Arkadi Severnõi, Nikolai Gogol ja Marusja Klimova Viljandis, peldikuist rääkimata ehk pahupidi eestivene kirjandus

Ingrid Velbaum-Staub

Paša Matšinov: „Gogoli disko”.

„Lepp ja Nagel”, 2015. 144 lk.

Eestimaisest evangeeliumist:

[—] 3. Talvekartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus.

(Valdur Mikita, „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika”)

Ei ole mõtet teeselda, nagu poleks arvustuse kirjutaja teadnud, et selle ilmumise ajaks on „Gogoli disko” pärjatud nii Kultuurkapitali proosa­auhinna kui Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga ja et retsensioone on juba üllitatud ridamisi. Ja ei saa ka eitada, et see poleks tekitanud mõnevõrra, tsiteerides romaani, „depresjakki (kadunud eestlaste poolt nii armastatud muretsemist)”, mida siis selle kohta veel uut öelda. Juba on kirjutatud muusikast, esoteerikast, blatnoiintelligentsist, ka­rakterikesksusest, kohaspetsiifilisu­sest ja Viljandi trammist. Kirjutiste rohkuse põhjal eeldan, et ka need, kes pole teost veel lugenud, teavad, et reinkar­neerunud Vene tsaaririigi (millega Balti riigid on taasühendatud) provintsilinna Viljandisse ilmub samamoodi surnuist tõusnud Nikolai Vassiljevitš Gogol. „Sinise kaardiväe” bütsantslike kellatornidega Moskova geto, sealhulgas jube Gogola Iela, on kogu täiega Viljandisse ümber kolinud ja „Alkeemia kaksteist võtit” leidnud suhteliselt turvalise pelgupaiga Loenhard Kevade Antikvariaadis.

Väike kõrvalepõige: 2015. aasta oli tähelepanuväärne selle poolest, et lõpule jõudsid lausa kolm „hullupanemise”-triloogiat. Matsin-Matsins-Matšinovi raamatusarja kõrval ka Valdur Mikita lingvistikatriloogia ja Andrei Ivanovi Skandinaavia-triloogia. Ja kui tohib teha väga jämedakoelise üldistuse, on kõigi viimane raamat eelmistega võrreldes tumedamates toonides. Mikita puhul on küll tegemist kerge resignatsiooniga eelneva pulbitsemise taustal, aga Ivanovil on hüsteeriline naljakus asendunud kliinilise depressiooniga ja üheks tegevuspaigaks on Jämejala asutus, millest saab ka „Gogoli disko” lõpp-peatus.

„Ajaintonatsioon, mees, on sul paigas,” ütleb dirigent Eeri Mammutov romaanis ürgrokenrollilikule talendile Arkadi Severnõile. Ajaintonatsioon on tõepoolest olemas, ehkki see pole kindlasti Eesti vabariigi sajandale sünnipäevale järgnev ajastu. See on ikkagi Severnõi ajastu, Stalinist Brežnevini, üksikute sööstudega praegusesse sajandisse, kus militsionäärid salaja oma nutitelefonidest Arkašat kuulavad või väriseb tundmatule välimärkideta kangelasele, rohelisele mehikesele püstitatud tüüpmonument, aga need sööstud tõmmatakse kiiresti romaani digipöörde-eelsesse aegruumi tagasi. Seepärast ei pane imestama, et tsaaririigis peavad korda militsionäärid, mitte kardavoid, ja ehitatakse just hruštšovkasid. Ehkki samas laseb autori mängulust lint- ja kassettmagnetofonidel esindada kooperatiivi kaubamaja kaudu ametlikku kultuuri ja vinüülplaatidel, millele Severnõi hääl vist kunagi ei jõudnud, tõelist underground’i.

Arkadi Severnõi lugu jätkub läbi teose, autor on osavalt põiminud romaani kanvaasse nii eluloolisi fakte kui laule, pannes Severnõid tsiteerima ka kõrvaltegelased, näiteks Londoni kelneri („student-nemodnõi”), andes tšekist Murkale sõiduvahendiks sinise takso, möödaminnes mainides Severnõi kohtumist Brežneviga ja tema surmaeelset neljakümnekilost kehakaalu. Kel huvi, võiks otsida Youtube’ist Lev Lurje dokumentaalfilmi „Arkadi Severnõi. Inimene, keda polnud” — äratundmisrõõmu on rohkesti.

Romaani tegelaskond on niisama kirju kui Severnõi lauludes. „Šikaarsesse Riia jõuku” kuulunud taskuvaras Konstantin Opiatovitš („Sinise kaardiväe” doktor Opiatuse sugulane?) stiljaaga-biitlifänn Vasja Koljuugin, põrandaalune prodjuuser Adolf Gukš, kohalik Santana Grigori Mansett ning veel allesjäänud pärisrahva esindajatena ettekandja Katerina, kes on küll pigem otsekui Dostojevski teostest välja astunud, nukuteatris elutsev vastupanukääbik härra Pugi ja antikvariaadipidaja-esoteerik Loenhard Kevad. Mõnusalt irooniline on seik, et just üle kõige selgust ja valgust hindav Konstantin Opiatovitš korjab trammist kaasa surnuist tõusnud Gogoli, kes hakkab külvama segadust ja hämarust.

Abram Terts (Andrei Sinjavski), mees, kes erinevalt Severnõist tõesti oli laagrileiba maitsnud, kirjutas oma teoses „Gogoli varjus”: „Mõnikord tundub, et Gogol tegeles kogu oma eluaja suremisega ja oli sellega kõiki ära tüüdanud.” Sama vaevaliselt tegeleb Matsini Gogol elus püsimisega. Võib-olla tahtmatult haakub romaan kaasaegse popkultuuri zombi-teemaga. Elav surnu Gogol, kes romaani kestel kas sööb (peamiselt kotlette) või on peldikusse suletud, suudab sellest hoolimata mõjutada kõiki, kes temaga kokku puutuvad. Valvekorrad restoranis „Romaan” meenutavad vägagi Homa Brutuse surnuvalvet jutustusest „Vii”, eriti Loenhard Kevade seksuaalsusest laetud nägemus muuseumivalvur Zinaida Prokofjevnast, kes näis seletamatult noor ja krapsakas ning lõpuks kägistas mehe ootamatu meheliku jõuga oimetuks. Ja võimsalt üle võlli lasi end biitliaustaja Vasja Koljuuginile ilmutanud parun von Glehn oma back-to-the-USSR-tööeetikaga. Ent erinevalt Homast annab autor siiski armulikult valvajatele võimaluse nende ette kerkiva õuduse eest ummisjalu põgeneda. Ja veel üks jaburavõitu paralleel — Homa Brutus sõidab oma surnupalve-ülesannet täitma kraakovi tõllas ja Gogolit kohtame kõigepealt trammis, mis sõjatrofeena toodud Krakówist.

Marusja Klimova, keda romaanis kordagi nii ei nimetata, ei ole eelmisel aastal festivali HeadRead väisanud Piiteri kirjanik, vaid Murka, undercover-tšekist samanimelisest blatnoilaulust. Ehkki siin-seal kassipojaga võrreldud, esindab Murka koos oma vastasmängija Konstantin Opiatovitšiga kogu selles hullumeelses loos ratsionaalset mõtteviisi, millel aga mingit võiduvõimalust ei näi olevat. Hoolimata sellest, et kõik Gogoli-evangelistid on suletud hullumajja, levib nende googol-moogol-tramburai sõnum pidurdamatult. Eespool mainitud Abram Tertsi sõnutsi kujutas Gogol vaimusilmas ette sellist raamatut, mida lugedes hakkaks maailm täiuslikust ilust särama ja igavene patuta hõim valitseks uuenenud maailma. Ehk kujutabki Matsin sellise Gogoli teose loomise võimalust — kabalist nagu ta on.

Selle potentsiaalse sära kõrval ei saa aga kuidagi mööda minna peldikute tähtsusest romaani tegevusruumis. Lokaali „Romaan” peldik, millest saab mitmeks ööpäevaks Gogoli vabatahtlik-sunniviisiline eraldumiskoht, armeenlase restorani piinlikult puhas tualettruum, kus Arkaša kohtub ebamaise geišaga, kes on taas „Vii” preili kehastus, ning Katerina väljakäik, mille seina tagant muusik Mansett leiab kabalistliku paradiisiaia ja kus Gogol üritab süveneda eesti kirjandusse, mida tsaari ukaasiga on igasse tualetti lubatud kaks nimetust. Katerina kirja pandud evangeelium aga tekitab juba midagi rahvusliku vastupanu taolist: „Varsti hakkasid eestlased nagu meelega kõigis linnakese tualettides lugema sinna hoiustatud eestikeelseid raamatuid.”

„Gogoli diskot” lugedes tabasin end mitu korda katselt seda teksti vene keelde tõlkida. Lobedat eesti-vene-inglise segakeelt, mis on selles teoses orgaaniline ja justkui ainuvõimalik, ei ole siiski nii lihtne ümber panna, ja just seetõttu, et keelte kokkupuutepunktis tekivad kummalised assotsiatsioonid, mida ühe keele eemaldamisega enam kätte ei saa. Aga keel keeleks, mingil määral on see ikkagi eestivene kirjandus — näide, kuidas eesti keeles kirjutaja laseb endast läbi vene lood ja laulud ning vene kirjanduse Gogolist ja Dostojevski „Alandatutest ja solvatutest” Bulgakovi, Nossovi ja Pelevinini välja. Kuigi kuidagi ei tahaks siin tagasi tulla peldikukujundi juurde, sest tulemus — ehkki läbi seeditud — pole ju üldse paha. Pigem vastupidi.