In memoriam Paul Reets 5. VII 1924—25. XII 2016

 

 

 

 

  1. detsembril 2016 suri Bostoni lähedal Readingi hooldekodus üks Ameerika eest­laskonna värvikamaid esinda­jaid 1960.—1980. aastail, kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets.

Paul Reets sündis 5. juulil 1924 Tallin­nas, noorpõlve veetis ta kolmes kodus Nõm­mel, õppis 1932—1936 Nõmme alg­koolis ja 1936—1943 sealses gümnaa­siu­mis. Aastail 1943—1945 teenis ta Saksa sõ­javäes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, kes Pääskülas ja järg­misel hommikul Sauel Nõukogude tan­kide vastu üsna lootusetut võitlust pida­sid. Järgnes taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi poole, 1945. aasta jaanuarist märtsini võitles ta Eesti diviisi koosseisus Punaarmee vastu Ode­ri jõe ääres. Viimaks tuli läbi käia ka Tšeh­hi põrgust.

Aastail 1946—1950 õppis Reets Bonni ja Freiburgi ülikoolis ajalugu, kunsti­aja­lugu ja võrdlevat usunditeadust. Sak­­sakeelses kultuuriruumis tundis ta end koduselt ning võttis stilistiliseks ees­ku­juks Martin Heideggeri ja prantsuse süm­bolistid. Aastal 1947 alustas Reets mit­mekeelset mõttepäevikut, mida pidas kuni aastani 2010 ja mis oma umbkaudu 4000 leheküljega on tema suurim kirjatöö. Tulevase monograafia koostaja leiab sel­lest muu hulgas poolsada luuletust ees­ti, saksa ja inglise keeles, aforisme ning kultuurilooliselt tähenduslikke hinge­heitlusi.

  1. mail 1950 jõudis Reets Ameerikasse ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951—1953 õppis ta Harvardi ülikoolis aja­lugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiu­mi magistrikraadiga. Institutsionaalse kuns­ti kõrval hakkas ta üha enam hindama laste ja loodusrahvaste eneseväljendust, inim­like eluasemete stiihilist ilu, kivide mineraalset esteetikat.

Palju aastaid töötas Reets Bostonis vä­henõudlikul, aga piisavat äraelamist või­maldaval ametikohal Lahey kliinikus, kus korrastas registratuuris toimikuid. Töömuresid ta koju kaasa ei viinud, peremuresid endale ei soetanud ja nii võis ta eelkõige pühenduda kunstile, muusikale ja kirjandusele, eneseharimi­sele, raamatute ja taieste kogumisele või lihtsalt jalutuskäikudele. Ta tegi mitmeid kunsti- ja elamusreise teistesse Põhja-Amee­rika linnadesse, aga rändas ka Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Vabalt vallatud saksa ja inglise, samuti prantsuse ja ladina keele kõrval õppis ta iseseisvalt ära vanakreeka keele ning tõlkis eesti keelde muuhulgas Sappho lüürikat.

Avalikkuse ette astus Reets 1955. aas­tal noorema põlvkonna radikaalset mõ­tet esindanud ajakirjas „Vaba Eesti”. Tema nelikümmend aastat kestnud te­gevuse tuumaks on sadakond artiklit, kirjandus- ja kunstiarvustust, mida ta sõltumatu intellektuaalina avaldas võrdse eduga mõlemas peamises pagulasajakirjas, nii „Tulimullas” kui ka „Manas”, mil­lest viimase toimetuskolleegiumi ta aas­takümneid kuulus. Reets arvustas ka nõukogude ajal kodumaal ilmunud kunstimonograafiaid ja luuleraamatuid.

Reets ühendas oma isikus mõneti erak­lusse kalduva eluhoiaku ja jõulise suhtlejaande, mis väljendus ka tema rikkalikus kirjavahetuses näiteks Marie Underi ja Artur Adsoniga. Aastal 2011 annetas Paul Reets väärtusliku osa oma kultuurivarast Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Oma raamatu kokkupanekuni Reets eluajal ei jõudnud, tema sulelooming peaks mahuka illustreeritud köitena ilmuma trükist käesoleval aastal. Ent kellel avanes võimalus kuulata Reetsi kütkestavat kõnet, see sai osa tema eluenergia emakeelsest voolust, mis kandis endaga hiiglaslikku faktilist teavet. See vitaalsuse ja eruditsiooni põimumine tegigi temast erakordse inimese, kelle pärisosaks jäi anda laeng kõigile neile, kellega ta kokku puutus.

 

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Kunstiühing Pallas

Korporatsioon Sakala

Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood