Jüri Ojamaa ja „Loomingu Raamatukogu”

Anu Saluäär

27. septembril lahkus meie hulgast 85-aastaseks saanud Jüri Ojamaa (snd 16. juunil 1932), pikaajaline kirjastustöötaja ja viljakas tõlkija.

Jüri Ojamaa õppis Tallinnas 2. keskkoolis ja seejärel Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna toimetamis- ja kirjastamisosakonnas. Aastatel 1957—1973 töötas Ojamaa Eesti Riiklikus Kirjastuses, hilisemas „Eesti Raamatus”, kõigepealt toimetajana poliitilise kirjanduse toimetuses, siis tõlkekirjanduse toimetuse juhatajana ja peatoimetaja asetäitjana. Sellesse aega jääb üks eesti tõlkekirjanduse legendaarseid vägitegusid, koos Maiga Varikuga tõlgitud Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita”, mis ilmus 1968. aastal. (Aastaid hiljem tõlkis ta ka Bulgakovi näidendeid — LR 2001 „Üheksa unenägu” —, mitmesuguseid kommentaare Bulgakovi teosele, samuti M. ja J. Bulgakovi „Meistri ja Margarita päeviku” 2003.)

1973. aastast määrati Jüri Ojamaa juhtima uut „Loomingu Raamatukogu” toimetust ja vastutama selle valikute eest karmistunud poliitilises olukorras, kui nn sula-aja lõppedes tugevnes keskvõimu umbusk ja kontroll, avaldamisplaane tuli käia kinnitamas Moskvas ja Nõukogude Liit ühines Genfi konventsiooniga, mis tähendas, et tuli tegelda ka välisautorite tõlkeõiguste hankimisega Moskva kaudu. Juba esimese tööaasta lõpul tabas toimetust esimene vapustus, kui kõrge käsu põhjal hävitati LR 1974. aasta esimese numbri tiraaž — Arvo Krikmanni koostatud vanasõnadevihik. (Selle taastrükk ilmus „Loomingu Raamatukogu” 2017. aasta esimese numbrina — kopeerituna Jüri Ojamaa säilitatud rariteetsest esieksemplarist.)

Kümne aasta jooksul nägi Ojamaa vaeva, et paindlikult laveerida vaimu ja võimu vahel, säilitada ajakirja tase, kõrge tõlkekvaliteet ja võimalikult mitmekesine sisu ning samal ajal täita ettenähtud „ideoloogiaplaani” — tähistada teatud tähtpäevi ja avaldada teatud autoreid. Mäletan hästi nukra vabandava näoilmega peatoimetajat, kui ta võttis enda peale Anastass Mikojani „Mälestusi Leninist” (LR 1980, nr 14) — „keda ma ikka saan sundida seda tõlkima”.

Samal ajal hoidis ta ukse lahti kõikidele huvitavatele ideedele ja kõige erinevamate keelealade ja maailmade tutvustajatele. Ilmusid Linnart Mälli budismi klassika tõlked sanskriti ja paali keelest, mille eest peatoimetajat korduvalt noomiti, samuti Odisseas Elitise poeem „To axion esti” Kalle Kasemaa tõlkes. „Loomingu Raamatukogu” tellijaid oli kõigil neil aastail kümne tuhande ringis, trükiarv 20 000 ja rohkemgi.

1983. aastal tegi võim taas otsustava karistusoperatsiooni ja Jüri Ojamaa vallandati päevapealt „Loomingu Raamatukogu” toimetaja kohalt — saatuslikuks sai Peet Vallaku 90. sünniaastapäeva puhul avaldatud jutukogu „Hinge taud” (LR nr 22/23) ja eelkõige jutustus „Tribunaal”, millele heideti ette, et see „käsitleb kodusõja sündmusi kodanluse klassipositsioonilt”.

1984. aastal võeti Jüri Ojamaa Kirjanike Liidu liikmeks.

Aastail 1986—1993 oli Jüri Ojamaa „Vikerkaare” ja „Raduga” toimetuse vastutav sekretär, hiljem vabakutseline tõlkija.

Jüri Ojamaa tõlketeoste nimekiri on aukartust äratavalt pikk, nii et selle täielik loetelu siia ei mahu. Peamiselt on ta vahendanud vene kirjandust ja lisaks paljudele „Loomingu Raamatukogu” vihikutele (Juri Trifonov, Grigori Baklanov, Andrei Bitov, Vladimir Kantor, Juri Lotman jne) hilisematel aastatel aina raskekaalulisemaid teoseid: Boriss Pasternaki „Doktor Živago”, Ljudmila Ulitskaja „Imaago” ja „Kukotski juhtum”, Sergei Dovlatovi „Tsoon”, „Kohver”, „Võõramaa naine” ja „Leivatöö”, Leonid Tsõpkini „Suvi Baden-Badenis”, Vladimir Sorokini „Sinine pekk”, Guzel Jahhina „Zuleihha avab silmad”, Mihhail Šiškini „Veenuse juus”, Vladimir Voinovitši vahva sõduri Tšonkini triloogia (2014 ja 2015), Edvard Radzinski ja Boriss Akunini raamatuid jpt. Mitte unustada Milorad Pavići erakordselt keerukat „Kasaari sõnastikku”!

Kultuuriteona on oluline osa ka maailmakirjanduse õpikute tõlgetel kirjastusele „Avita” (2004—2007), samuti poliitilise ajaloo tõlgetel (Aleksandr Zinovjevi „Katastroika”, LR 1991, Anna Politkovskaja „Teine Tšetšeenia sõda” 2004, Leonid Mletšini „Brežnev” 2011, samal aastal Vladimir Makšejevi „Narõmi kroonika 1930—1945” jne). „Loomingu Raamatukogu” tellimusel enne 85. sünnipäeva valminud viimane tõlge, Aleksandr Solženitsõni „Lenin Zü­richis”, on praegu veel avaldamata.

Peale vene keele tõlkis Ojamaa inglise keelest: W. Somerset Maughami „Jõulupuhkus”, John Galsworthy triloogia „Peatüki lõpp” ja juba 1994. aastal tänavuse nobelisti Kazuo Ishiguro „Päeva riismed” (koos Liisi Ojamaaga). Lisaks tõlgetele on Jüri Ojamaa kirjutanud tõlketeostele saatesõnu, artikleid ja retsensioone eesti ja vene perioodikas.

Jüri Ojamaa panus eesti tõlkekirjanduse rikastamisse on olnud hindamatu nii tõlkijana kui ka kirjastajana. Visa töömees on puhkuse auga ära teeninud. Edasi kestev „Loomingu Raamatukogu” jääb teda tänulikult mäletama.