Hea annus hullust
September, 2017
Martti Kalda: „Viimsepäeva laupäeva hommikul”.
„Tuum”, 2017. 280 lk.
Martti Kalda on eelkõige tuntud orientalistina ja Orienti, selle reaalset või läänlaste kujutluses küpsevat müstikat kohtab lugeja ka Kalda novellides. Kuigi iga selle raamatu lugu on omaette ning autori teemade- ja tegelastering lai, moodustab teos siiski mingi omalaadse terviku. Selleks tervikuks on Martti Kalda maailm, mis üsna eripalgelisi lugusid omavahel aimamisi seob, ning hargnegu novelli tegevus Eestis, Pariisis või Paapua Uus-Guineas, on alati tegu äratuntavalt ühe ja sama hullusest pulbitseva ilmaga. See maailm on groteskne ja absurdne, täis seksi, vägivalda ja ootamatusi ning füüsikareegleid pigem üldjooneliste suuniste kui kindlate seadustena võtvaid nähtusi.
Võib öelda, et Kalda üks põhihuvi on mängida eelarvamustega, mis õhtumaalaste hulgas valitsevad hommikumaa, aga ka üleüldse elu suhtes. Teinekord ajab ta kõik täielikku absurdi — nagu näiteks loos „Varanasi needus”, kus Pariisist saab ootamatult India suurlinn oma lõhnade, helide ja inimestega, vahel aga on autor rahulikum ja mõtlikum. Muidugi ei ole mitte kõigi lugude fookuses Orient, Kalda teemadering on laiem. Mingis mõttes on tema novellid omamoodi fantaasiaküllased kommentaarid Eesti ja laiemalt Euroopa ühiskonnas toimuvatele aruteludele Ida ja Lääne omavahelistest suhetest, kuid nendele tekstidele võib läheneda ka vähempolitiseeritult ja nentida lihtsalt: Martti Kaldale meeldib mäng lubatu ja lubamatu piiril, talle meeldib mõtiskleda seksuaalselt laetud situatsioonide üle ja küsida endalt ja ka oma lugejalt, kust jookseb heakodanlikkuse ja üldse hea maitse piir.
Keelelises mõttes on Martti Kaldal endal hea maitsega kõik korras. „Viimsepäeva laupäeva hommikut” lugedes on tunda, et tõlkijakogemus on andnud autorile hea ettevalmistuse kirjanikuks saamisel: lugude keel on nõtke, kohati isegi baroklik, mitmekülgne ja lõbus. Mõnes kohas mõjub ühe- või kahesõnaliste lühilausete kasutamine maneristlikult, toob meelde 1990-ndad, Kaur Kenderi ja veidi jõrmi poosi, kuid enamasti on sellise stiili valimine õigustatud ja lisab Kalda lugudele huumorikihi, mis aitab lugejal mõista, et autor ei mõtle mitte kõike päris nii otsesõnu ja tõsiselt, nagu ta seda kirjeldab.
Sest tõesti — enamikku Kalda novelle võib vaid tinglikult nimetada realistlikeks. Jah, neis on veenvad, elavad ja mõne pikema loo puhul ka arenevad psühholoogilised tüübid ja enamasti hargneb tegevus tänapäeva maailmas, kuid selles maailmas on midagi täiesti vildakat või väärastunut. Olgu selleks ohjeldamatut intsesti harrastav, ent kõiges muus igati tubli Eesti keskklassiperekond või siis kogumiku nimiloos hargnev apokalüpsis, mis näib loomulikult välja kasvavat tänapäeva ühiskonnast ja mille teostumine novelli tegelasi eriti ei üllata.
Nõnda vaadates võiks isegi pakkuda, et Martti Kaldal on teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro’ks. Seda nähtust defineerib ingliskeelne Wikipedia kirjandusena, „mis kasutab sageli absurdi, satiiri ja groteski elemente käsikäes pop-sürrealismi ning žanrikirjanduse elementidega, eesmärgiga luua subversiivseid, veidraid ja meelelahutuslikke teoseid” (https://en.wikipedia.org/wiki/Bizarro_fiction).
Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid tema novellikogu definitsiooniks sobib eelnev tsitaat nagu rusikas silmaauku, sest just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on. Neist aimub kirjutamise ja ka provotseerimise lusti. Tänapäeval on küll keeruline kedagi kirjanduslike võtetega tõeliselt provotseerida, kuid ehk ei peagi võtma seda niivõrd konfliktse või tülitekitava taotlusena, vaid pigem nii, et Kalda novellid püüavad provotseerida lugejat mõtlema ja tundma tavalisest erinevalt, ootamatult, seadma kõike harjumuspärast ja kombekat kahtluse alla, ning nad teevad seda meelelahutuslikult. Just nii tasukski võtta neid novelle, millest mõni võib rahulikuma ja konservatiivsema maitsega lugejat ehmatada, kuid mille eesmärk on rikastada meie vahel väga tõsiselt mõjuvat kirjandusmaastikku lustlike, veidi hullumeelsete ja lugeja maailma raputavate lugudega.
