmselgelt eesti asja, kuid kuhugi pole kadunud muie suunurgas, näiteks kui kirjutaja tõdeb: „Tõepoolest, iga aialapike, kus viibib järelärkamisaegne neiu, muutub Bergmanni silmis paradiisiks.” (Lk 108.)
Just selle kaugema aja puhul töötavadki naljad kõige paremini ning on võimalik kõige vabama käega kokku monteerida kaadreid või lavastada neid kultuuriloolisi müsteeriume, mida on kiitnud varasemad arvustajad. Kui uurija teatab: „Tuglas oli XX sajandi esimese poole eesti kirjandusloos kõige radikaalsem, kõige maksimalistlikum reisija” (lk 214), ei ole vähimalgi määral oluline, kas see tõepoolest nii on. Lugeja loeb ja kuulaja kuulab, sest seda muinasjuttu tahab ta lasta enesele jutustada, täpselt samamoodi nagu näiteks muinasjuttu grafomaan Jüri Loigust ning Marsi-paanikast 1920. aastate Eestis. Huumor on sageli kuiv ja iseloomulik materjali heale tundjale, kes aastatepikkuse tutvuse järel võib enesele ajuti lubada ka familiaarsemat suhtumist objektisse, näiteks kommenteerides Tuglase loomingut: „Tõepoolest, võime kujutleda maailma lõppu ja inimese meeleheidet, kui ta püüab seal läti keeles teed küsida!” (Lk 217.) Ning isegi selgesti ideoloogilisse raamistikku paigutuvad naljad jäävad ennekõike naljadeks. Kui Kalevipoja reiside kohta öeldakse: „Muidugi küsime nüüd, kas juba siin on tegu tüüpilise välismaale õppima asumise propagandaga?” (lk 219), saab ka välismaal õppimas käinu aru, et tegu on lõõbiga.
Kolmas alaosa, „Tagasi Troojamäele”, koondab ennekõike kommentaare nüüdisaja kirjandusele. Arvustatakse Mehis Heinsaart, Sofi Oksaneni, Andrus Kasemaad ja mitmeid teisi. Pidades meeles algset küsimuseasetust — mis mulje jätab rahvuslasest kirjandusuurija praeguses Eestis? —, võiks ju arvata, et siit võrsub mingeid konflikte või pingeid. Kuid ei, Haug näitab end põhjaliku, tasakaaluka ja veenva kriitikuna. Tõsi, mõned tema teemapüstitused mõjuvad kummastavalt või panevad ärevalt kõrvu kikitama, näiteks kui rahvuslik aspekt kistakse esiplaanile Mehis Heinsaare puhul: „Kuid Heinsaar ei ole välk. Heinsaar on eestlane. Ta on eesti kirjanik ja tema kui nähtus, tema kui füüsika ja aura on vallandunud täiesti konkreetses eesti kontekstis.” (Lk 355.) Aga Haugi järeldused ei ole üldiselt labased ega kitsarinnalised. Ta ei tõtta kirjanikke „ideoloogiliste puudujääkide” pärast kõrvale heitma ning koguni kaitseb näiteks Sofi Oksaneni võimaliku etteheite eest, et romaani „Kui tuvid kadusid” peategelane Edgar Parts võiks mõjuda ebameeldiva üldistusena kõigi eestlaste kohta. Ja teiselt poolt, Enn Nõu puhul võiks ju tekkida kiusatus tõlgendada tekst juba üksnes taustateadmiste põhjal isamaaliseks. Ent Haug võtab elegantselt kokku: „Mida autor tahab meile öelda, on teisejärguline küsimus. Nõu väljenduslaad on mingi selge sõnumi väljafiltreerimiseks liiga retooriline. See lihtsalt näitab, milliste mõtete, kujutluste ja seoste virvarrini viib pool sajandit okupatsiooni ja pagulust.” (Lk 382.)
Muide, nii viruvana kui uhiuue kirjanduse puhul reedab Haug siin-seal, et teab üht kui teist siiski ka teooriatest. See paljastub enamasti mõne nalja käigus, kuid ometi kasutab ta vastavatest lähenemistest ka funktsionaalselt ära just niipalju, kui parasjagu tahab. Näiteks tögab ta Jakob Liivi analüüsides feministlikku lähenemisnurka, ent ometi jõuab kärmelt esitada ka selle lähenemise täiesti mõeldava tulemuse (lk 108—109). Või alustab Sofi Oksaneni raamatu arvustust nii: „Vanal õndsal ajal oli kombeks küsida, millest raamat räägib. Tänapäeval on olulisem teada, millist lugemismudelit raamatu puhul kasutada” (lk 384), ja läheb siis edasi tõepoolest just neidsamu lugemismudeleid pidi.
Pisut teisiti on lugu selle ajaga, mis jääb Tuglase—Tammsaare ja XXI sajandi vahele. Kui tuleb juttu nõukogude perioodi kultuuriloost, kaoks justkui muie Haugi suunurgast. Toon muutub sakraalseks ja pateetiliseks. Natuke pelutav on õigupoolest terve raamatu esimene alaosa, „Taganemine tontide eest” — juba see fraas on tugevasti laetud, kuna viitab Uku Masingu luuletusele, millest kujunes üks nõukogudeaegse eestluse võtmetekste. Siingi leidub tundlikke kirjanduskäsitlusi, samuti huvitavate arhiivimaterjalide publikatsioone, aga kõlama jäävad pigem lõpupunktiks pandud paatoslikud meenutused seoses Jaan Krossiga. Samasuguses laadis on raamatu lõpulugu „„Liivika” kodukord. Kohtumine Herman Evertiga”. Tihti seostubki paatoslik hardus inimestega, kellega Haugil on olnud isiklikke kokkupuuteid, ja mõnikord avaldub see ka ilma, et otseselt tuleks mängu rahvusküsimus. Mingit kompromissitut tõsimeelsust leidub nõnda ka Toomas Liivi mälestuskonverentsi ettekandes ja Asta Põldmäe tekstikogumiku eessõnas. Kuid kõige süstemaatilisemalt tuleb see esile ikkagi seoses isamaaliste teemadega.
Eksemplaarseks näiteks väidetu kohta võiks siinkohal olla see, kuidas figureerib Haugi käsitlustes Andrus Kivirähk, kellesse puutuvaid kommentaare leidub üle kogu raamatu. Kogumiku alguses Jaan Krossi mälestusi arvustades kirjutab Haug oma riigist vähe hoolivate kodanike kontekstis sellest, kuidas Ivan Orava arvukad järglased tõmbavad „rõkatades vee peale” kõigile oma eelkäijatele Lehola Lembitust kuni Konstantin Pätsini; selline mentaliteet on autori meelest ignorantne ja tänamatu (lk 79). Ivan Orava järglased ei ole muidugi Ivan Orav ning Ivan Orav ise ei ole muidugi Andrus Kivirähk, ent jääb mulje, et oma kõnekujundis Haug neid vahesid ei tähtsusta. Ivan-oravalikul viisil vett peale tõmmata saab ju ikkagi kirjaniku aupakmatu konstruktsioon, mitte vana sepa kui groteskselt patriootliku figuuri (või tema järglaste) sõnasõnaline tegelaskõne. Teisal aga kaitseb ta Kivirähki Joel Sanga eest, hõlmates esimese kirjanike sekka, „kes sellel [kunsti- ja moraalikriteeriumide ähmastumise] püdelal ja hukatuslikul pinnal vaenlase taktikat ära kasutades üritavad veel midagi sisulist, ühiskondlikult olulist või lausa rahvuslikku väljendada” (lk 342) — see on kahtlemata austusavaldus, kusjuures tasub märgata väärtuste gradatsiooni: sisuline < ühiskondlikult oluline < lausa rahvuslik. Viimaks võtab Kivirähki põhjalikumalt ja nüansirikkamalt ette tervenisti temale pühendatud artikkel „Andrus Kivirähk ja kolm uinumist”, kus Kivirähk defineeritakse kui ideoloogiline kirjanik. Ning see ideoloogia osutub Haugile lõpuks meelepäraseks: ta möönab küll kirjaniku halvemate päevade olemasolu, kuid määratleb ta lõpuks kui „eestipärasest loodus- ja kasinusmoraalist” lähtuja (lk 419—420) ja leiab kokkuvõttes, et Kivirähk on täiesti võrreldav vana aja kirjandushiiglastega, kes tegelesid „mingi „raske asjaga”” (lk 424).
Nii tundub vähemalt mulle, et mõnes üksikus kohas paneb rahvuslik imperatiiv Haugi nagu pisut komistama. Kuigi nõukogude perioodi kõrgendatult tundlik, traagiline, ainuüksi surve ja vastupanu terminites kirjeldamine on kindlasti osalt maitse, osalt põlvkonna küsimus, jätab see ülejäänud ajajärkude elegantselt mängleva ning olukorda ohjava käsitlemise kõrval siiski kuidagi plassima mulje. Eriti Ivan Orava niisugune hindamine tundub küll sedasorti tõsimeelsusena, mida hea kirjandusnärviga inimeselt ei ootaks.
Kuid — kui naasta alguses püstitatud oletuse juurde, et suuresti just rahvuskonservatiivsete väärtustega põhistatud uurijapositsioon nii-öelda asendab Haugile teooriat, siis peabki asi umbes nii käima. Iga teoreetiline lähenemine koos oma premissidega suunab viljelejat kõigepealt materjali valikul, seejärel kirjutab talle teatud määral ette küsitavad küsimused ning viimaks neile antavad vastused. Kui virk uurija selle juures aeg-ajalt ka naeruväärsusse välja jõuab (psühhoanalüütik kõiges seksi nägemiseni, soouurija kõige sookonstruktsioonidele taandamiseni ja nii edasi), võib lausa öelda, et see annab üksnes kiiduväärt tunnistust tema järjepidevusest. Erinevalt ülejäänud vaatenurkadest ei kõlba oma keskset lähenemisviisi võtta ega jätta vastavalt sellele, kuidas see parasjagu kasulik tundub. Ning rahvuslikku platvormi ei tohiks siin hinnata teistest lähte-eeldustest karmimalt. Kuni kummastavad järeldused ei hakka domineerima ja kuni üldjoontes säilib mängu ilu, on kõik kõige paremas korras. Rammus ja maine faktipinnas, millest Haugi mõttemängud võrsuvad, avaldab aga välismaise mõtte kunstväetisel kasvanud uuema aja kirjandusuurijale võib-olla enamgi muljet kui neile, kes selliste teadmiste ulatusega maast-madalast harjunud on ja seda loomulikuks peavad.
[1] M. Mutt, Exegi monumentum. „Sirp” 4. II 2005.
[2] M. Velsker, Korduvad tõotused. „Keel ja Kirjandus” 2005, nr 5, lk 409.
