Aga ükskord algab aeglane aeg…

Tiina Ann Kirss

Veronika Kivisilla: „Cantus Firmus”.

„Näo Kirik”, 2015. 109 lk.

Esimesel lugemisel jäin pidama Veronika Kivisilla kauni kujundusega luulekogu vahelehtede soonelistesse labürintidesse ning keskaegsetesse muusikapartituuridesse. Pean ka (üles) tunnistama, et sellel esimesel, värskusnäljasel lugemisel jätsin vahele kiilumärgistatud rütmilises proosakirjutuses joonealused ja keskendusin seotud kõnes tekstidele. Harjumusest (ehk ülekohtuselt) kuulasin vaid ühte häält — nii, nagu kunagi ammu harjutasin klaveril eraldi nõrgema vasaku käe partituuri. Teisel ja kolmandal lugemisel tegin selle võla tasa.

Labürint on iidne, enese vaikuses selgeksrääkimise vahend, milles ei puudu ängistus ega ilu („jõgi kasvab iga käänuga”, lk 70). Veronika Kivisilla tundlikud, keelekaevu vaatavad luuletused mõõdavad sissepoole käändumiste ilu aeglases tempos, rahulikult ning usaldavalt, justkui kiirust kiusates. Näiteks rändab luuletaja Käsmu rahu otsima ja avastab, et paari põgusa päeva suvises vaikuses on ootamatuid tasandeid, avausi, mida ta uudistab: „põdra­kanepi pealael / tudisevad kahkjad ebemed / meenutus vaevu veel / ta leegitsevast elusuvest / ja punavast punkariharjast” (lk 21). Magades „sõnasõba silmil”, oskab ta lugu pidada seisundist, kus sõnu ei tule ega tule ja igapäevaelu kommentaarium tekitab vaid müra.

Kokku mõõdavad Kivisilla luule­kogu alaosad välja seitse tsüklit. Ühest küljest lähtuvad ja lõpevad need kõik argielu imelisuse paradoksaalsuses. Kui aga vaataja silmis poleks juba „rõõmu ühest ilusast päevast”, jääks see imelisus nägemata: „Kas uskuda silmi / kui hommikuse ajalehe esikaas / tavaliste tapateadete asemel kuulutab: // võimas kevad loomaaias: / pulmatujus ilve­sed / laulavad ja tantsivad” (lk 15). Kivisilla luuletused hõikavad metsa rikkumatult ning lootusrikkalt, olgu siis koidueelse ärksuse või videviku sosinaga.

Veronika Kivisilla luules on mõõde, mida tänapäeva elu ja materialistlik ellu­suhtumine võõristab, ehk isegi tõrjub. Selleks mõõtmeks on palve, mis oma loomult on kummardus kõiksusele, avatus võimalusele, et elus on rohkem kui see, mida näha ja tajuda oskame, et kuskil püsib inimeses praotatud uks avarilma, mis on suurem kui tema ise. Julgus seda ust, seda avaliolu võimalust kõnetada on juba järgmine julgusaste, millega iga lugeja ei tarvitse nõus olla, kuigi Kivisilla luuletused teevad sellegi trotsi elavalt nähtavaks, kui küsivad: miks mitte? Paradoksaalselt jõuab selle ukse olemasolu tõdemiseni vaid terava tähelepanu kaudu, nimetades oma pilguga seda, mis asub vahetus läheduses. Selles aspektis ühineb Kivisilla jõulise luuletraditsiooniga: luuletamine on pühitsemine, olemasoleva tihendamine (Dichtung) loomingulise vaevaga. Luuletajana on Kivisilla oma lugeja vastu siiras ning ahvatlev: igatsust ei ole vaja häbeneda, peita ega jätta seda pelgalt inimeste hoolde. Selle nimel kõneleb luuletus „Marie Underi vana sireli otsas”, üks kogumiku kaunimatest tekstidest: „siin sirelite all / ja nende aegu / (kohe pärast näsiniint) / istun täna veidi aega mina — / keskpäeva uimastavas lõõsas” (lk 49). Sirel õitseb igal aastal uuesti ega vanane. Küll on ehk väljaspool lugeja tavateadvust, et väga mürgine näsiniin õitseb enne õnnestavat (tavaharva viielehelist) sirelit.

Luuletuste tee viib rahust, ehk kontemplatiivse rahu eeskojast — sealt, kus keha ja meel pole veel jõudnud rahuga harjuda —, läbi värskendava, jõudu taastava vaikuse tagasi argisesse ellu. Esimesel Käsmus veedetud päeval kirjutab luuletaja: „aga mina tulin / üksinda siia / et mitte muutuda muumiaks / et koju tulles / jutustada lastele / elusast sõnnikumardikast / kes oskab seada samme / ja rihtida radu / Linnutee järgi // kõnelda sellest / et kivid on / tegelikult elus / sest siin Käsmu vaikuses / võib kuulda / kuidas nad hingavad” (lk 20).

Usuline keskkond ehk kogukond on oma iidsete traditsioonidega, kaunite kordustega Kivisillale peibutav: „kell kaks on Käsmu kiriku / uue katuse õnnistamise teenistus / mind on pühapäevadega õnnistatud / kord pühapäeval / Pühtitsa kloostris / kõik olid oodatud / iguumenja Filareta ametisse kinnitamisele / (Varvara oli äsja surnud) / äkki olin ühes unenäolises saalis / nunnade koor laulis / habemikud usuisad tõstsid hõbepeekreid / ja nähtamatud käed / kandsid lauale uskumatuid piduroogi / ka uskmatutele / sõin ja jõin seal minagi / aga ei tea siiani / kas see õnnis pühapäev / oli ikka päriselt” (lk 28—30). Need omavahel haakuvad meenutused ja jutustused, rõhkudega sõnadel „uskmatu” ning „uskumatu”, jätavad luuletaja vaheruumi osaduse ja igatsuse vahele, Käsmu kiriku tagumisse pingiritta: „olin küll niipalju pagan / et sündida neljapäeval / aga oma lapsed sünnitasin / juba pühapäeval”.

Kivisilla luuletustes on tervitatavalt palju eesti keele loomulikku rütmi, millele eesti luuletraditsioonile vihjavad read lisavad kõla ja tähendust: „Ujutasime sinuga üht paati / siis kui jõgi oli alles väike läte / jõime ja pesime naerdes palet / mõtlemata mis saab / teadmata ühtegi nime” (lk 70). Pisut teises kontekstis annab luuletaja oma kaheksa-aastasele pojale märku ajast, „mil olin sind veel ainult südamega näinud” (lk 81). Kõnelda luulekeeles oma lähedastega on taas märk nii keele vaoshoitusest kui selle avatusest.

Luulekogu teise osa pealkiri „Causae et Curae” osutab homöopaatiale: väike tilk haigust tekitanud mürgist võib haigusest terveks teha. Selles osas on peaaegu igal luuletusel joonealused märkmed, mõnikord pikemad kui luuletus ise. Rütmiliselt ja tunnetuselt ehe värss „Sulasuvi” on hea näide. Joone alla jäävad tähelepanekud, mõtted, assotsiatsioonid, millest igaüks oleks võinud olla luuletuse tõukeks. Need allmärkused ei reeda oma otstarvet: ehk on need luuletuse eeltingimused, näpuharjutused, pudemed selle tihendamise tööst või mõtted, mis tulid luuletajal alles pärast seda, kui luuletus oli pinnale tõusnud. Luuletus „Lumi on hall” on üks vähestest, mis on joonealusest materjalist nõrgem. Esimene allmärkus koosneb tervest paragrahvist, mis räägib õpetajast kui maa soolast, kalambuuritseb selle metafoorse väljendi ümber ning seejärel lubab ettekujutusel välgatada ja sõnamänge jätkata.

Tahes-tahtmata mõtiskleb lugeja joonealuste märkuste vajalikkuse üle. Need ju ei seleta ega tõlgenda luuletust, mille juurde kuuluvad. Veronika Kivisilla on leidnud huvitava viisi näitamaks luuletamise toormaterjali ning selle viljastavat toimet. Mõnikord keerlevad allmärkuste sõnad proosasse tagasi, teinekord harjutavad akorde, häälestumisvõimalusi. Lüürika lugemise harjumus pannakse proovile, lugejat ärgitatakse kaasa mängima. Küll aga on kohti, kus luuletaja võinuks usaldada oma värsi ümber koonduvat vaikust ja lubada luuletust selles vaikuses puhata.

Veronika Kivisilla kogumikule annavad subtiilse noodi lembeluuletused. Üks kaunimaid neist on „Öö süütab kastanil küünlad”, mille lihtne keel väljendab vaoshoitud, kuid siirast kirge. Kogumiku emotsionaalsel taustal on õnnelik armastus, tunnete tasakaal, ühte­hoidmine, mida eemal- ja omaette­olu virgutab ning uuendab. Armastus on põhinoodiks alaosa „Helluse bakter” luuletustes. Selle hoovus kandub ka järgmisse osasse „Põrnika palvus”, mille keskmes on emad, lapsed, esivanemad: „Sa magad / mu lapsuliblikas / tiivad nii kenasti koos // ja mina vaatan aknast talve // eile kui kühveldasid mehemoodi lund / küsisid korraga minult / kas sa just sellist poega / endale tahtsidki?” Eriline ehedus on luuletusel lillede müümisest kalmistu väravas, see sisaldab meenutust vanaisast, kes ei tahtnud urnimatust: „mulle pärandas vanaisa kaks labidat / mina istutasin tema hauale kasakakadaka // olin alatihti temaga kaasas / iial ei eksinud ma surnuaias ära / need rajad olid omad ja tuttavad…” Kaunilt sõnastatud on ka luuletus „Jürgenile mõeldes”, ja lugeja saab muidugi aru, et pühenduse Jürgen on ka kogumiku järelsõna kirjutaja, muhe ning hea sõber, luuletaja Jürgen Rooste. Luuletaja annab „JR-ile” jõulise nimetuse „verevend” ja avaldab kartust, et nimetatud Jürgen on (elupõletajana) ohus. Vihjamisi jõuab luuletusse enesekahtlus, mis ilmselt tuleneb mõnest Kivisilla loomingu retsensioonist: „ma mõtlen sellest mida täna lehest lugesin: / mu luule olevat helge / ometi olen arvand / et ta kulgeb mööda minu valusamat / vildakamat telge / kas olen tõesti hoidnud käes / vaid turvalist ja pehmet lelu / ja pole õiget elu / ta tegelikku vilu ega valu näinudki?”

Pikad vabavärsilised luuletused alluvad kiusatusele jutustada, kuid jutustamise ja lüürika loomus on erinev, isegi vastandlik. Kivisilla üritab neid impulsse kooskõlastada, mõõtes jutustamise rütmi reapikkuse vaheldumisega ning jättes ära kirjavahemärgid. Need on tuttavad, mõjusad võtted, millega luulesõna rikastab imetabaselt argielu ja ühtlasi mahub argiellu ära. Küsimus on õigustatud: kas ta mahub liigagi mugavalt? Kas tema narmad on karedad või pehmeks hõõrutud? Kivisilla luulekeelel ja elutunnetusel on sugulust Denise Levertovi, Robert Creeley ning Marie Ponsot’ga. Esimest on eestikeelses tõlkes tutvustatud, teised aga ootavad eestindamist.

Lugejana tekkis vahel mõte, mis juhtuks, kui Kivisilla püüaks oma luuletuste seadmisel ka „lahutamise meetodit”, loobuda liigsetest sõnadest, isegi vaikusega üle pakkuda, proovida, mis juhtuks, kui midagi ära või vahele jätta. Sellised mõtteproovid võiksid justkui kommentaariumi lisamise vastandina Kivisilla järgmisi luulekogusid „läbi katsuda” ning teravdada taju üleminekutel jutustusest lüürikasse ja vastupidi.

Veronika Kivisilla luulekogu pealkiri „Cantus firmus” (literaalses tõlkes ‘kindel laul’) osutab keskaegsele muusikale, täpsemalt Gregoriuse cantus’ele. Katoliiklikus traditsioonis tähendas Gregoriuse cantus munkade või nunnade kogukonna ühislaulu, mis ülistab Jumalat kalendri ja tekstide range jaotuse järgi. Nende ridade kirjutajale on aga see kontekst saanud veel teise mõtteseose: nimelt kirjutas luterlik teoloog ja Saksa vastupanukiriku liige Dietrich Bonhoeffer veidi aega enne oma hukkamist koonduslaagris pikema meditatsiooni abielu teemal. Ta võrdsustas abielu inimelu cantus firmus’ega, nõudliku polüfooniaga, mis mõnikord eeldab pingutust laulda ühel häälel üht ja sama meloodiat. Veronika Kivisilla luule on ilma range stiilita „kindel laul”, mille taga ja ümber kumiseb lähedaste inimeste omavaheline harmoonia, nii katkendlik, nagu see igapäevaelu frustratsioonides sageli on. Tema luuletused kutsuvad püsima ja lootma, tabama aeglast aega ning liikuma selles sõnade väel.