MEIE PÄEVADE (VÕI TERVE EESTI AJALOO) SOTSIO- JA PSÜHHOGRAAFIA LÕBUSKURVAS, AGA SIISKI LOHUTAVAS VÕTMES
September, 2016
Paul-Eerik Rummo: „Taevast sajab kõikseaeg kive. Anakronistlik capriccio kahes vaatuses”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 117 lk.
Pealkiri on kohmakas, aga ma ei tahtnud lasta mööda juhust kohe midagi põhilist ära öelda, et arvustuses ennast kergemalt tunda. Tähendab, üritada jõudumööda püsida ühel lainel autoriga, kelle näidendis avaldub võime võtta raskeid asju — kive! — küllaltki elegantse kergusega. Kujutage ette lõpustseeni: taevast langeb massiliselt meteoriite, aga tema laseb kellelgi hüüda: ärge kartke! Paul-Eerik Rummo varasemad näidendid pole olnud sugugi häälestatud nii ülemeelikult.
Kuid esmalt — „Taevast sajab kõikseaeg kive” sunnib tegema väikest kirjandusloolist vahekokkuvõtet. Autor pani hiljuti maha veerand sajandit kestnud poliitikuameti (Eesti Kongressi ja Riigikogu koosseisude liige 1990—2015). Seda ajajärku raamistavad kolm näidendit: „Valguse põik” (1993), „Doc1.doc ehk lillede keel” (2002) ja nüüdne „Taevast sajab kõikseaeg kive” (2016). Rahvateenrina esindas PER tasakaalukat (isegi tagasihoidlikku), mõõdukalt optimistlikku ja praktilist eluhoiakut. (Samasugusena mäletan Paul Rummot 1970-ndatel kirjanduselus toimimas.) Näidendid aga on ennekõike traagilised. Ütleksin isegi rohkem: need näidendid kehastavad Eesti tragöödiat Paul-Eerik Rummo moodi (hoolimata sellestki, et viimane neist on pigem komöödia).
Autor ise on öelnud: „Ma üldiselt ei armasta suurt keskendumist eesti rahva ajaloolisele tragismile. Kui seda pidevalt korrutada, jäämegi lõpuks selle lõksu.”[1] Aga see on mõistagi rohkem poliitiku jutt. Kunst eeldab keskendumist. Vanad kreeklased keskendusid tragöödiale ja said sellega surematuks. Ja ei maksa unustada, et side surematute kreeklastega on PER-il üsna varajane. „Saatja aadressis” (1972) leiduv „Süit ja finaal näidendist Pseudopus” imiteerib eeskõneleja ja koori kaudu klassikalist žanrit. PER on öelnud, et „Saatja aadress” kirjeldab sõnumisaatja olukorda oma ajas, ja nagu näha, teeb seda ka tragöödia vahenditega (metaforiseerib kirjaniku asendit nõukogude süsteemis). Ja mõnes mõttes on hilisemad pärisnäidendid samasugused saatja aadressid. „Valguse põik” viitab autori lapsepõlvekodu aadressile Valguse tänavas ja kasutab varjamatult kreeka tragöödia elemente oma põhisõnumi võimendamisel.
Üldse on meie side vanade kreeklastega tugevam kui arvame. Teater on ikka Eesti ühiskonda (üsna rituaalselt) ühendanud, nii nagu vanas Kreekaski (väikerahvaste asi). Ja ootuspäraselt on selle aja jooksul kirjutatud suurel hulgal Eesti tragöödiaid. PER-i omad on seejuures kahtlemata intellektuaalselt nõtkemate hulgas. Nende mõistmine eeldab ajastukonteksti tundmist samamoodi nagu antiiktragöödiategi puhul.
- aastal „Loomingule” antud intervjuus ütles Paul-Eerik Rummo, et Eesti ajalugu on olnud väga katkeline, suured muutused on toimunud liiga tihti selleks, et inimeste teadvus ja kõik muu jõuaks nendega kohaneda. „On olnud pidev üleminekusituatsioon, kusjuures pole olnud päris selge, millele üle minnakse.”[2] Siin sõnastab ütleja Eesti tragöödia tuuma. Ta annab mõista, et eesti protagonisti elu on olnud pidev võitlus millegagi, mida üldistatult võiks nimetada liiga kiiresti kulgevaks ajaks. Pole ime, kui „Taevast sajab…” näidendis on ingelliku taustaga tegelane, kes mõnel meeleheitlikul hetkel võluviipega seiskab aja.
„Taevast sajab…” alapealkiri on „anakronistlik capriccio”. Aga tegelikult teljestab anachronismos autori kõiki lavateoseid. „Valguse põigus” on nõukogudeaegne inimene kaotanud sideme selle reaalsusega, mis sünnib taastatud vabariigi algaastatel. Ajaloo ümbertegemiste käigus on ta minetanud identiteedi ka iseendaga. „Lillede keeles” püüab tegelane kehtestada ausat moraali ja n-ö ajaloolist õiglust, kuid puruneb hoopis teistel alustel töötavas variserlikus „euromaailmas”. Tegelased on sobimatud oma ümbrusesse, traumeeritud ja „ajast maha jäänud”.
Kujutlegem, et ideaal oleks mingi sünkroonsus ja järjepidevus, iseendaga, oma ajaga ja ka ajalooga. Niisugune ideaal oli silme ees riigi taastamise aegu. Me kujutlesime, et astume „valest ajast” „õigesse aega”, ebanormaalsusest normaalsusesse. On ainult vaja avada õigusriiklik uks ja astuda. Kuid pilvist alla laskudes (ma muidugi ei tea, kas PER on kunagi pilvis hõljunud) tuli tunnistada, et sünkroonsuse saavutamine oli paljuski illusioon. Olime ikka ja uutmoodi „paigast ära”, kiiresti muutuvas veidras maailmas, keset Eesti tragöödiat, anakroonsuses. PER-i näidendid on otsene reaktsioon sellele kogemusele. „Me jõuame normaalsesse maailma liiga hilja. Tema normaalsus kaob enne ära,” ütleb tegelane „Valguse põigus”. „Nüüd on see maailm oma normaalsuse kaotanud, just siis, kui meie viimaks pärale jõudsime,” lõpetab teine tegelane selle mõtte kolmteist aastat hiljem taevakivide näidendis.
„Taevast sajab…” algtõukeks on Jaan Krossi romaan „Taevakivi” (1975), kolmikdraama Otto Wilhelm Masingu, tema naise Cara ja neid Äksi mõisas külastava Kristjan Jaak Petersoni osavõtul. Näidendi esimene vaatus järgib põhijoontes romaani: Otto, maarahva valgustaja, tegeleb salapärase kivi erikaalu mõõtmisega, et tõestada: tegemist on taevast langenud kiviga, ning Cara armub imelikku maapoissi, kelle suust purskab lõpuks verd.
Kui poeetiline kujundiloome (vahetatud kehaosadega mees, klaasist mees) välja arvata, on varasemad näidendid üldilmelt üsna realistlikud. „Taevast sajab…” pakub aga tõelist anakronismide tulevärki! Tegelased liiguvad sujuvalt ühest ajast teise, on korraga igas ajas, kord ajaloolises kujus, kord kommenteerivad asju tänapäeva vaatenurgast. Nende huultel on allusioonide ja keelestiilide pööris, släng, romantiline kõrgkõne jne. Ka igaviku vaatepunkt on selles vaatepunktirohkes häältesegus esindatud: Cara ja Jaak kõnelevad vahepeal inglitena. Ja me võime nautida PER-i parafraase Kristjan Jaak Petersoni luuletustele. On juba märgatud, et kui Krossil on Jaak sümboolselt alles kuhugi teel, siis PER-il on ta „alati päral”. Näidendis valitsev omalaadne omnipresentsus on nagu vastuhakk aja lineaarsele kulgemisele. Ja nüüd ei ole enam kahtlust, kes on PER-i näidendite arhetüüp: anakronistlik traagik (või tragikoomik).
Naeru (või sisemist muhelust) peaks olema palju. Tõsi küll, väga ühendamatute asjade ühendamine (näiteks Kristjan Jaak Peterson ja eurotoetused, Otto Wilhelm Masing ja Pipi Pikksukk) on mehaanika poolest sarnane naeruga, mis tekib siis, kui üks džentelmen lööb teisele ootamatult põlvega tagumikku. See ajab alati naerma! Aga PER-il põimub see kõik sügavama sisuga, sama ootamatult esitatakse tõsiseid küsimusi (kas rahvale sai antud elu selleks, et ta ühel päeval tunneks ennast tühja ning mõttetuna?). Ja ehkki nii Ottoga kui ka Jaaguga saab omajagu nalja, ei ole see niisugune naer, mis „tühistaks” rahvuslikke pühadusi. Pigem on see naer nende olukordade ja selle maailma üle, mille lahutamatu osa me oleme koos kõigi oma pühadustega. Ja kus me eestlastena, koos kõigi oma inimlike vooruste ja nõrkustega ükskõik kui veidra loogika alusel oleme juba mitusada aastat teadlikult talitanud ja paratamatult peame edasi tegutsema. Ja ega me ole selles maailmas üksi. Kahju inimestest, ütlevad inglid Jaak ja Cara oma igavikulisest vaatepunktist.
Näidendi teine vaatus on Krossi romaani omalaadne järg. Tegelased on kolinud Itaaliasse, laval on „Thule Körts”. Jaak (europiseerunud Giacomo, kelle itaaliakeelset „Kuud” tsiteeritakse) on vähetuntud ülikooli õppejõud, tegevuses on nooreestlased Tubak (Suits) ja Tungal (Tuglas), kes põgenevad tsaaripolitsei eest ja esinevad Umberto Eco ning Dante Alighieri varjunimede all. Jätkub seesama ülemeelik ja paroodiline vaimumõõkade vehklus, mille fookuses on tänapäeva Euroopa ja selle müütide loomine. („BARIGALDI: Aga meie ühtsus! Kas see on raha- või väärtuspõhine, küsin ma teilt!”) Samuti eestlaste pingutused euroopalikud olla (brändi otsimine) jm.
TUBAK: Ja ära unusta, me tahame kultuurat. Enam euroopalist kultuurat!
TUNGAL: Jätaks Euroopa vahele, läheks kohe globaalseks. Võidaks aega.
Ja aeg — oopuse nimetamata peategelane — kulgebki kiiresti, eriti Euroopas, mida näidendi finaalis tähistavad suur pidu (ja samas ka suur segadus), vita nova ja Neverland, kus saab olla igavesti noor. Tuulekeeris viib Otto lapsed kaugele ära, enne kui Cara jõuab teha käega võluviipe.
Aga olgu, sedalaadi näidendi ümberjutustamine jääb igal juhul tömbiks, kuigi kiusatus tähenduslikke episoode eritleda on visa kaduma. Neid on lihtsalt nii palju. Näiteks teatab Cara ootamatult, et ta sünnitab kogu aeg lapsi ja veel on palju aega… see tuletas muuhulgas natuke kohatult meelde, et aastail 2003—2007 oli näidendi autor rahvastikuminister.
Niisamuti tundub kuidagi kitsas sõnastada PER-i autoripositsiooni. Lugedes küll mõtlesin, mis draamateosega võiks PER-i näidendit kõrvutada, ja parema puudusel kargas pähe Smuuli „Pingviinide elu” (1969). Selle mõistmine eeldab samuti ajastu täpsemat rekonstrueerimist. Smuul kujutab narritseva huumori võtmes ja allusioonirohkelt 1960-ndate sula-aja suhtelises vabaduses tekkinud „häältepaljusust” (kas ei esinda mõni pingviin seal ka mitte PER-i ja tema mõttekaaslaste häält?) ja vihjab, et see viib ohtlike tagajärgedeni. Smuuli liigne vabadus justkui häiris, see oli tema mõistetav autoripositsioon. Kes aga on vabaduse omaks võtnud, see peab sellega ja selles peituvate paradoksaalsustega ennekõike leppima. Siit võiksime ehk tuletada „ingli moodi” autorihoiaku.
Kuidas ka tõlgendada Masingu (või hoopis Krossi?) leitud taevakivi, näidendi finaali kivisajus on aimus, et mingi ainuline väärtus või eesmärk on vabaduses devalveerumas.
Ometi on mulje „Taevast langeb…” näidendist pigem optimistlik, vaimu kergendav. Peaaegu ilmutuslik äratundmine, et niisugune ongi meie saatus, millega on ikka toime tuldud. Ja kuigi lavastatud komöödialikus võtmes, ongi see ehk Eesti tragöödia katarsis Paul-Eerik Rummo moodi.
[1] Paul-Eerikuga lossis. „Looming” 2012, nr 1, lk 111.
[2] Sealsamas, lk 111—112.
