Hämaruses helendust otsides

Arno Oja

Mehis Heinsaar: „Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”.

„Menu”, 2016. 232 lk.

Kui härra Paul tuttavaid vanamehi näppamast tüdines, hakkas ta kroonikaid kirjutama ning käis ära iseenda teises otsas, kus sügaval elu hämaras kohtas rändaja õnne. Ent õnn, teadagi, on muutlik ja pime! Ühtäkki leidis härra Paul end kesk ebatavalist ja ähvardavat loodust, miskipärast ülikonnas. Teadvusele tulnud, vabanes ta kestast ning adus unistuste tapvat kasvamist inimmaastikel. Vältimaks seejuures surma jäämägede vahel sinises metsas, putkas ta kiiresti kuu teisele küljele, kus ülejäänud elu õnnenatukest pidi saatma hiiglasuur lakkamatu mõte. Isegi siis, kui Kuu on kõigest üks Tartu tänav!

Niisugune võiks välja näha kirjanik Heinsaare omakäeline loomingu ülevaade. Et tema viimastes raamatutes pole ühtki härra Pauli? On, sest härra Paul on tõeline Eesti mees, kes on auto­riga alati tema võimatul missioonil (Toomas Haug) kaasas ning valmis luha enesena luhta minema! Reaalelus on ta legendaarse tädi Maali kaasa, sama müstiline kui temagi. Kuna mees vanadesse eurokingadesse enam ei mahu („Kingade elu”) ja uued pigistavad, siis peab ta raamatuis elama mitme teise nime all. Ainult korra kuus saab ta Olev Virkusena Elistveres mäetippu ronida ja näha „õhkõrna helendust [—] selle kehva maa ning pimedate inimeste kohal kumamas” („Kuningas”, lk 214). Tema Eestimaa kohal! Kui öökull huikab meid, siis tuleb taas rännuteile minna, sest „rändajad on kõik. Unes või ilmsi, ükskõik kus või mil viisil” (lk 123). Inimmaastike muutumises hoiab virgena seesama hingejõu helin, millest Mehis Hein­saar on varemgi kirjutanud („Looming” 2010, nr 12) ja mis nüüd paneb hämaras helendust nägema ega lase fregatil „Armastus” jäässe tarduda. Ehkki Aale (angerjas, saksa k) Hägg­blom (õitsev toomepuu, rootsi k) sureb siiski, diagnoosiks „südame seiskumine veresoonte jäätumise tagajärjel” (lk 211). Kõik lihtsalt ei ole Aabel Vikerpuud, suremismeistrid!

Kuu teisel küljel viib Tõnu Tenderiks (kultuurimaja juhataja, mitte praegune EKI direktor!) kehastunud härra Paul mehe kokku metsaeideks saanud emakese Looduse endaga. Too tutvustab Tenderit mesilindudele ja juhatab teda rahvuskultuuri ning iseenda juurte manu. Seepeale mõtleb „kulturnik” välja rahvatantsu „Maamees otsib naist” (lk 22), kuid hea, et niigi läks! Kes küll teeks Tallinna Linnamuuseumi ulmelisele direktorile selgeks, et pole just meeldiv tähistada eesti klassiku Eduard Vilde 150. sünnipäeva, seistes lagunevas majas vanadest vene kirikutest tehtud nähtamatute fotode ees?!

Ent Mehis Heinsaar sellele välja­panekule ei lähe! Ülejäänud elu õnnenatukese otsinguil laseb ta härra Paulil kahestuda: tol tuleb olla korraga nii piiblist laenatud priinimega Jaan Absalom kui ka iseenda hulkuv neer, nii tagaajaja kui tagaaetav. Eks õnne nimel tehakse paljutki ja ehk kunagi salapärases tulevikus, kuu tagumisel küljel, saavad nad taas üheks. Samal ajal jõudsid meie rännumehed juba Läänemaale, kus „mingi lind kui uue päeva maakuulaja lähenes mere poolt” (lk 130) ja saatis „hämarolekus agulimetslased” (Valdur Mikita) otsekohe Mulgimaale, lapsepõlve ja raamatu algusesse tagasi.

Esiotsa läheb Heinsaar oma kaasmulgist mõttekaaslasele Valdur Mikitale külla. Õigemini teleporteerib ennast Kärstnast Suisleppa, Mikita sünnikoju. Oma sõnutsi saadab ta sinna küll „mehe, kes ei teinud mitte midagi”, ent see saab olla üksnes kirjanik. Sest rahvasuust teame: „Tore, et sa kirjanik oled… Aga mis TÖÖD sa teed?” Sealsamas Suislepas saab autori kätte armastus ning ühes sellega unistuste tappev (ja kui ei tapa, siis teeb tugevaks!) kasvamine. Neile mõlemale langeb kaela lingvistilise metsa armurikas vihm (lk 105). Õhne jõe ääres, mis siinses kontekstis võiks vabalt kanda Õnne jõe nime! Vihm on selles raamatus üldse tähtis tegelane. Ta kosutab hinge, peseb maastikud puhtaks ja aitab hämarusest läbi näha. Vihma saatel tuleb Uubunks, hiiglasuur lakkamatu mõte, mis sõnadega „ümber vana maja sadas sooja septembrikuist vihma” lõpetabki teose.

Vahepeale jääb „Muinasjutt ohtlikust kohvitassist”, millel siinkirjutaja näeb kirjandusloolist tagapõhja. Tass „elab” Kreutzwaldi juures Võrus „Päikese” kohviku köögikapis. Ohtlikuks teeb ta bumerangina toimiv sang, mis võimaldab tassi sisu äkki kellegi riietele kummutada. Aga kuna aastal 1925 anti Eestis välja kolme mehe (Erni Hiir, Johannes Schütz, hilisem Juhan Sütiste, ja Mihkel Jürna) koguteosed „Sang” ja „Bumerang”, siis sobib auväärt tass hästi Tiit Hennoste vastsesse kirjandusregistrisse, kohvikuboheemlaste seltskonda. Kohviga „peseks” ta seal riideid vist ainult nüüdseks unustusehõlma vajunud proosamees Jürnal, kes näis liiga tavaline (novellikogu „Tavalised”, 1927).

Vist kõigi kodumaiste kirjandus­auhindadega pärjatud Mehis Heinsaar on aga praegu tõeline menukirjanik, ja sugugi mitte tema viimased raamatud avaldanud kirjastuse nime pärast. Hein­saar on huvitavat ainest käsitlev sõnamaag, keda ei väsi lugemast. Siinsel juhul omaette tänusõnad Marge Nelgile, kel on õnnestunud teosest ka visuaalselt nauditav tervik luua! Paraku on raamatu toimetaja sõlminud kokkuleppe trükiveakuradiga ja too vedas alt!

Õnnis Aleksander Suuman kirjutas oma perekonnanime siiski ühe, mitte kahe n-tähega (lk 99) ja mesilaste kogutud õietolm on suir, mitte siur (lk 25). Kirjandusrühmitus „Siuru” ei koosnenud mesinikest! Ka häirib mind toimetamata jäänud lauselõpp leheküljel 161, kust loeme, et kedagi tabas „õnnelik õnnetus luule juurde naasmise näol” [minu sõrendus — A. O.] Missugune on naasmise nägu ja kuidas sinna ronivat õnnetust ära tunda? Tule Uubunks appi, nüüd hakkab meedia lörtskeel juba ilukirjandusse jõudma!