Dodot oodates

Kaupo Meiel

 

 

 

 

I

 

HR SELLER: Noh?

HR BROKOLI: Nojah.

HR SELLER: Milles siis põhiküsimus seisneb?

HR BROKOLI: Nagu alati massis ja energias. Mida on eesti proosas rohkem, kas massi või energiat, ja kas massi jäävus kehtib ja kas energia jäävus kehtib? Põhimõtteliselt on kõik taandatav füüsikale ja lugeja personaalsele vastu­panu- ja kandevõimele. Massi poolest, mu hea härra Seller, on olukord läinud hullemaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju.

HR SELLER: Ja see tähendab, et olukord on läinud hullemaks?

HR BROKOLI: Las ma sõnastan selle ümber. Massi poolest on olukord läinud paremaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju. Sisuliselt on tegemist kriitilise massiga selle mõiste hoopis teises tähenduses. Me ei saa mitte kunagi massi kritiseerida, isegi kui see mass koosneb ainult paberi ja aja raiskamisest. Üheski kontekstis ei ole võimalik väljendada mõtet, et eesti algupärast proosat, võib-olla samamoodi luulet või esseistikat, ilmub liiga palju. Keel ise ei võimalda seesugust sedastust teha ja seetõttu ei saa ma seda siinkohal ka öelda, keel ei paindu. Mass jääb püsima, kuni vastavas keeles kirjutamine ja lugemine kestavad. Ju lõppeb ühel hetkel nii üks kui ka teine.

HR SELLER: Vahest lõpetaks juba need väljasuremisjutud. Igal neetud päeval peame muretsema selle pärast, kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima, ometi on selle jaoks isegi oma riik püsti pandud. Meil on institutsioonid, riigikogu, president, täiesti arvestatav hulk etnilisi eestlasi, lapsi sünnib, vanad peavad kauem vastu. Jumal hoidku, Peeter Sauter kirjutas enam kui poole tuhande leheküljelise raamatu „Sa pead kedagi teenima”. Juba sellest piisab eesti rahva kestlikkuse tõendamiseks. Aga meie arvame, et oleme nagu dodod, kellest on jäänud vaid ilupildid eelajalooliste lindude aabitsas.

HR SELLER: Seda dodo asja te ütlesite ainult selleks, et pealkiri jutust läbi käiks.

HR BROKOLI: Seda küll.

HR SELLER: Muide, täiesti seosetult ja üldse mitte sellepärast, et te Sauteri mängu tõite, kas te ei ole mõelnud, et võiks kehtestada korra, mille järgi ei antaks toetust kirjanikule, kes teeb sporti. „Kahjuks ei leidnud teie taotlus heakskiitu, sest teadaolevalt kasutate loometöötoetust Tartu maratonil osalemiseks.” Korralik suusavarustus maksab ilmselt rohkem, kui ühe romaani eest loometöötoetust saab. Suusatamisega samal ajal ei ole pealegi võimalik midagi kirjutada.

HR BROKOLI: Teate, härra Seller, ärme hakkame jälle rahast rääkima, see ei vii kuhugi, pealegi raha liigub kenasti, juba teine ports kirjanikke saavad kirjanikupalka ja süsteem, ütlen täiesti ausalt, õigustab ennast. Naaseme nüüd massi teema juurde.

HR SELLER: Ise te olete mass. Sauter võib õhema või paksema raamatu kirjutada ja eks ma kipun nõustuma nendega, kes ütlevad, et ta kirjutab läbi aastate ühte ja sama raamatut, asi pole selles, asi on selles, et Sauteri loomingu, „Sa pead kedagi teenima” sealhulgas, võib vähimagi kahjutundeta Eesti Vabariigi põhiseaduseks nimetada.

HR BROKOLI: See on põhjendamatu liialdus, millel peale sädeleva mõtte­lennu puudub vähimgi sisuline põhjendus. Aga ühes võiksite minuga ometi nõustuda, Sauter kuulub eesti proosa kogumassi olulisemasse osasse, juba tuntud, ühest küljest armastatud, teisalt põlastatudki kirjanike hulka, kellelt võib mõistliku ajavahemiku järel õigustatult mõnda raamatut oodata. Nad on kirjutanud aastaid, isegi aastakümneid ja muutunud vältimatuks osaks eesti kirjandusest. Ega keegi neist ole ülearu populaarne, aga arenenuma maitsega lugejad võtavad nende loodu alati suure kergusega omaks. Sauter kuulub kõige täiega sellesse kategooriasse, samuti Toomas Raudam ja tema „Vihm”, Eeva Park ja tema „Lemmikloomade paradiis”.

HR SELLER: Hea küll, ma saan Eeva Pargi „Lemmikloomade paradiisist” aru, Park kirjutab paeluvalt ja üldse on „Lemmikloomade paradiis” väärt raamat, tahe lugemine, võiks öelda, aga miks peaks keegi Raudami „Vihma” lugema? Nii üleüldse. Kas võib inimesel tulla elus ette selline hetk, et ta ostab poest või laenutab raamatukogust Raudami „Vihma”? Ma ei taha Raudami ja „Vihma” kohta midagi halba öelda, aga ikkagi.

HR BROKOLI: Ega ei pea lugema. Võib lugeda, aga ei pea. See polegi oluline, oluline on see, et Raudam esindab tubli eesti kirjanduse massi. Ta on härra Eesti Kirjandus. Ja Park on proua Eesti Kirjandus. Sauter on samuti härra Eesti Kirjandus. Aga näiteks Mihkel Mutt on härra Mutt ja Maarja Kangro on preili Kangro. Raudami ja Pargi ja Sauteri kõrval — Mutist ja Kangrost rääkimata — eksisteerib teine osa eesti kirjanduse massist.

HR SELLER: Ja selle all te mõtlete siis, võin ma järeldada, keskmise eesti kirjanduse massi.

HR BROKOLI: Keskmine on väga hästi öeldud, lepime sellega. Aga jah, igal aastal, 2016 pole vähimalgi määral erand, ilmub suurel hulgal raamatuid, mille autoritest „Looming” ilmselt ei kirjuta, „Vikerkaar” arvatavasti samuti mitte, „Sirbistki” kõnelemata, kui neil just mingi imetabane erinumber käsil pole. Aga nende raamatute autoreil on oma märkimisväärne austajaskond ja need ongi teosed, mida Eestis kõige rohkem loetakse. Meile siin võib tunduda, et head eesti kirjandust esindab Eeva Park, ja me oleme seda öeldes täiesti õiglased ja objektiivsed, kuid samal ajal neelavad sajad silmapaarid näiteks Tuule Linnu „Tavalist perekonda”, Reet Kudu „Isatütreid”, Ilmar Särje raamatut „Varjus”. Populaarsed tunduvad olevat Heli Künnapase jutustustesarja „Mõni õhtu romantikat” raamatud, Ahti Kõo kirjutas „Äraeksinu”, mis on põhimõtteliselt järg tema 2015. aasta romaanile „Võimukõdi”. Iseseisvuse taastamise aeg provintsilinnas, osalt fiktsioon, osalt memuaarid.

HR SELLER: Oligi selline pealkiri — „Võimukõdi”?

HR BROKOLI: Jah, oli küll. Ühesõnaga, te saate mu mõttest aru. Ütlematagi selge, et tegelikult eesti proosakirjanduse kaalult raskeima osa moodustava massi tipus troonib Erik Tohvri, kellelt ilmusid 2016. aastal romaanid „Äri ja armastus” ning „Irdabielu”. Te saate juba pealkirjade järgi aru, millest need sirgjoonelised ja elulised raamatud kõnelevad. Tohvri teab, mida teeb, ja teeb seda järjepidevalt, naudib suure hulga lugejate andunud poolehoidu, ning kõik ülejäänud autorid, keda kriitikud kiidavad ja õpetajad lugeda käsivad, kuid kelle menukusest ei saa kõneldagi, peaksid talle tänulikud olema. Tohvrile võib kunagi püstitada monumendi selle eest, et just tänu tema pidevale ja mahukale tööle ei ole lugemisoskus Eestist kadunud.

HR SELLER: Iroonia?

HR BROKOLI: Kusjuures ei ole. Aga kõik, kellest kriitika mööda armastab vaadata — ja õigesti teeb, sest suurele osale raamatutest silma vaatamine, kõnelemata järelduste tegemiseks silma vaatamisest, tooks vaid häda ja viletsust —, ei ole sellise tasemega kui Tohvri. Lood on mannetud, tegelased vormitud, elementaarne kirjutamisoskus ja silmaring pehmelt öeldes puudulikud. Enamasti leiab need raamatud kergelt üles tänu äärmiselt koledale ja maitsetule kaanele. See, kes kunagi ütles, et ei maksa raamatut kaanepildi järgi hinnata, tuleks viivitamatult vastutusele võtta ja panna karistuseks neid raamatuid lugema. Muide, ma kahetsen siiani ühte tundi oma elust, mille veetsin, lugedes Marek Kahro romaani „Seal, kus näkid laulavad”, aga selle raamatu kaas oli täiesti korralik.

HR SELLER: Lugesite tunniga romaani läbi?

HR BROKOLI: Ei, kaugeltki mitte. Kahro puhul piisas ligikaudu sajast leheküljest mõistmaks, et autor pole suutnud vastuvõetaval tasemel kirjutada, põnevust kruvida ega üldse teha midagi, mis müstilise põneviku nime vääriks. Või kirjutatust kirjanduse teeks. Siiani painab mind aeg-ajalt üks lause. Keegi seal uuris midagi ja teatas teisele, et mingi kolmas tegelane uuris „midagi näkkidega seotut”. Nojah, raamatu pealkirjas on näkid juba sees, olekski imelik, kui tegelikult oleks uuritud libahunte.

HR SELLER: See ei anna ometi põhjust arvata, et kogu raamat on kehvasti kirjutatud, ehk autor alles alustab ja areneb, andke asu ja aega. Pealegi, te kõnelete Kahrost, aga Kalle Mälberg kirjutas burleskse esseeromaani „Melanhoolia”, mida nimetab „inspiratooriumiks”.

HR BROKOLI: Kirjutas tõesti, mis siin salata.

HR SELLER: No vaat ja Mälberg ütleb selles inspiratooriumis nõnda, kuulake: „Meedia puuderdab ajusid katkutud ninnunännuga — hipsterid jauravad soorollidest, pagulased geivaalade kaitsest, kiivrisundus on pähekukkuva taevakeha ootel, ilmub kõrgushüppaja lati tabamise mõjuanalüüs. Uut tüüpi suukorvid jagatakse välja — persesaatmine on paha —, ei tohi halvasti öelda, ärge purustage klaasmäge. Televisioon vabandab enesemärgamisest värisedes mälumängus esitatud ajalooküsimuse: „Millest oli Eesti 1942. aastal vaba?” eest ja pärast. Lõdisevast pressiteatest saame teada, et sõna judenfrei on avalikõiguslikult sobimatu.” Mis teiega on, härra Brokoli, kas tõde on valus kuulata?

HR BROKOLI: Ei, mul on ülepea väga valus. Vabandust, härra Seller, ma pean hetkeks pikali heitma. See kõik meenus nüüd mulle. Need raamatud. Need tunded. Stiilitus. Kõiketeadva enesekindluse alla halvasti peidetud amatöörlus, mitte ainult Mälbergil, vaid üldse. Ja nii palju ja nii tihti. Tooge mulle palun klaas vett, ma heidan siiasamasse põrandale… andestage…

 

II

 

HR SELLER: Hakkas teil nüüd parem?

HR BROKOLI: Ei, mul ei hakka enam kunagi parem.

HR SELLER: Väga hea. Kas ei peitu teie suhtumises suur annus ignorantsi ja põhjendamatut elitarismi? Inimesed näevad vaeva, kirjutavad, kohtuvad lugejatega, pälvivad kiidusõnu, aga teie irisete.

HR BROKOLI: Pälvivad kiidusõnu? Kellelt?

HR SELLER: Lugejatelt, sõpradelt, samasugustelt kirjanikelt. Samal ajal seisavad nad üksteise eest müürina, kui mõni kriitik võtab neisse suhtuda samadel alustel nagu näiteks, ma ei tea, Piret Bristoli loomingusse. Bristol, olgu mainitud, jätkas eelmisel aastal ilmunud jutukoguga „Pööriöö” meeldival moel oma Tartu-kirjeldusi. Ta pole ilmselt kirjanik, kes Tartu suureks kirjutab, ja seda polegi vaja teha, aga ta kirjutab Tartu mõnusaks.

HR BROKOLI: Mina seevastu peatuksin pikemalt ühel raamatul, mis esindab keskmist eesti kirjanduse massi, evides osalt sellele iseloomulikke nõrkusi, kuid olles sellegipoolest väga hästi loetav ja kergelt haaratav. Jutt on Katrin Johansoni romaanist „Atlantis abajas”, mis viib meid sillana massi valdkonnast energia juurde. See on Johansoni teine raamat, millele eelnes tugev debüüt „Läbikäidavad toad”. Ma olen varemgi tähele pannud teise teose needust. Teise teose avaldamisega on paljudel autoritel, eriti pärast õnnestunud esimest raamatut, tuli takus. Ennast on tõestatud ja näidatud, positiivsed vastukajad on andnud hea tunde, mida tahaks uuesti kogeda. Vajadus veel mõni lugu südamelt ära rääkida muutub painavaks, ja selmet aeg maha võtta, lasta uuel raamatul settida ning tulla selle juurde mõne aja pärast tagasi, jõuab see pigem toorena lugejateni.

„Atlantis abajas” pakub piiratud valiku peategelasi: autistlikuvõitu ja enesekeskne Rene, alkohoolikuks muutuv ja siis tagasi muutuv Martin ning saatuslik naine Reesi. See on pretensioonitu, sirgjoonelise struktuuriga lihtne lugu, mille kõige suurem viga on suutmatus vastata küsimusele „miks”. Miks Martin abielludes alla käis? Miks Rene geniaalsepoolne autism poisi tavaliseks mölakaks sirgudes tagaplaanile jäi? Miks nad Reesit armastasid? Kõik, mis raamatus toimub, toimub lihtsalt selle pärast, et toimub. Ometi on „Atlantis abajas” läbinisti realistlik teos. Puudu on jäänud aega sündmuste lahtikirjutamiseks. „Atlantis abajas” võinuks oodata vähemalt aasta käsikirjas ja kui autor oleks selle värske pilguga üle vaadanud, muu hulgas dialoogidki loomulikuks kirjutanud, olnuks tulemuseks palju väljapeetum ja sügavam teos, milles ühe peategelase surm poleks pelk süžeekäik, vaid midagi, mis lugejale siiralt korda läheb. Johansonil on siiski eesti kirjanduses harvaesinev oskus väga ladusalt jutustada. Ta on hoolika keelekasutusega autor, kui need kunstlikud otsekõned välja arvata, mistõttu on mul veidi kurb meel, et potentsiaalselt jäävväärtusega romaani asemel saime pealiskaudse jutuka.

HR SELLER: „Atlantis abajas” ei suundu vähemalt Eesti ajalukku, vaid kõneleb selgelt tänapäeva inimestest, kes ei püüa pöördeliste aegade taustal ellu jääda ja oma identiteeti säilitada, vaid elavad nagu elavad ega hooli suuremat sellest, kes on parasjagu president või peaminister või milliseid süngeid saladusi peidavad vanaisa vanad püksid.

 

III

 

HR BROKOLI: Sain vihjest aru. Tõepoolest, Eesti ajaloosse süvenevate raamatute hulk suureneb iga aastaga, ju siis annavad meie ajaloo suured ja väikesed seigad piisavalt palju inspiratsiooni, midagi muud polegi arvata. Lisaks paistab silma, et autorite tähelepanu koondub eelmise sajandi neljakümnendatele-viiekümnendatele aastatele, mis on mõistetav, sest rääkimata lugusid pakuvad need aastad palju ning järjest pikenev ajavahe müstifitseerib ja romantiseerib neid aegu. Pelkade küüditamislugude asemel avastavad autorid leidlikke (mikro)ajaloolisi tõikasid, mille varal kirjutada küll ajaloost, aga ennekõike siiski inimestest ja nende kohast ajaloos. Omalaadse terviku moodustavad selles teemaderingis Ilmar Taska „Pobeda 1946”, Kai Aareleidi „Linnade põletamine” ja Holger Kaintsi „Uinuv maa”. Kõik kolm autorit on isikupärase stiiliga, nende teosed ei lange sentimentalismi, vaid pajatavad rohkem või vähem erakordseid lugusid erakordsetest aegadest ja lihtsatest inimestest. Küsimusele, kas Taska, Aareleid ja Kaints suurendavad 1940.—1950. aastate müütilisust või pigem argistavad seda, polegi nii lihtne vastata. Ilmselt mõlemat. Oleksin ma ajalooõpetaja, tunneksin siirast rõõmu, et saan õpilastele neid raamatuid lisalugemiseks soovitada. Ajaloo elluäratamine on suur kunst ja selle juures kulub iga abivahend marjaks ära.

HR SELLER: Mulle seevastu tundub, et Eesti ajalukku suundutakse ainest hankima juba tüütavalt tihti. Monumentaalsusele kalduvad teosed võtavad ette terve suguvõsa loo iseseisvuse esimese perioodi algusest tänapäevani, teised keskenduvad väiksemale ajavahemikule, kuid lõpuks räägivad kõik siiski ühest ja samast asjast. Kaua ma jaksan eesti inimeste kannatuste rajale kaasa elada, hoolimata sellest, kui palju mu enda esivanemad kannatanud on. Rutiin ja tuimus on kerged tulema.

HR BROKOLI: Nojah, kui võtta seda nii, et meil valmib igal aastal peotäis teoseid „eesti rahva traagikast”, aga targem on läheneda neile raamatuile kui lugudele, mille eesmärk ei ole kramplikult Eesti ajaloost selget, kuid samal ajal emotsionaalset pilti maalida, vaid lihtsalt jutustada lugu, mis läheb korda nii autorile kui ka lugejale. Ja meie ajaloost võetud tõepärased seigad ning isegi küla- ja linnalegendid lähevad meile korda. „Meie” all mõtlen nii tootjaid kui tarbijaid. Lisaks hakkab ajalooteemalistest teostest ränkraskus kaduma, vahel teevad tegelased isegi nalja.

Põhimõttele, et ajalugu ajalooks, aga tegelikult jutustab autor lihtsalt üht lugu, jõudis läinud aastal minu hinnangul kõige lähemale Tiina Laanemi „Pildilt kukkujad”. Laanemi jutustamisstiil on peaaegu täiuslikult loomulik ning „Pildilt kukkujate” struktuur, kus iga järgnev peatükk hüppab kas ajas edasi või tagasi, muudab romaani vaheldusrikkaks ja pendeldamisest hoolimata hästi jälgitavaks. Laanemi raamat on kindlasti üks neid mõnes mõttes etalonteoseid, mis näitavad, kuidas kirjutada hea energiaga ja jooksva lausega minevikust ja tänapäevast, voolida ajastute ja inimeste vahelisi sidemeid ning hoida lugeja tähelepanu. „Pildilt kukkujates” on 2015. aastal ilmunud Märt Lauri „Lahustumisega” võrreldavat mastaapsust, kuid Laanem on loogilisem ning tublisti inimlikum ja orgaanilisem.

HR SELLER: Kas mõni neist raamatutest on selline, mis tõlgituna võiks meie, eestlaste lugu rääkida teistele rahvastele, kes siis seejärel meist palju rohkem teaksid ja arvaksid?

HR BROKOLI: Tahaksin muidugi kohe ütelda, et Taska „Pobeda 1946”, aga kui nüüd järele mõelda, siis on igal rahval oma kannatuste rada ja inimesed, kes suurte sündmuste kumas oma kohta ja armastust otsivad. Mille poolest me teistest nii väga erineme ja miks just meie lood peaksid kellelegi teisele korda minema? Hea, et need meile endilegi midagi tähendavad.

HR SELLER: Nii et pigem pole mõtet tõlkimisega jännata?

HR BROKOLI: Ei, miks ei ole mõtet, on küll mõtet ja eelkõige on mõtet kõikidesse maailma keeltesse tõlkida Tarmo Tederi „Andruse elu ja õnn”, kõige parem raamat, mis üldse kunagi eestlasest ajaloo keerises kirjutatud on.

HR SELLER: Härra Brokoli, kas see nüüd ivake liiga absoluutselt ei kõla? Pealegi ütlesite hetk tagasi, et „Pildilt kukkujad” on üks etalonteoseid selles žanris.

HR BROKOLI: Esiteks ei huvita mind absoluutselt, kui absoluutselt see kõlab. Teiseks räägin ühel juhul hästi kirjutatud raamatust ja teisel juhul geniaalsest välgatusest. Tederi „Andruse elu ja õnn” on briljantne kirjandusteos Eesti lähiajaloost, see on ideaalne nii teema, tegelaste kui stiili poolest. Teder väärib kõiki neid nominatsioone ja auhindu, mille saavad teised eelmisel aastal ilmunud teosed. „Andruse elu ja õnn” lunastab kõik ajalooteemaliste kirjandusteoste patud. Ma tsiteerin nüüd „Andruse elu ja õnne” leheküljelt 69: „Miks inimene üldse elab siin ilmamunal, mis on tema eesmärk ja mis on õnn, ajasid teinekord vana hinge jälle lausa valulema.” Vaadake, see on kreedo, see on see, millest ajalukku teemasid otsima suunduvad kirjanikud tahavad kirjutada ja millest Teder kirjutabki. Loo voogavuse poolest tõuseb Teder samuti kolleegidega võrreldes esile. Jutustus jookseb nagu iseenesest, trikitamiseta, vähimategi liigsete lisandusteta. Teder kirjutab nõnda, nagu inimene loeb, loomulikult, selgelt, ühtaegu intelligentselt ja lihtsalt, kokkuvõttes lõpuni nauditavalt.

HR SELLER: Sellega on vist kõik öeldud, kui ma tõesti soostun teiega nõustuma.

HR BROKOLI: Tegelikult ei ole kõik öeldud. Ajame teema veel segasemaks. Kui lõpuni aus olla, siis kõige üldisemates kategooriates on geniaalsuse välgatus selle teema puhul hoopis Mart Sanderi „Litsid. Naiste sõda”, mille teine osa eelmisel aastal ilmus.

HR SELLER: „Litsid”?

HR BROKOLI: „Litsid”.

HR SELLER: Päriselt? „Litsid”?

HR BROKOLI: Jah, „Litsid”, sest esiteks, vaadake, millist mõnu valmistas meile, viisakatele härrasmeestele, selle teose pealkirja korrutamine, seda enam, et samal ajal säilitasime ja isegi rõhutasime oma kultuursust väikese viitega ekstsent­rilisusele ja avatud meelele. Teiseks on „Litsidel”…

HR SELLER: Mmm … „Litsidel”.

HR BROKOLI: …jah, „Litsidel”, ideaalne autor — teada-tuntud inimene, seltskonnategelane, keda armastatakse ja vihatakse. Teema on hästi valitud, teostusele pole suurt midagi ette heita ning lisaks kõigele valmib autori enda juhtimisel sellest romaanitsüklist teleseriaal. Sisuliselt on see sada protsenti õnnestumisele määratud projekt, mille iga detail on osavasti läbi mõeldud. „Litsid. Naiste sõda” teeb eesti ajalookirjandusele sama, mida Indrek Hargla oma Melchio­ri-lugudega on teinud kriminaalkirjandusele. Sander muutis ajaloo seksikaks, huvitavaks ja tänapäevaseks, tekitas sellega suurt lugejahuvi ja teenis ära ka kriitikute kiituse. Sellest paremaks enam minna ei saa. Kellel on midagi vastu panna?

HR SELLER: Meelis Friedenthali „Inglite keel” vahest? Intelligentne, põnev, korraga nii lokaalne kui kosmopoliitne. Sellest annaks filmigi vändata. Ilmselt mitte eesti filmi, aga siiski filmi.

HR BROKOLI: Nõustun ja vaidlen vastu, lasen emotsioonidel endast võitu saada, ning kui lubate, nutan veidike.

HR SELLER: Palun väga.

 

IV

 

HR SELLER: Ajaloosse süüvivate teoste kõrval pälvisid 2016. aastal tähelepanu teosed, mis liigituvad ehk kroonikateks. Selgelt isiklikel kogemustel põhinevad raamatud, mis on loetavad ja tõlgendatavad eelkõige ilukirjandusena, kuid mis lähtuvad reaalsetest sündmustest ja reaalsetest inimestest, kellest enamik praegugi elavad ja tegutsevad. Ma ei pea siinkohal silmas Mart Kadastiku tagasivaateraamatut „Nüüd ma siis kirjutan”, mille täht süttis kiirelt ja eredalt, kuid kustus sama hooga. Teema on Kadastikul küll huvitav, eesti ajakirjanduse, täpsemalt ajakirjandusäri areng viimastel kümnenditel, kuid kahjuks on raamat kirjandusteosena nõrk ja hakkas tüütama isegi neid lugejaid, kes kirjeldatud sündmustega otse või kaude kokku on puutunud. Kadastik võinuks sel teemal ehk kirjutadagi puhtalt ilukirjandusteose, jäänuks ära piinlikud vaidlused, vastastikused süüdistused ja muu, mis tegi raamatust „Nüüd ma siis kirjutan” millegi, mille olemasolu tahaks juba unustada. Ajakirjandusilma kujutamisel ilukirjanduslikus võtmes oleks Kadastikul olnud võib-olla keeruline talle senises loomingus omaseks saanud pehmet erootikat teosesse sisse kirjutada.

HR BROKOLI: Pehmet erootikat olnuks tõesti keeruline sellesse teemasse kirjutada, küll aga mitte kõva panemist, nagu leiame Andrei Hvostovi romaanist „Šokolaadist prints”.

HR SELLER: „Šokolaadist prints” on see raamat, mis räägib „Eesti Ekspres­si” siseelust ja inimestest?

HR BROKOLI: Lihtsustate, härra Seller, lihtsustate. Hvostovi raamatus on palju muudki kui „Eesti Ekspressi” siseelu. Romaani raamistab vastuse otsimine küsimusele, mille autor esitab esimeses lauses: „Mida teha emaga, selle vananenud Pöial-Liisiga, kes on suremisega hiljaks jäänud, ja nüüd on lisaks kõigele otsustanud lõplikult tõvevoodisse jääda.” Kõigile, kes mäletavad Hvostovi artiklit „Minu elu Annleenaga” „Eesti Ekspressi” 2013. aasta 20. aprilli numbrist, tulid nii teema kui ka käsitlusviis kindlasti tuttavad ette. Ema liin on valusalt lõikav ja selles ei puudu ootamatu jõhkruski, mida võib olla raske lugeda ja taluda, kõnelemata ettekujutamisest. Ema loole järgneb lapsepõlvelugu, EÜE lugu ja sellele juba „Ekspressi” lugu. Nende vahele mahuvad järjekordsed Kuku klubi lood.

HR SELLER: Kui palju Kuku klubi lugusid me veel välja peame kannatama, tekkis minul küsimus.

HR BROKOLI: Kuku hiilgeajad on andnud ja annavad edaspidigi ainest nii ilukirjanduseks kui mälestuste veeretamiseks. See on eesti kirjanduses vist juba omaette žanr. Kõik, kes vähegi mäletavad neid müütilisi nõukogude aegu Kuku klubis ja suudavad veel elada ja luua, kuid enam mitte eriti juua, jõuavad varem või hiljem oma Kuku-jutu kirjutamiseni. Vahest peaks hakkama korraldama iga-aastast Kuku-juttude võistlust. Tartlased tunneksid end muidugi puudutatuna, aga kas siis pealinlast huvitab, mis tartlasi puudutab, sugugi mitte. Ja lõpuks on ju neid Kuku juhtumeid lõbus lugeda, isegi kui neist kirjutab mõni ebalõbus autor.

HR SELLER: Hvostov küll ebalõbus ei ole.

HR BROKOLI: No ega ta lõbus ka ei ole. Ja kui puhuti ongi, siis mattub see kurjuse alla. Hvostov, kui tsiteerida Peter S. Beagle’i fantaasialugu „Viimane ükssarvik”, on vanem, kui välja paistab, ja kurjem, kui pealt paistab.

HR SELLER: Kuku on „Šokolaadist printsis” ju hoopis Kliku ehk kultuuriliitude klubi lühendatult.

HR BROKOLI: Jah, seda küll. Hvostovil on enamik nimesid ümber tehtud, kuigi enamasti on arusaadav, millest ja kellest jutt. Ausalt öeldes on see häiriv. Ajalehe-episood räägib selgelt „Eesti Ekspressist”, aga lehe nimi on „Eesti Tilisang”, kusjuures autor võtab ette ja räägib selle nime saamisloo ning tähenduse lahti. Milleks? Samamoodi saab ära seletatud lehe omaniku Pontus P. Marksi nimi, kuigi lugeja saab ju aru, et jutt käib Hans H. Luigest, kõik klapib. Peatoimetajat nimetab autor nimega Kuusik-Malcken von Pilar ja taas leiame seletuse selle nime kohta.

HR SELLER: Ajalehe-episood on tänu kontekstile lihtsalt dateeritav. Kes tollal „Ekspressi” peatoimetaja oli?

HR BROKOLI: Ma ei tea peast, aga mul tekkis vastupandamatu soov see välja selgitada. Jätsin selle tegemata, kuid ometi otsisin välja, kes kirjutas artikli sellest, kuidas Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kooli krediitkaardiga bordelliarveid tasus. Mul oli halb tunne seda teha, aga tegin siiski. Samal ajal paljud lugejad seda meeldetuletust ei vajanud, sest said tänu vahetule kogemusele niigi hästi aru, kes millise nime all raamatus esineb. Samuti häiris, et Toomas Verrevile, muidugi teda selle nimega nimetamata, omistatakse romaanis väljendid „vändabandiit” ja „sugurakett”. Päriselus olid need „vändagängster” ja „sugumürsk”. Milleks see tüütu jantimine, tõde ei riivanuks kedagi, olnuks lihtsalt ausam. Seevastu Balzac oli oma nimega sees. Ja Freud. Miks mitte Balsam ja Friend? Kui juba, siis juba. Mulle on räägitud, et „Šokolaadist prints” on ennekõike vanade arvete klaarimine ühe konkreetse töökaaslasega, aga mida see teadmine mulle annab? Asetame Hvostovi romaani tulevikku, mil kõik on unustanud „Eesti Ekspressi” ja selle töötajad ning arvavad tõsimeeli, et ajalehe kultuurilisa kandis nime „Parnass”, mitte „Areen”. Kas siis, kui kogukondlik klaarimine ja klatš ja prototüüpide pigem lihtne kui keeruline identifitseerimine on päevakorralt kadunud, jääb raamatust midagi järele? Ma ei suuda seda muidugi objektiivselt hinnata, sest ma tunnen näiteks Marko Mäge isiklikult, aga tõesti väga püüdes jõuan järeldusele, et „Šokolaadist printsist” jääb järele rohkem, kui me praegu hinnata oskame. Hoolimata minu personaalsest vuajeristlikust huvist Eesti lehetoimetuste siseelu vastu, on „Tilisangi” liin objektiivselt hinnates kogu „Šokolaadist printsi” selgemaid, huvitavamaid ja köitvamaid osi, konkreetse intriigiga ja korralikult välja mängitud pingetõusuga. Viinuks autor „Eesti Tilisangis” juhtunu romaanist välja ja vorminuks sellest omaette jutustuse, kas või koos Kliku kõrvalliiniga, olnuks tulemuseks hoogne ja põnev kirjandusteos. Kui sama mõtet jätkata, siis moodustuks ema liinist kurb ja karm omaette novell. „Šokolaadist printsis” peitub ka sümpaatne lapsepõlvelugu ja EÜE-stki kõnelev episood kannataks vabalt omaette tekstiks vormimist. Ühtede kaante vahel — kohati kunstlike ühenduskohtadega, nagu lapsepõlvetüdruku ootamatu taasilmumine kohustusliku suguaktiga telefoniputkas tubli hulk aastaid hiljem — segab üks osa teist ja teine kolmandat. Ühe peatüki pealkiri on „Kuidas leitakse lugu”, aga „Šokolaadist printsi” alapealkiri võiks olla „Kuidas kaotatakse lugu”. Hvostov on vana ajakirjanik ja ajakirjanike suurim väärtus on nende eeskujulik laiskus, aga just laiskuse puudumine ja vimmast kantud üleloomulik virkus lasi headel lugudel koonduda toekaks, kuid talumatult raskeks tervikuks.

HR SELLER: Teise dokumentaalse belletristika esindaja, Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta midagi sellist, mida te Hvostovi kohta rääkisite, ilmselt öelda ei saa?

HR BROKOLI: Oli see suunav küsimus, et kaks eelmise aasta sisulise kattuvuseta ja üldse vähimagi muu seoseta raamatut kuidagi loogilisse järgnevusse panna?

HR SELLER: Jah, oli küll.

HR BROKOLI: Hüva. Kõige tabavam, täpsem ja sümpaatsem hinnang, mida Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta olen lugenud, pärineb Kaur Kenderilt, kes kirjutas „Vikerkaare” 2016. aasta novembrinumbris: „See raamat väärib elu.” Ta kirjutas sellest arvustuses pealkirjaga „7 põhjust, miks „Klaaslaps” on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles”, ja see pealkiri sisaldab taas absoluutselt õiget väidet: „Klaaslaps” on tõesti üks kõvemaid raamatuid eesti keeles. See on raamat, millest ma tänu juhusele ja vastavatele algoritmidele juba ammu enne selle ilmumist osa sain. Ei, ma ei ole selle raamatu mõni nimega või nimeta episoodiline meestegelane. Lihtsalt ma nägin seda Facebooki-postitust, milles Kangro teatas, et tema mitte enam loode, aga mitte veel laps on koljuluuta ja ta elu jääb elamata. Ma mäletan selgelt seda hingekriipivat haletsust, mille see postitus põhjustas. Mul sõna otseses mõttes süda valutas ja mitte lapse, vaid Maarja pärast. Räägitakse, et kirjutamine võib aidata isikliku elu traagikaga toime tulla. Kirjutad lahti, mis on juhtunud, mõtestad seda mitte kramplikult, vaid loomulikult ja pärast on kergem nii sul endal kui ka teistel, kes riivamisi või väga otseselt sündmusega kokku puutusid. Minu kokkupuude oli väga kauge, väga õrn, aga meeldejääv ometi, ja minule, ilmsüüta kaaskannatajale, oli oluline, kas „Klaaslaps” aitab mind isiklikult.

HR SELLER: Ja kas aitas?

HR BROKOLI: Aitas. Iseenesest ma ei usu või ei taha uskuda, et „Klaaslaps” on teraapiaraamat, kuigi kindlasti võtavad paljud ettevaatamatud lugejad romaani kätte just sellena. Ja nad pettuvad. Mitte sellepärast, et Kangro on kirjutanud läbilõikava aususega, ei ole mingit tilisangi-trikitamist nimedega ega üldse mingisugust ümberütlemist, vaid sellepärast, et ega ükski sündmus, õnnelikuks või õnnetuks tegev, ei muuda Maarja Kangrot kirjanikuna kellekski teiseks. „Klaaslaps” võinuks olla blogilik tragöödia, mille servadest voolavad pisarad ja mille lugejaid täitev kaastunne langeb Eesti peale suurema hävitusjõuga kui Tsaar-Pommi 58 megatonni. Aga seda „Klaaslaps” muidugi ei ole, kuigi kardan, et põgusa eelinfo järgi, mille mõjul lugejad lugemisvara hangivad, just seda oodati ja just see tõigi kaasa pettumuse. „Klaaslapses” rändame koos autoriga maadesse, kuhu paljud lugejad kardetavasti kunagi ei satu, otsime vastuseid ja seletusi kirjanike loomingust, mida paljud lugejad kardetavasti kunagi ei loe. See on haruldaselt jõuline dokumentaaldraama, mille üks juhtmõte võiks olla leheküljelt 91: „Ei jõua oma elu narratiivi disainida, igaüks ei jõua.”

HR SELLER: Mina rõhutaksin „eesti mühaka” definitsiooni leheküljelt 169: „Mühakas, eesti mühakas ei hakka juba torkima. Kui mühakale uudist näost näkku ei öelda, siis ega ta tihti ei reageerigi. Mis mina, mühakas, ikka hakkan, see on sihuke tõsine, ebakindel, emotsionaalne värk. Äkki inimene ise ei tahagi rääkida, ja mis siis saab, kui ma torgin. Mihuke ebamugavus ühel ja teisel pool. See ettekääne on eesti mühakal kiiresti võtta. Ja eks ta nii ole, ikka on raskel hetkel hea teada, et kusagil võib parajasti olla mõni mühakas, kes on otsustanud delikaatselt vaikida.”

HR BROKOLI: Kui juba jutuks läks, siis mäletate stseeni, kus Maarja ütleb Jaanusele, et see teeks pilti, kui laps välja tuleb, ja Jaanus karjatab: „Ei!” ja Maarja vastab: „Jah. Ma tahan, et mulle temast mälestus jääks. Ma ei pruugi enam kunagi nii kaugele jõuda. Ta on ka üks väike olend, kes kunagi olemas oli.”

HR SELLER: Ja siis see, kuidas ta mööda palatit ringi hüppas, et õele koht kätte näidata: „Viha! Viha! Viha! Kõik on viha.”

HR BROKOLI: Jah. Teate, mis ma mõtlesin nende ühiste meenutuste ajal? Ma mõtlesin, et oleks hea, kui „Klaaslaps” ei saaks mitte ühtegi kirjanduspreemiat, ei suurt ega väikest. Oleks kuidagi kohatu. Kui soovite põhjendust, siis ehk sobib see, et „Klaaslaps”, vaadake, on iseenesest meile, lugejatele, antud auhind ja auhinnale ei ole viisakas auhinda anda. Meile on kingitud surm ja elu. Ja raamat.

HR SELLER: Olete taas suureline ja loobite kujundeid?

HR BROKOLI: Ei, härra Seller, ma olen kristalselt aus.

 

V

 

HR SELLER: Eelmisel aastal ilmus lisaks teistele kroonikakalduvustega raamatutele veel üks, mida võib sellisena tõlgendada. Selle järelduse tegemiseks peab muidugi appi võtma päris tõsise filtri.

HR BROKOLI: Filtri?

HR SELLER: Ütleme siis, et peegli, kõverpeegli, kui soovite.

HR BROKOLI: Soovin küll. Ühesõnaga Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja”. See on üks päris — kuidas seda nüüd intelligentselt väljendada — napakas lugu, muidugi heas mõttes. „Eesti ümberlõikaja” on mõnuga loetav, autorile omane iroonia selgelt tajutav, näiteks kui jõuame kahesoolise Mia Muhhini ehk Pedro Ylgemini. Aga ega end inglaseks ümber lõikav Rähn, tüüpiline eurosaadik Rähn, kolkaajakirjanik Benno Sohvakartul või üldse kõik need Alam- ja Ülem-Kolkaküla elanikud koos Brüsseli tegelastega vähem kõverpeeglit paku. See, kuidas eestlased oma asja tahavad ajada, olgu siis kodukülas või europealinnas, on Mutil esitatud küll absurdihõngulise, kuid väga tõepärasena. Enamasti ei ole arengukoosolekutele isegi vaja värve lisada, asi on iseenesest piisavalt tobe, aga Mutti on vaja, et suudaksime igapäevaabsurdi mõista. Eestluse ja euroopluse mõtestamisel ei ole Mutile Eestis võrdset. „Eesti ümberlõikaja” ei ole sedavõrd säravalt mürgine ja lihtne teos, et see päriselt kedagi välja vihastaks või siis oma vaateid muutma paneks. Pealegi, kuidas peaksimegi muutuma ja kas Mutt tahab üldse, et eestlased muutuksid. Isegi end inglaseks lõiganud Rähn naaseb viimaks kodumaale, ja kuigi ta aitab eestlastel end hea raha eest mõnda teise rahvusesse lõigata, võime olla kindlad, et eestlus ujub varem või hiljem pinnale. Euroopa vältimatust allakäigust, väikerahva šovinismist, narridest ja narrikestest on just Mutt õige inimene kirjutama. „Eesti ümberlõikaja” ei ole otseselt humoristlik jutustus, aga intelligentselt ja samal ajal kerglaselt lõbustav siiski. Ka vormi poolest on romaan mitmekesine, vahelduvad nii tegelased kui laadid. Esseistika, artiklid, minajustustused, raportid, kolmandas isikus esitatud sündmuste kirjeldused ja lühinäidend haakuvad omavahel sujuvalt nagu hammasrattad hästi õlitatud masinavärgis ning moodustub täpselt sama loogiline tervik, kui loogilised on inimesed ja nende elu Euroopa Liitu kuuluvas Eestis. „Eesti ümberlõikaja” pole mitte ainult mineviku ja kaasaja kroonika, vaid ka tuleviku kroonika. Eestlaseks olemisele, meie minevikutaagale ja tulevikulootustele püstitab Mutt sõna otseses mõttes mälestuskivi. Selle mälestuskivi panevad raamatus krüpto-alamkolkakülalisuses süüdistatud ülemkolkalased. Keset tühermaad seisva mälestuskivi raidkiri teatab: „„Siin asus pappkastikombinaat, kus töötasime meie” ja hiljem lisas keegi kollase spreiga: „Meie olime ka inimesed!”” Teate mis, hea härra Seller, see on mälestusmärk, mille jalamile viin ma lilli. „Eesti ümberlõikaja” ei ole ehk meistritöö kõige üllamates kirjanduskategooriates, aga see on kindlasti hädavajalik käsiraamat eestlusest, nagu me seda tunneme, kuid eriti tunda ei taha, ja eurooplusest, nagu me seda ette kujutame, kuid eriti tunnistada ei taha. Ma tänan teid tähelepanu eest!

HR SELLER: Olgu euroopalikud väärtused teile kerged, ma lähen nüüd sugu vahetama.

HR BROKOLI: Respekt!

 

VI

 

HR BROKOLI: Korras?

PR SELLER: Suhteliselt. Peaasi, et nüüd on situatsioon õiglasem. Oli selge, et me ei saa sel moel jätkata, sest ega humanitaaria ei tohi mööda vaadata elu tõsiasjadest. Meil ei ole veel võimalik kontrollida seda, et sooline tasakaal valitseks autorite hulgas, kuigi hea tahtmise korral pole seegi võimatu, kuid me saame kontrollida tasakaalu sekundaarseis kirjandusoludes.

HR BROKOLI: Selge pilt. Ma olen teiega igati päri ja tänan teid sekundaarse julguse eest.

PR SELLER: Kui kõik tavapärased žanrid arenesid 2016. aastal üldjoontes samas tempos ja mahus kui varem, siis tähelepanuväärne on nüüdisaegse krimi- ja põnevuskirjanduse esiletõus eesti kirjanduses.

HR BROKOLI: Täiesti õige. Kui siiani andis põhjuse kvaliteetsest kodumaisest krimikirjandusest kõnelda ainult Indrek Hargla, siis nüüd ei ole Hargla enam üksi. Kuigi ta jääb veel pikaks ajaks selle žanri eestvedajaks ja elavaks klassikuks. Eriliselt tõstan eesti krimikirjanduses esile Katrin Pautsi rolli. Pauts debüteeris eelmisel aastal romaaniga „Politseiniku tütar”, alapealkirjaga „Saaremaa põnevik”, ning üsna kiiresti järgnes „Tulekandja”, alapealkirjaga „Muhumaa põnevik”. Pauts tegi viimaks ometi ära selle, mida ma ammu ootasin, lõi lobeda, klassikalistest kriminaalromaanidest ja Skandinaavia tumedusest tõukuva sarja, paigutades selle pealegi siiasamasse, kodusele Eestimaale. Pauts pole teinud mingit wannabe scandinavian noir’i, vaid loonud lausa frantsiisi, mis võiks juba õige pea, kui tal jaksu ja mõtteid jagub, olla igati võrreldav Hargla apteeker Melchiori lugudega, mille tase tõusis ju järjest raamatust raamatus­se. Pauts ei ole mitte ainult põnevuskirjanduse põnevamaid uusi tulijaid, vaid ka ehe näide sellest, kuidas autsaider võib pildi segamini lüüa ja tuua žanrisse juurde parasjagu värskust.

Muidugi ei koosne eesti algupärane põnevus- ja krimikirjandus ainult Pautsist. Tugevalt alustas uut krimisarja Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat”, ja kuigi Ketlin Priilinnal jäi eelmine aasta selles vallas vahele, võib temaltki loota järge 2015. aastal ilmunud romaanile „Enne kui on hilja”. Oodata on seega gigantide heitlust. Eesti lugeja suurimad võidud tulevad lähiaastail just sellest žanrist.

PR SELLER: Ja gigantide heitlust jälgib kõrvalt või kõrgelt Tema Kõrgeausus Indrek Hargla.

HR BROKOLI: Kahtlemata. Hargla „Raudrästiku aeg” oli ju midagi enamat kui lihtsalt kriminaalromaan. Hargla taust ulmekirjanikuna ning usina ajaloouurijana annab tema teostele, eriti „Raudrästiku ajale”, sisu ja väärtuse, mida naljalt jäljendada või matkida ei suudeta. Hargla loomingut ei olegi kunagi mõtet kitsastesse raamidesse suruda. Temagi on autsaider, Eesti ümberlõikaja, kui Mutilt kujundit laenata, aga selle vahega, et ta lõikab end maailmakodanikust järjest rohkem eestlaseks. Kui Pauts, Rohelend, Priilinn ja ehk mõni veel täiendavad ja osalt defineerivad eesti põnevuskirjandust kitsamalt võetuna, siis Hargla osaks jääb alati täiendada, laiendada ja defineerida eesti kirjandust tervikuna.

Pidades silmas krimikirjanduse katkematut populaarsust ja arvestatavate kodumaiste põnevusromaanide autorite lisandumist, sellega paratamatult kaasnevat jäljendajate lainet, võib ette näha, et paari-kolme järgmise aasta jooksul leitakse meie krimikirjanduses kümnete kaupa ammu kadunud inimesi, eemaldatakse sadade kaupa saladusloore ammustelt hämaratelt juhtumitelt, mõrvatakse eriti julmal moel umbes Võru linna jagu ilmsüüta inimesi, kes sattusid valel ajal valesse kohta, ning ääremaade keldrites ning sahvrites piinatakse nii vallavanemaid kui külahulle. Prognoosi kohaselt tapetakse Eesti kirjanduses lähiaastail umbes kolm korda rohkem inimesi, kui Eestis elab.

PR SELLER: Ärge unustage, et eesti krimikirjanduse kõrval eksisteerib ja ilmutab hämmastavat elu- ja loomejõudu ulmekirjandus, millele aitab tõhusalt kaasa kiiduväärne tõlke- ja kirjastustegevus.

HR BROKOLI: Algupärast ulmekirjandust tulekski vaadelda koos tõlkekirjandusega, sest eesti ulmekogukonna imekspandavalt monoliitne, kuid samal ajal konfliktne ühistegevus moodustab muust kirjandusest lausa eraldi seisva nähtuse, mille kokkupuuted — andke andeks, proua Seller, mu ebatsensuurne väljend — peavoolukirjandusega on pigem juhuslikud kui stabiilsed. Ma annan teile ühe hea soovituse: lugege kas või kordki aastas võrguajakirja „Reaktor”. Mitte ükski aastaülevaade, kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate kajastus või kirjanike tuur ei anna teile kodumaisest ulmekirjandusest paremat läbilõiget. Eesti realismil ei ole teatavasti ühtset kogukonda ega regulaarset, fänniauruga sõitvat võrguajakirja, nagu on ulmekirjandusel, ja teate, see on väga suur asi.

 

VII

 

PR SELLER: Quo vadis, eesti novell?

HR BROKOLI: Vaat jah, Urmas Vadilt eelmisel aastal novellikogu ei ilmunud, mis oli teretulnud puhkehetk enne Vadi uue romaani ilmumist 2017. aasta algul.

PR SELLER: Saite jälle ühe intelligentse naljakese visata, olge te tuhandest tänatud.

HR BROKOLI: Võtke heaks. Iga aasta lõpus või uue aasta alguses, kui satun vahel mõnest kokkuleppest tulenevalt, vahel suisa vabatahtlikult vast kadunud aasta eesti kirjandusele mõtlema, siis püüan ajavahemiku tuumakust kindlaks määrata selle järgi, kas ma lugesin midagi ilmutuslikku, kas ilmus mõni selline raamat, mille lugemise tulemusel tunnen end rikkamana ja vaatan kodumaist kirjandust veidi teisiti kui varem. Mitte iga aasta ei paku ilmutust, aga näiteks 2015. aasta pakkus, ja tookord serveeris ilmutuse Paavo Matsini „Gogoli disko”. 2016. aasta puhul olin juba lootust kaotamas, aga siis jõudsin Maimu Bergi novelliraamatuni „Hitler Mustjalas”, ja uskuge või ärge uskuge, tegemist on minu silmis ilmutusliku kogumikuga. Suure tõenäosusega, olgu õiglaselt või ebaõiglaselt, kipun sellega võrdlema kõiki novellikogusid, mida edaspidi loen.

Bergi novellikogu esimene osa ühendab eestlased maailma suurkujudega. Adolf Hitler veedab oma elulõpu Mustjala ullikesena, Stalin teeb koos kaaskonnaga halenaljaka, Terry Pratchetti võlurikamba seiklusi meenutava äkktreti Tallinnasse, Angela Merkel külastab Eestis elavat pooltädi ja Vladimir Putini emale ennustab selgeltnägija, et tema pojast sirgub tsaar. Lihtne lapsepõlve­lugu „Jaunart Jauram” viib aga lugeja kohtuma trööstitus hooldekodus elupäevi lõpule veeretava Karl August Hindreyga. Need ja teised selle tsükli lood on fantaasiaküllased ja filigraanselt kirja pandud. Hoolimata pigem väiksest mahust sisaldavad novellid erinevaid vaatekohti sündmustele, mikrolugusid minilugude sees. Nii mainitud novellid, mis kätkevad harvaesinevat maagilist realismi, kui ka kõik ülejäänud lood raamatus on nii stiilipuhtalt tragikoomilised, et nende traagika paneb tõesti nutma ja koomika naerma.

Kogumiku „Hitler Mustjalas” teise osa novellid ei ole temaatiliselt sedavõrd seotud kui esimese osa lood, aga üks tunnus ühendab neid ometi. See on lähtumine autori enda isikust ja eluloosündmustest, nagu on tunda novellides „Siesta”, „Kellega veedad sa jaaniöö” või hiilgavalt absurdses jutus „Mõrvasüüdistus”, kus rõhuvaks muutunud minevik jõuab minajutustajani omaenda mina kaotamise ja selle taasleidmise kaudu mõrvasüüdistuses, mis esitati internetikommentaaris: „igaüks teab ja võib tunnistada, et ta jootis Saaremaal kadakate vahel surnuks Vaino ja Mati”. Ja loo lõpus, järjekordses lakoonilises ja tabavas puändis teatab jutustaja: „Tegelikult olin isegi hästi pääsenud, sest eks seal põõsastes sai ikka omal ajal kõvasti joodud küll.” Meeleolud, kuigi üldjoontes täiuslikkuseni viimistletult tragikoomilised, ei sula ainsalgi hetkel omavahel kokku, igal novellil on oma kindel koht ja selge mõte. Berg on isegi üht poliitikut karikeerides maitsekas ja novellis „Reini Sireen” tunneb vist oma jobust kangelasele (oletatavalt kunagisele kolleegile) lausa kaasa. Berg keerab selgelt vinti üle, eriti kui laseb naiskirjanikul kättpidi hapukapsapurki kinni jääda, kusjuures too püüab — nagu tõelises õudusseriaalis — ühtaegu kiireid probleeme lahendada ja ka kitsikusest vabaneda. Hooldekoduidüll rotti toitvate vanainimestega ning hoolimatusele ja unustusele alla jäänud naise armastuseihalusega loob vahetult tajutava olukorra ja viibki justkui kirjeldatud sündmuste keskele, mida juhtub minu kui lugejaga ülimalt harva.

On kirjutatud novelliraamatuid, mis on vaid tühi kõmisev vann, on kokku pandud selliseid, milles on mõni üksik pärl, kuid haruharva ilmub jutukogusid, mis on nagu pärlivann, ja Maimu Bergi „Hitler Mustjalas” on just selline. Elurõõm ja elutarkus, siirus, fantaasia, terasus ja teravus ning kirjanduslik suurmeisterlikkus loovadki ilmutuse, et perfektne novellikirjutamine on võimalik. Ja et ühte raamatusse võib panna kogu elu madaluse ja kõrguse, reaalsuse ja sürreaalsuse ja tuled, mis iialgi ei kustu.

PR SELLER: Ma kirjutasin ka hiljuti ühe novelli.

HR BROKOLI: Kas see on võrreldav mõne Maimu Bergi novelliga?

PR SELLER: Ma ei usu. Pigem on see…

HR BROKOLI: Ei huvita. Mul tekkis aga peas üks seos, ilmselt ebaõiglane, aga ikkagi. Eelmisel aastal ilmus ju novellikogusid veelgi, Mait Vaik avaldas oma teise jutukogu „Meeleparanduseta”. Vaigu „Tööpäeva lõpp” 2014. aas­tast tõi eesti kirjandusse tõesti värskust, eriti jutustused „Puhtus” ja „Gruusia film”. Viimast olen kuulnud nimetatavat rohkem jauramiseks kui novelliks, sellega ma ei nõustu, pigem oli jutus hoogu ja kirjutamismõnu. Kogu „Meeleparanduseta” lugedes painas mind tunne, et Vaik on kuskil oma kirjanikuteel veidike vabadust ära kaotanud. Võib-olla on ta ise endale ahelad sepistanud, ma ei tea, aga lugedes süvenes tunne, et ta ei kirjuta mitte nii, nagu ta tahaks, vaid nii, nagu ta arvab, et peaks kirjutama. Ei, lood olid tundega, tehniliselt paremas seisus kui „Tööpäeva lõpu” tekstid, aga ikkagi…

Bergi ja Vaiku kõrvutades leidsin end korraga viibivat paralleelmaailmas, kus vanem proua intelligent lajatab sõnade, lugude, hüperboolide ning hingest tuleva vabaduse ja vastutusega, rokib ühesõnaga kogu raha eest, aga noorem härra, pungitaustaga rokkar, on tagasihoidlik ja takerdub puhuti klassikalistesse lahendustesse, minnes seejuures kahetsusväärselt krampi. Peaks ju olema vastupidi, tahaks öelda, aga see on stamp ja stambid ei loe, stambid tuleb tappa. Kirjanduses on ikka nii, et keegi on rööbas, keegi on rong, keegi on rongijuht, aga vaid üksikud on rööpaseadjad. Ma olen täiesti veendunud, et Mait Vaigust saab rööpaseadja, kellena ta alustas, aga praegu seab eesti novellinduses rööpaid Maimu Berg. Ja ühtlasi ka sõidab nendel. Ta serveerib isegi teed, mis on kuum ja magus, ja me vaatame aknast välja ning arutame, et võiks vist konjaki lahti korkida, ja siis hakkab kõrvalkupees keegi minevikupillil tulevikumuusikat mängima. Pistan pea aknast välja ja tunnen üle pika aja värsket tuult oma näol.

PR SELLER: Ma mõistan, et te ei saa mitte kuidagi Bergist üle, aga Vaik kirjutab ju tegelikult väga hästi ja tõeliselt isikupäraselt, kedagi jäljendamata.

HR BROKOLI: Muidugi, hoolimata kogu minu norimisest on „Meeleparanduseta” tähelepanuväärne teos. Vaik on vaikselt, isegi hillitsetult, võiks öelda, sisenenud eesti kirjanike kõrgliigasse, mistõttu teravnevad kriitikanooledki. Ootused Vaigu loomingule on suurenenud, iseasi, kas ta ise tajub vastutust olla päris õige kirjanik, mitte äärealadel uitaja, kes kirjutab eelkõige sahtlisse ja sõpradele. Vaik on viimaste aastate uutest tulijatest üks neid, kellele ma pimesi olen nõus panustama. Kas ta kulgeb tunnelis või suundub valguse poole, on tema enda valida ja teha, lugejad võidavad nii või naa. Ma ootan temalt veel rohkem rokki ja rolli, vähemalt sama palju, kui seda oli…

PR SELLER: Jajah, Maimu Bergil. Kas ma tohin, härra Brokoli, teid nüüd maa peale tagasi tuua?

HR BROKOLI: Maa peale, väga hea. Maa pealt leiame ühe eriskummalise jutu­kogu, mis on osalt rahvaluule-, osalt kunstlugude kogumik. Lauri Sommeri „Lugusid lõunast”. Väga sümpaatne on, kuidas autoril on õnnestunud mõnusalt vahetu suulise kõne tunne säilitada. Sommeril on muidugi oma ja väga äratuntav hääl, kuid kogu „Lugusid lõunast” juttudes räägib ta lisaks enda häälele paljude teiste, meie seast lahkunud inimeste häälel. Orson Scott Cardil on romaan „Surnute eest kõneleja” — suurepärane romaan, eesti keeles loetav Sash Uusjärve heas tõlkes —, mis on Sommerist temaatiliselt muidugi päris kaugel, kuid mille pealkiri annab väga hästi edasi kogumiku „Lugusid lõunast” ideelist sisu ja autoripositsiooni. Rahvaehtsad jutustused rahvaehtsa loogilise ebaloogikaga esitavad näite moodsast kirjanduslikust taaskasutusest ja tõestuse sellest, kui vahvaid inimesi meie kõrval elab ja mida kõike nad rääkida oskak­sid, kui keegi vaid kuulaks. Kiidetud olgu Lauri Sommeri kõrvad!

PR SELLER: Siinkohal on ilmselt paras aeg suunduda…

HR BROKOLI: Vabandust, ma tahtsin veel lisada, et võrreldes Maimu Bergi novelliraamatuga „Hitler Mustjalas” on Lauri Sommeri „Lugusid lõunast” muidugi hoopis teistsugune.

 

VIII

 

PR SELLER: Siinkohal on ilmselt paras aeg suunduda puhta kunsti juurde.

HR BROKOLI: Puhta kunsti jaoks pole mitte lihtsalt paras aeg, vaid sellega on lausa paras häda. Tõnis Vilu „Kink psühholoogile” on puhas kunst, aga samal ajal jääme jänni, kui hakkame mõtlema, kas see on puhas luule või puhas proosa. Puhas kunst on seega kategooria, kuhu paneme kokku kõik selle, mis mujale ei sobitu, umbes nagu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade vabaauhinna kategooria. Teisest küljest ilmub aasta jooksul mitu raamatut, mida südamest tahaks lugeda puhtaks kunstiks, mitte sellepärast, et teisiti ei saa, vaid sellepärast, et need tõesti ongi puhas kunst.

PR SELLER: Kas selline võiks olla Mudlumi „Linnu silmad”?

HR BROKOLI: Ei julge öelda.

PR SELLER: Ei julge öelda, et on puhas kunst?

HR BROKOLI: Üldse ei julge midagi öelda. Korra ütlesin hästi, siis öeldi, et hästi öeldud. Siis ütlesin halvasti ja sain autori sõpradelt vastu pead, et halvasti öeldud. Palju sain vastu pead, kuid võtsin õppust. Ausus töötab mõlemas suunas, ja kui aus ei saa olla, ei ütle midagi. Ebaausat, kuid kiitvat kriitikat on Eestis minu panusetagi küll, mul ei ole tahtmist sellele midagi lisada. Samal ajal kardan ma praegusel juhul isegi ausa ja kiitva hinnangu eest vastu pead saada. Parem siis vaikin ja raporteerin: mission accomplished.

PR SELLER: Tähendab kardate, aga kirjanduskriitikutel pidid ju olema turvised tugevad ja kilbid laiad.

HR BROKOLI: Need olid Uruk-haid.

PR SELLER: Õigus küll.

HR BROKOLI: Puhta kunsti kõige puhtam esindaja 2016. aasta proosas on Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, episoodiline ja poeetiline lugu Suurkhaanist, Jaluspoisist, Zaremast, armastusest, sõjast ja unenägudest. Baturini puhul taban end sageli mõttelt, kui väga imelik on tema olemasolu. Baturinit justkui ei tohiks olemas olla, ta on viga süsteemis, hälve, viimane puuduv pusletükk, mis küll lõpetab pildi, aga on tegelikult hoopis ühest teisest karbist. Kui Mihkel Mutt oma „Eesti ümberlõikajas” ning Tarmo Teder „Andruse elus ja õnnes” jõuavad otsapidi pagulaskriisini, siis seda­sama viidet kippusin otsima ka Baturini loost. Võimalik, et hoopis rahvarände igapäevane kajastamine meedias eelmisel aastal sundis mind „Mongolite unenäolist invasiooni Euroopasse” selles võtmes mõistuloona lahkama, aga side tundus ometi nii kunstlik ja tarbetu. Seega pole Baturin kirjutanud mõistulugu, pigem on tegemist armastuslooga, ülema ja alama suhtelooga, sõjalooga, looga sellest, et kogu ilu on määratud maailmast kaduma, ja sellest, et sa võid küll proovida ühte kultuuri teise sulatada, aga pead ometi ajale, oludele ja inimestele alla vanduma. Mitte keegi mitte kunagi ei võida ja ähvardav oht, kui sellele selja pöörad, kaob, jäävad vaid tunnismärgid, maadligi surutud rohi ning kaugelt kandub ninna suitsuhõng. „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” on nukker ja vaikne, isegi väike lugu, mis mõeldud rüüpamiseks, mitte allakulistamiseks. Ma mõtlen sellele raamatule sageli, iga päevaga järjest enam. Ma ei mäleta niivõrd sisu, juhtumeid, kuivõrd tunnet, ja just tunde loomisel pole Baturinile kerge võrdset leida. „Kurjal ei ole tulevikku,” kirjutab Baturin. „Õelate lamp kustub.” Me kõik oleme mongolid, hea proua Seller, me kõik vajume unustusse.

PR SELLER: Kas sellest „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” kõnelebki?

HR BROKOLI: See kõneles sellest siis, kui ma seda lugesin. Järgmine kord, kui ma seda loen, kõneleb see hoopis millestki muust. Ma olen selles kindel. Õigupoolest ei kirjutanud Baturin mitte ajaloolise romaani, vaid luulekogu, olgugi et proosas. Tema vaimustavalt õhkõrn ja võrkpeen keelekasutus ja terviku kujunemine kildudest ületavad pelga jutustuse raame. Aga nüüd. Üllatuda soovite?

PR SELLER: Võin proovida.

HR BROKOLI: Baturini kõrvale, peale või alla, kuidas soovite, asetaksin Madli Lippuri debüütromaani „June/Julien”. Kas olete üllatunud?

PR SELLER: Kas maakera on ümmargune?

HR BROKOLI: Ma ei tea. Madli Lippur valis kahest väga erinevast inimesest ja nende armastusest kirjutamiseks peategelaste teineteisele saadetud kirjad. Romaan kirjades on hea ainult sel juhul, kui kirjutajate hääled on selgelt eristatavad. Meie teiega, proua Seller, räägime näiteks täiesti ühtemoodi, sama hästi võiksin mina olla proua Brokoli või härra Seller või vastupidi, aga Lippuri romaanis kõneleb noor neiu June tõesti täpselt nagu neiu June ja talle vastab vanem meesterahvas Julien täpselt nii, nagu selline mees rääkima või kirjutama peaks. Lippuri romaan pole üksnes hästi lahti kirjutatud ja lõpuni põhjendatud ühe juhtumi anatoomia, vaid nauditav, viimistletud stiili ja vaheldusrikka tempoga kirjandusteos. Lippuri tegelaskond on märksa laiem, kui romaanist kirjades võiks oodata, ja kõik tegelased on oma äratuntava näo ja karakteriga. Mõni üksik episood mõjub tugevas ja loogilises tervikus kunstlikuna, näiteks kui tädi saab keelatud armastusest teada, siis selgub, et ta on Julieni lapsepõlves ahistanud, see seik laseb lool omasoodu edasi areneda, ilma et peaks tädi äkkvihas maha lööma, sest vaikima tuleb ta sundida, muidu jääks lugu pooleli. Võimalik, et nõudlikum toimetaja soovitanuks loobuda peategelaste järglaste kirjadest, mis otsad ehk liiga kokku tõmbavad, aga kõik see ei vähenda terviku väärtust. Üks oluline õppetund, mille intsestiteemaline ja pedofiiliamaiguline sulnis armastusromaan „June/Julien” meile võiks anda aastail 2015—2017, on see, et kõigest saab ja võib kirjutada, iseasi, kuidas ja mis põhjusel seda teha.

PR SELLER: Aga mis põhjusel seda lugeda?

HR BROKOLI: Parimal võimalikul põhjusel — lugemisnaudingu tundmiseks.

PR SELLER: Kas lugemisnaudingut pakuks ka Tõnis Tootseni „Esimene päev”?

HR BROKOLI: Pakuks, aga väga hea silmanägemisega lugejale. „Esimene päev” on vormiliselt tõepoolest fantastiline töö. Autor kirjutas ja kujundas kogu raamatu käsitsi ning täpselt sellisena jõudis see lugejate ette. Tootseni viis aastat väldanud meeletu sihikindel töö on imetlusväärne ja jäljendamatu. Vormi ja sisu koostoimes muutub hull undamine millekski palju enamaks — verstapostiks värskest lähenemisest mitte ainult kirjandusele, vaid ka raamatule kui sellisele. Tootseni „Esimene päev” on tõesti puhas kunst, autoriraamat par excellence, mis tegi kõva paugu, ja hülss jäi järjehoidjaks. Aga nüüd, hea proua Seller, kui te oleksite nii lahke ja laskuksite koos minuga põlvili.

 

IX

 

HR BROKOLI: Palugem.

PR SELLER ja HR BROKOLI: Andestage meile, kes me kõnelesime sellest, millest me kõnelesime. Et me jätsime kõnelemata sellest, millest pidanuks kõnelema. Et tõstsime neid, keda ei pidanuks, ja langetasime neid, keda ei pidanuks. Et me olime pealiskaudsed seal, kus pidanuksime süvenema, ja süvenesime seal, kus pidanuksime pealiskaudsed olema.

HR BROKOLI: Tänagem.

PR SELLER ja HR BROKOLI: Oleme tänulikud, et 2016. aastal ilmusid Lauri Sommeri „Lugusid lõunast”, Maarja Kangro „Klaaslaps”, Madli Lippuri „June/Julien”, Maimu Bergi „Hitler Mustjalas”, Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” ja Tarmo Tederi „Andruse elu ja õnn”. Täname Eeva Pargi, Mihkel Muti, Peeter Sauteri ja Tõnis Tootseni eest.

PR SELLER: Ma olen tänulik ka Andrei Hvostovi „Šokolaadist printsi” eest.

HR BROKOLI: Personaalne tänu minu poolt läheb Indrek Harglale „Raudrästiku aja” eest.

 

Epiloog

 

PR SELLER: 2016 oli justkui rohkem massiaasta, energiat võinuks enam olla. Üks ei välista muidugi teist, aga ikkagi. Vahest teeks millalgi üldse aastase pausi, kirjanikud ei kirjutaks midagi, arvustajad ei arvustaks midagi. Koguks mõtteid, elaks seltsielu, käiks rändamas nii üksinda kui ühiselt. Üksindus, selts, raadio ja priisöökla, mis? See siiski selleks, teate, härra Brokoli, mind jäi üks asi ikkagi painama. Kas te jäite siis 2016. aasta eesti proosaga rahule või ei jäänud?

HR BROKOLI: Kuulasite ja kuulasite ja vastust ei saanud?

PR SELLER: Rääkisite ja rääkisite ja vastust ei tulnud.

HR BROKOLI: Ma ütleksin siis lühidalt… lühidalt ütleksin… ütleksin kokkuvõtteks, et…

PR SELLER: Noh?

HR BROKOLI: Nojah.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood