Improvisatsioonid mitmesugustel teemadel

Made Luiga

 

 

 

 

Köster: „KrattPunktKomm”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 219 lk.

 

„KrattPunktKomm” on tänuväärne teos erapooletu lähenemise praktiseerimiseks, sest isegi kui kõik teised teavad, kes on Köster, siis mina ei tea. On ju olemas ka naisköstrid, aga vaist ütleb, et on vist ikka meeskirjanik. Võib-olla peaks kõik eesti autorid sundkorras pseudonüüme kasutama ja veel nii, et iga raamatu juures uut ja ennenägematut. Krimitalendiga arvustajad teeksid muidugi kõva uurimistööd, laisemad saaksid aga ettevaatuse kammitsaist vabaks.

Pealkirigi ei tee palju targemaks ja ma ei saanud ka pärast raamatu läbilugemist aru, mis too tähendab. Igatahes võtab hästi kokku selle, et teos on igapidi imelik. Lühikokkuvõte loetust oleks selline: pisut bulgakovlik, kohati rahvalik jant, peamiselt poliitsatiir ja veel iseäranis skemaatiline, nagu mingisugune rituaalne commedia dell’arte. On olemas noored armastajad, koomilised vanamehed, osavad linnasulid, kõige osavam neist kõnnib lõpuks minema, kohvritäis raha kaenla all.

Lugu algab peatükiga, kus kolm pedagoogi kihutavad pärast väsitavaid suvepäevi kuumas ja päikeselises nõukogude minevikus kollase „Volgaga” kodu poole ja kohtavad teel paranormaalset tuulispaska, kes kannab rahvapärast nime Juhkam. Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.

Loo teljetegelane on maalt linna õnne otsima tulnud noormees nimega Tango, kes, nagu paljud eakaaslased, sugulaste teada ülikoolis tarkust taga nõuab, tegelikult aga vireleb ebasoliidseid tööotsi tehes ja käib vahel vanaisa juures kõhutäit noolimas. Moraalselt kahtlane töö sisaldab kupeldamisteenuse administreerimist netileheküljel ja ühe välismaal pokri pistetud narkovenna mahajäänud varude realiseerimist. Kumbki ei kindlusta Tangot majanduslikult, ta on nimelt pesueht hädavares, nälginud nolk, kelle edenemispüüdeid kroonib alati fiasko. Kurb kloun, kes komistab omaenda jalgade otsa. Vanaisa on pensionile saadetud keemiaõpetaja, üks neist, keda kohtasime esimeses peatükis veel noorte ja tegusate meestena. Tango ühendab üksildase mehe internetti, moodsasse suhtlusvõrku, kus too kiireid edusamme teeb. Juba mõne aja pärast on püsti pandud uhke mitmetuhandepealise liikmeskonnaga puukloomiku päästmise Facebooki-page. Tango märkab ehmatuse ja kadedusega, et vanaisa ja ta sõbrad on avastanud tee inimeste südamesse ja rahakoti juurde: selge see, et igaüks tahab annetada oma pisku puukloomiku päästmiseks ja valitsuse vastu. Ei puudu ka tragikoomiline armastuslugu, noorsand värbab oma haldusalasse kauni blondi neiu, kes peab selekteerima kohtumiskuulutuste klientuuri, et sinna ei satuks mingeid segase seksuaalse orientatsiooniga tüüpe, ning ühtlasi armub silmini, nii et ei suuda oma unistuste objekti enam selgelt näha ning iga sihvakas figuur ja hele peanupp tundub talle Mari-Liisina. Too ühendab endas kõik, mis naises üldse võib olla head.

Kõrvaltegelastest figureerib veel keegi Lätlane, Tango kunagine koolivend, napsusõber ja pohhuist; paks, ablas ja pahur vanamees Igor; nooruslik proua Jaanika, jutukas ja abivalmis; paranoiline narkomaan Mauno, kes on Tango traagilise saatuse täidesaatev tööriist; linnavanem ja tema käsilased ning muud vähemat prügikala, nagu näiteks kanepikasvatajad Selnuhhin ja Rosimannus.

Selgub, et puukloomikut kas pole kunagi olnudki või on ta aktiivse kaitsmise faasiks juba välja surnud, kuid tegusate vanainimeste internetialgatus hakkab muutuma võimsaks kodanikuliikumiseks koondnimetusega „Hobuse Unenägu”. Pole ju erilist vahet, kas oled millegi poolt või vastu, peaasi et saaks meelt ja meelsust avaldada. Romaan päädib suurejoonelise mäsuga, kus Tango vanaisa kindlakäelisel juhtimisel lavastatakse vägev meeleavaldus. See on tõeline ideetu sumatohha, kus palgatud poisid lehvitavad linnavõimu organiseeritud Pere Päeva üritusel strateegilistes kohtades igasuguseid loosungeid, näiteks: „Mt: Sina ei pea mitte neegrit oma riiki laskma” ja „Tapavad ja vägistavad nad kõik” (lk 184, 189). „Hobuse Unenägu” on käed löönud ka teiste progressiivsete ja regressiivsete liikumistega, feministide ja konservatiividega, maapiirkondadest toovad bussid linnaväljakule põllumehi. Kõige lõpuks kargab platsi Juhkam, kes tuuseldab rahvast nagu jaksab ning jookseb lõpuks tossust ja võluväest tühjaks.

Millega on siis tegu? Ühest küljest on tunda tõelist kirjutamislusti, mõnu omaenda meisterlikest passaažidest. Aga see üleüldine tsirkus oleks ju niigi naljakas ilma sinna lisalusti otsa kuhjamata. Tegelased on literatuur-karikatuursed, ja kuigi autor näib suhtuvat kõikidesse ühevõrra erapooletult või pisukese soojusega, täit veenvust nad minusuguse lugeja silmis ei saavuta. Paljude roll on põgus ja vahel ka põhjendamatu, justkui oleksid nad vägisi poogitud jutule mingisugust edenemist andma. Mitu episoodi on põhiloost irdu, näiteks Antoni sünnipäev, või see koht, kus Tango ühistu esinaise käsul hoovi ja tolle korterit koristab, või kuidas Marius ehk Lätlane ta seenesupi ära sööb. Mahukama romaani osadena oleksid stseenid omal kohal, ideeromaani seisukohalt on nad üleliigsed. Möönan, et tähele on pandud üht-teist päris terast: pahatihti on isiklik kibedus suuri sündmusi vallandav tõukejõud, eakad on loomuldasa konservatiivsed (see pole iseenesest muidugi mingi uudisasi) ja karta on, et suur osa eriti kurjadest netitrollidest ei ole esimeses nooruses… see, mis paistab väljapoole, pole tingimata üldse mitte see, kuidas seespool tegelikult on… noorte ja vanade vahel valitseb mõistmatus ja lõhe: „Litakat on vaja. Te noored olete liiga pehmed selliste asjade jaoks. Miki-Hiire põlvkonnast, nagu Jaanika ikka ütleb.” (Lk 133.)

Kokkuvõttes on raske sotti saada, mis on jutu iva või kas seda iva ülepea on. Miks möllab ringi kratt Juhkam, kes kunagi sai vanatühja tüssates aevas­tusest valmis meisterdatud? Jäi täiesti arusaamatuks, kuidas krati algne otstarve (saada tagasi armulauavein, mille Soome vabatahtlikud kantslist ära pätsasid) muutus järsku võitluseks eestluse säilitamise eest. Ja kas vein ikka saadi tagasi? Edaspidi ilmub kratt raamatus lagedale harva ja meelevaldselt, midagi mõistlikku ta ei tee ja eestlust ei edenda, ainult lõhub ja laamendab. Ometi on lõbus lugeda, kuidas ninanuuskamise jäänustele on enne linna peale laiama minekut Baltmani ülikond selga aetud. Järgneb lament, peaaegu sama mõõtu nagu siis, kui Korovjev ja Peemot Gribojedovi majas einestamas käisid.

Üleüldse on raamatu fluidum tänapäevastest teemadest hoolimata kuidagi endisaegne. Jah, on äratuntavad prototüübid, räägitakse Kalamajast ja Lõuna-Eestist, ebajärjekindluse mõttes on mõni koht ka nihestatud nimega: suur ülestõus-rahvapidu toimub Vabaduse plat­sil, mis minu teada asub Viljandis… Aga kõik need jäätisemüüjad, poemamslid, andekad onu Tihhonovid ja teised endisaegse elu jäänukid tekitavad petliku tunde, et aeg on seisma jäänud kalja-autode, vahvlijäätise ja gaseeritud vee automaatide ajastusse. Sellesse aega, kus praegused eakad olid veel parimais aastais.

Lõppkokkuvõttes näib maapealne kaos ja inimeste tigeduse kanaliseerimine olevat meie igipõlise vaenlase, vanasarviku enda kätetöö. Tema helistab raadio otse-eetrisse ja räägib, et puukloomiku olukord on enam kui tõsine, ja teinekord jälle, et tühisus olevat maailmas aujärjele tõusnud ja rahvas peab sellele vastu astuma. Esindab anonüümset rahva häält, endal kabjad all ja saba taga. Hoolikalt teksti jälgides saab teada ka seda, et krati praegune peremees, Koduema-nimeline manatark, varustab linna diilereid kvaliteetse kanepikraamiga. Võta siis kinni, mis on hea ja mis halb. Mis on päris ja mis ei ole. Võiks ju öelda, et pesueht päevakajaline poliitdraama, aga võta näpust, suured ja üllad ideed on taandatud isiklikule kättemaksule ja kibedusele. „Lapselapsele hakkas tunduma, et vanaisa mässamises puudub aade ja selge siht. Kodanik Tralla oli lihtsalt kuri.” (Lk 134.)

Dialoogid on sümpaatsed ja elulised ning üleüldse keelekasutus kena, probleem on akuutne, kodanikuühiskond ja kodanikuliikumised on ju teema, mille üle võib ilkuda, aga võib ka tõsiselt muret tunda, mis jampsi kokku keeratakse; kõigest sellest heast ja paremast hoolimata tekib terviku suhtes mingi nõutus. Ja seda ei oskagi täpselt seletada, miks see nii on. Võib-olla sellepärast, et Tango roll raamatus on veidralt sokraatiline? Iga kord, kui ta oma vanaisa juurde läheb, hakkab ta esitama suunavaid küsimusi, mis inimeste mõttemaailma esile toovad. See loob pentsiku ülekuulamise või äraspidise õppetunni õhkkonna. Tasulise armastuse teemadel vonklevad mõtte­arendused võivad pepsimale maitsele tunduda piiripealsed. Tõlgendusi on muidugi alati võimalik anda just nii palju kui fantaasia võtab — näiteks Tango: kas kujutati eetiliselt selgrootut karakterit? Ullikest, kes ilmaelust tuhkagi ei jaga? Noort ja mitte veel paadunud karjeristi? Just säärane ambivalentne see lugu ongi.

Võib-olla jääb ebalus ja määramatus hinge sellest, et ükski raamatus kajastatud teema ei ole piisavalt intensiivne või oluline, ja seetõttu ei moodustu väga tugevatest tekstiosistest niisama tugevat tervikut. Tervik jääb kuhugi „Pikri” ja „Noore Wertheri kannatuste” vahepeale. Mis on ju väga imelik ja seega ka huviväärne. Soovitan lugeda!

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood