Maskiball ja silmakiri

Aprill, 2013

Kadri Tüür

 

 

Eda Ahi: „Maskiball”.

„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.

Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel (näiteks kirjandusrühmituse „Purpurmust org” koosseisus) kui ka ETV „Luuletuse” saates (ERR arhiivist saab vaadata kümmet salvestust; kõik on tekstidena esindatud ka esikkogus). Tema luulet on avaldanud end „eesti kirjanduse kasvulavana” määratlev ajakiri „Värske Rõhk”, samuti ajakiri „Vikerkaar”. „Loomingus” Eda Ahi loomingut veel ilmunud ei ole.

Ligikaudu kaks kolmandikku „Maskiballis” avaldatust on niisiis hoolsamale luulehuvilisele juba varasemast tuttav. Luulekogu ei tekita ometi mingit korduvustunnet, pigem teeb heameelt nagu kauaoodatud vana sõbra küllatulek. Et hinnang raamatu kohta kohe algatuseks hinge pealt ära öelda, pean tunnistama, et hulgal ajal pole mul töist ja tõsist lähenemist nõudva kirjandusteosega olnud nii huvitav aega veeta. Valdavalt rütmilis-riimilist luulet sisaldavas kogus väärib sisu kõrval tähelepanu ka vorm, samuti raamatu üldised kompositsiooniprintsiibid ja kujundus (mille eest tuleb kahtlemata tänada ka taustajõude, toimetajat ja kujundajat). Kõik on läbi mõeldud, sestap on tulemus ühtekokku terviklik ja kena.

Tänapäeva eesti kirjanduses on riimiline luule valdavalt nähtus, mis lisaks puht-tekstilistele ajab veel mingeid muid asju, kuuludes kas laulukirjutamise juurde (Jaan Tätte, Mait Vaik) või siis kohalikku identiteeti väljendava harrastus- ja murdeluule maile (Virve Osila, Contra). Nagu on märkinud Jürgen Rooste „Maskiballi” tutvustavas raadiosõnavõtus — „eesti luule on läinud valdavalt lodeva vabavärsi teed”.^[1]

Kunstilisse peavoolu (kui sellist pedagoogilist lihtsustust tohib kasutada) kuuluvate luuletajatena kirjutavad eesti keeles rütmilis-riimilist luulet Doris Kareva ja Indrek Hirv. Kareva kirjutist läinud aasta novembrilõpu- „Sirbis”^[2] võib pidada lausa paralleeliks kirjandusloos kanoniseeritud artiklile „Ühe vanakirjaniku kiri noorkirjanikule”, millega Anton Hansen Tammsaare 1938. aastal tunnustas Karl Ristikivi astumist „suurde” kirjandusse. Kareva tõmbab sirge ühendusjoone Eda Ahi ja Betti Alveri vahele; sedasama on teinud luuletaja ise „Maalehes” ilmunud usutluses. Ahi alverlikkust kahtluse alla seadmata tunnistan, et minul tekkisid seda raamatut lugedes kõige tugevamad paralleelid siiski Indrek Hirve varase luulega — seda nii vormi kui kujundite poolest. Hirve kaudu on seosed kahtlemata tagasiviidavad arbujateni, kuid kindlasti poleks õige piirduda Ahi luule asetamisega ainult sellesse konteksti. Ilmselt on see tunduvalt avaram. Eks luuleta Hirvgi: „üks õige luuletöö — see sõltub jambist”. Ka „Maskiballis” on valdavaks meetrumiks jamb; on daktülit ja trohheustki ning isegi näiline vabavärss („tallinn”) on tegelikult metroidne^[3] ja järjekindlalt läbi viidud rütmiskeemi ning tüvekordustega.

„Maskiballis” leidub nii kulunud kui uusi riime, sekka ka makaroonilisi — siingi võiks tuua paralleeli Hirvega, kes riimis noores põlves uljalt ‘nabrast—svabrast’, tuues eesti luulekeelde suure tõenäosusega seal seni kasutamata sõna.^[4] Eda Ahi riimib ‘laava’ ja ‘cava’, ‘mure’ ja ‘de jure’, aga ka ‘värss’ ja ‘kärss’, ‘küüti’ ja ‘leukotsüüti’, ‘tviid’ ja ‘partiid’. Kohati võivad sellised valikud anda koomilise efekti, kuid samas ka oma panuse eesti luule värskendamisse.

Tähelepanuväärsed on Ahi vormikatsetused — näiteks tõotab luuletus kujuneda sonetiks, kuid murrab ometi seda lubadust. Mõni kõrvalekalle klassikalistest vormireeglitest võib olla sama peen kui Villem Grünthal-Ridalal, kes, nagu on osundanud Maria-Kristiina Lotman^[5], võis mõnikord lisada väikese vormivääratuse oma muidu klassikalisi skeeme järgivatesse luuletustesse paljalt selleks, et vormiteadlikule lugejale väikest sõbralikku müksu anda. Väga lihtsa näite stroofipiiride nihutamisel sündivast efektist pakub luuletus „põhjamaine”, kus autor tavalise 4+4+4 asemel skeemi 5+3+4 kasutades saavutab sama ridade arvuga märksa dünaamilisema tulemuse. Ka värsi- ja fraasilõpu kokkulangematus on paaris kohas kunstikavatsuse teenistusse rakendatud.

Levinuimaks riimialaseks vormivõtteks „Maskiballis” on rist- ja süliriimi vaheldamine kooskõlas väljendatava mõttega. Lembeid kooskõla-olukordi markeerivad süliriimid; ambivalentsemaid või ka iroonilist distantsi sisaldavaid olukordi ristriimid.

Sageli on luuletused „peegelsümmeetrilised” — keset luuletust on üks paaritu-riimitu rida, värsid sellest ees- ja tagapool moodustavad kumbki omaette mõttelise terviku, kuid mitte üksteise vormi kopeerides, vaid enamasti mingi pisikese nihkega riimsõnades või nende paigutuses. Kujutatava olukorra lahendamatust võib markeerida ka lihtsalt riimi ja paarikuta jääv rida, nagu näiteks „naiivse isanda” viimases stroofis.

Kujundite ja keelega mängimist kohtab selles kogus seevastu pisut vähem; üks näide metafoori kummastavast edasiarendusest on luuletuses „valhalla”: „…me pole enam surmal suus / vaid ammu juba söögitorus”. Isegi sellist romantilist klišeekujundit nagu ööbik üritab Ahi elavdada, mängides ta välja „päeviku” vastu. See katsetus, mis suubub eht-karevalikku „võimatusekstaasi”, pole vahest küll kõige veenvam, kuid eks ole sellise kujunditemängu õnnestumise või ebaõnnestumise üle otsustamine suuresti siiski maitseasi. Lihtsalt lahe ja alliksaarelik on luuletus „paranoia parandustöökojas”, millest, ma loodan, saab peatselt populaarne pala koolinoorte etluskonkursside repertuaaris.

Ent Eda Ahi sobib hästi jätkama ka XX sajandi teise poole esinduslike naisluuletajate rida: Viivi Luik, Doris Kareva, Triin Soomets, Elo Viiding, Kristiina Ehin… Sarnasusi Elo Vee varaküpse imagoga on nii sisulises kui välises plaanis. Tekstidest paistab pisut ka maarjakangrolikkust — intellektuaalne naine, sisemiselt hell, aga väljastpoolt ikka igaks juhuks irooniatõrvaga ilmastikukindlamaks tehtud. Kui veel paralleele laduda, siis rõivastuse pisiseikade kirjeldamise lusti poolest jätkab Ahi Maimu Bergi proosa traditsioone — akrüül, tviid, pehmed kindad, palitud ja sukad.

„tallinn” on luuletus, mis toob ühekorraga meelde nii Liisi Ojamaa kui Debora Vaarandi. Sarnased on nii teema, Tallinn, kui vaatenurk — linn naise pilgu läbi: pisut romantiline, aga ka natuke sünge ja ähvardav. Viide, et süü ja hirm on linnas tüdruku jaoks sama vältimatud kui rööpad trammile, kõlab kaasa Vaarandi „Tumeda tunneli” meeleoluga. Neid luuletusi soovitan küll kõrvuti lugeda.

Laiemasse ringi sõudes tuleb arvesse võtta luuletaja enda akadeemilist Brodski-huvi ning seoseid vene ja itaalia kirjandusega. Eksplitsiitselt on üks luuletus pühendatud Vergiliusele, kellega koos käiakse virtuaalset põrguteed; viiteid Vahemere-äärsete kultuuride tundmaõppimisele nii teoorias kui praktikas leiab veel siit ja sealt. Intertekstuaalsed seosed Eda Ahi luules on teema, mille täpsem eritelu peab jääma mõneks hilisemaks ajaks. Igal juhul loodan, et paari aasta pärast oleks juba põhjust seda mõnele kirjandustudengile seminaritöö teemaks pakkuda.

„Maskiballi” puhul kerkib ka toimetamise küsimus. Kas luulet üldse saab toimetada või kas seda on mõtet toimetada? „Värskes Rõhus” avaldatuga võrreldes on mõnes luuletuses kohendatud (s. t. vähemaks võetud) sõnastust, mõnes interpunktsiooni. Olen ka ise luuletoimetajana paaril korral kätt proovinud ja leian, et toimetaja päralt on eeskätt luuletuste valimine, nende struktureerimine koguks, järjestamine ja vajadusel ka sidumine. Iseseisvat motiivide muutmise ja stroofipiiride nihutamise praktikat ei julgeks kellelegi soovitada; aga põhimõtteliselt saab muidugi alati autori käest küsida, mida ta ühe või teise reaga on mõelnud, ning paluda tal oma mõtet selgemini väljendada, täpselt nagu teadusartiklit või mis tahes muud tüüpi teksti toimetades. Üks päris hea näide luuletoimetamise tänamatust tööst on „Maskiballis” lk. 57. Võrreldes „Värske Rõhu” versiooniga, on sellest kaks rida välja jäetud. Mõte on saanud universaalsem; kujundite sidumine konkreetse ajaperioodiga („nõukaaeg”) ja sedakaudu viitamine autori biograafilistele seikadele ei ole siin kindlasti hädavajalik. Kuid riimiskeemi on see väljajäte siiski augu teinud — keset luuletust on värss, millel riimipaarik puudub; see ei kvalifitseeru kuidagi ka „üksildaseks sümmeetriateljeks”, nagu mitmete teiste luuletuste puhul, kus seesugune vormivõte on algusest peale kavas olnud.

Kui aga lõpetuseks taas tekstidele lähemale minna, võiks põgusalt peatuda veel nende aistilisusel ja sedakaudu ka mina-konstrueerimise võtetel. Kujunditena kasutatud aistinguid vaadates tuleb tunnistada, et kontakt maailmaga on lüürilisel minal (aga ilmselt ka autoril) mitmekülgne ega piirdu kaugeltki ainult nägemise, lugemise või vaatamisega. Kohal on kuulmine (mis ei pruugi olla enesestmõistetav taju), maitsed, lõhnad, emotsioonid, kehalised aistingud, märkimisväärselt mitmed neist seotud intensiivse valgusega. Ühte luuletusse („*oo, rikas oli”) on kokku toodud nii valgus (pimedus), ümbrus oma terviklikkuses (miljöö), maitsemeeled, osadus toidulaua ääres ja sedakaudu ka vaikselt mõista antud kehaline lähedus, mis luuletuse lõpul leiab lahenduse pisikese armukadedusetorkena.

Aistingud omakorda juhivad meid küsimuseni ‘mina’ defineerimisest „Maskiballis”, kuna Eda Ahi luuletused kujutavad endast tugevalt isikustatud vaateid maailmale. Teatav enesekesksus võib tuleneda ka valitud vormist: eesti keeles on jambi väga mugav ja sobilik alustada mõne isikulise asesõnaga, mis luuletamise kui enesekohase žanri puhul on tavaliselt ‘ma’, ‘mu’, ‘su’. Võrdlus- ja tõendusmaterjali leiab hulganisti näiteks Indrek Hirve jambilistest teostest.

Eespool viidatud „Maalehe”-intervjuus ütleb Ahi oma raamatu pealkirja selgituseks ise: „Maskiball on traditsiooniliselt midagi sellist, kus inimesel on võimalik heita endalt oma tavapärane roll ja olla ükskõik kes. Ma arvan, et luuletuste abil võiks inimene näha maailma teistmoodi kui tavaliselt. Luuletused võiksid olla abiks, täpselt nagu maskid.” Kui vaadata lüürilise mina konstrueerimist „Maskiballi” luuletustes, siis enamasti on tegu siiski äratuntavalt naissoost ‘minaga’, kes defineerib end suhetes äratuntavalt meessoost ‘sinaga’. See suhe ei ole alati igatsevalt komplementaarne ega ka võitluslikult välistav; pigem püütakse näidata ‘mina’ kujunemist ‘sinast’ eemaldumise, iseseisvumise kaudu. Mõnes luuletuses defineeritakse ‘mina’ üsna otsesõnu lahutustehte, eituse, ilmajätu kaudu. Ilmekaks näiteks on „Romanss eluga”, kus isikustatakse nii elu kui surm, kes kumbki lüürilise mina vastu huvi üles ei näita.

Nii „*jah, küllap olen”, „portree” kui „plika” löövad puändina saba rõngasse: „aga kõige selle juures / nõrkuse ja alastuse // on mul vähemasti nägu / mida vajadusel kanda”. Niisiis on lüüriline mina igas olukorras üsnagi teadlik publiku juuresolekust, mis kahtlemata tõstab tema eneserefleksioonide taset ja kvaliteeti. Olulise ‘mina’-komponendina tuleb mitmes luuletuses esile ka sõnastamise vajadus („üks tunne mu huulil / virvatuli, mis kangesti sooviks / pääseda valla sealt kevadetuulil”).

Mõnes luuletuses defineeritakse ‘mina’ ka osana ‘meie’-isikust; ühendavaks ei pruugigi olla midagi muud kui põhjamaine depressioonikalduvus, kuid isegi sellelt aluselt sünnib positiivse maiguga ühtekuuluvustunne. Olgu või halvas, peaasi, et koos.

Kaarel Kressa sõnu laenates on „Mas­kiballi” tekstides loodav ‘mina’ „po­sitiivne rollimudel noortele nei­dudele”.^[6] Suurima potentsiaaliga selles suunas on luuletus „*olen tüdruk sukasilmne”, mis mängib kõiksugu kenade rahvuslike stereotüüpkujunditega, nagu rukkileib, kärjemesi, meri, lumi, soo ja silmuselised koekirjad. Otsesõnu lugedes jääb mulje, et niimoodi võiks üks puhta põllekesega eesti neiu ennast Euroopas esitleda tõesti — kui just lõppu poetatud „silmakiri” luuletuse tähendust natuke teises suunas vedama ei hakkaks. Küllap võib iroonilise distantsi luuletusse sisselugemise jätta ka lugeja hooleks, kuid niisugused väikesed tõuked autori poolt ei tee kunagi paha.

Lõppkokkuvõttes võime tõdeda, et Eda Ahi on ilmselgelt veel üks arvestatav kandidaat eesti keele väljasuremise edasilükkaja keerukale, kuid madalalt tasustatud ametikohale. Loodetavasti kompenseerib selle töö iseärasusi loomis- ja lugemisrõõm.