Kirjanik Rutt

Mai, 2018

Mihkel Mutt

 

 

 

I

 

Olin viimasel ajal sageli mõtisklenud naiskirjanike üle. Seda eeskätt seoses kunstnikega laiemalt. Mulle tundub nimelt, et naiskirjanik mingis mõttes rohkem seda ideaali väljendada võib, mida ma üldse vaimuinimese hoiakuna näeksin uusimal ajal. Just naisinimene oma teatavate füüsiliste ja hingelismõistuslike omadustega võiks puhtaimalt kehastada neid kvaliteete, mida loen ideaalina vajalikuks loovisikule tänapäeval. Üht sellist kuju olen ma endale kujutlusesse maalinud ja tahaksin teda tutvustada.

Kõige üldisemalt iseloomustab Rutti tohutu seesmine sõltumatus, omaenda pea ja omaenda kehaga mõtlemine. Rutt on ja ei ole soo-olevus. Kumbki võimalus eraldi ahistaks ja piiraks teda. Ühelt poolt on ta loomulikuna see, kelleks loodus ta teinud, talle ei tule pähegi millekski muuks saada pelgalt seepärast, et midagi tõestada. Teiselt poolt ei kavatse ta kunagi käituda soostereotüüpide järgi, kui need temas sisetõrkeid peaksid tekitama.

Näiteks pole miski talle võõram, kui anda mõista, mis nüüd mina, rumal naisterahvas. Isegi iroonilises mõttes ei tee ta seda, sest mis parata, iroonia on negatiivne vabadus ja sellega kaasneb ikka midagi haavunut, mingi kihvatus ja protest. Rutile on mõte naisterahva alamusest — täpselt niisamuti nagu ka tema ülimusest — nii ebamõistuslik, et ta ei näe põhjust kulutada oma aega vastu­pidise tõestamisele. Sest juba pelk teema ülesvõtmine jätab vähem kursis olevale publikule mulje, et ju seal midagi ikkagi on, nii et igasugune vastutõestuse esitamine kõneleb enamasti selle esitaja kahjuks.

Rutt pole kunagi tundnud kiusatust loobuda oma targem olemisest või taktikaliselt taanduda pärast vaidluses peale jäämist, kuna vastasel korral võiks solvatud saada meespoole n-ö loomulik õigus olla targem, olla võidumees. Aga sama vähe tunneb ta kiusatust igal juhul meestel vaimses mõttes selg prügiseks teha. Ta ei hakka nendega vaidlema üksnes sellepärast, et nood on mehed, kellest tema peab parem olema. Sest Rutt ei kavatse käituda ka uute soostereotüüpide järgi. Igasugune stereotüüp äratab temas automaatselt kahtlust, iga elujuhtum on tema meelest iseseisev.

Rutt on meeldimisväärne ja teadlik sellest. Ta on hästi disainitud ja igas suhtes paras, mitte liialdatud. Ta ei käi rõhutatult naiselike riietega, aga väldib ka vastupidist. Tema garderoobis on koht niihästi pikal tualetil kui ka kampsunil ja kontsata jalatsil, Muhu seelikul ja euroametniku mustvalgel. Tal on hea stiilitaju, palju maitserikkust ning tervet mõistust, miska ta alati leiab õige tooni.

Rutt ei väldi kõike seda, mida naiselikkusega seostatakse. Ta võib ka flirtida, aga ei lase end sellest kaasa kanda, flirt ei muutu kunagi tema põhihoiakuks, vaid on nagu seltskondlik mäng, mida mõne minuti võib mängida, kui selleks tuju. Rutt ei meelita mehi, aga laseb meestel ennast meelitada, kui see neile meeldib. Ta on liiga humaanne, et meestele seda lõbu keelata, neil nende mängu­kann käest võtta.

Rutt on küll teadlik oma naisusest, aga ta ei kasuta seda ära. Ei traditsioonilisel kombel, quid pro quo endale oma võludega eeliseid kaubeldes, ega ka mitte uue aja stiilis. Ta ei suru end ihuahvatluste poolvõdina kaudu „tarkade” meeste seltskonda, et nonde ergud liigahtaksid, kui kaunis olend läbi toa kulgeb. Aga samas ei viruta ta lauale feminismuse tinasõrmustest raske rusikaga, et nõuda endale sookvoote nišiks parnassil, kuigi ta teab, et ka pegasuste tallis ripuvad seintel naistesadulad.

Rutt on feminist, aga selles mõttes, et ta seab esiplaanile inimese ja nõuab õiglust. Feminism on temale inimõiguste osa, nii nagu seda on rasside, rahvuste, usu- ja soovähemuste ning kõikide teiste õigused.

Ta võtab inimsoo jagunemist sugudeks filosoofiliselt, põhimõttel, et oleks võinud veel hullemini minna.

Rutil pole seksuaalseid tabusid. Eksootilisemad praktikad pole talle tundmatud, aga ta ei hakka end nendega ehtima snobismist või äriideena. Neid harrastab ta eluvürtsina — peamiselt lipupäevadel. Üleüldse ei kuuluta ta oma eraelu majakatustelt.

Samas ei võitle ta nende vastu, kes seda teevad, vaid muigab mõistvalt, pead vangutades nagu ema oma jõnglase mõõdukaid koerusi jälgides. Laste asi! Kõigile polegi antud kaugemale jõuda, kõikide vaimsed testiikulid ei lasku kunagi skrootumisse.

Kui Rutt oleks lesbi, siis ei tuleks tal pähe seda eitada, ta ei kõhkleks hetkegi, et seda ka täieliselt olla. Seepärast on tal kahju mõnest haritud kuuekümneaastasest, kes söandab endale oma seksuaalsusest tõtt tunnistada alles vanuigi, kui iharusaeg loojangulise sõprusega asendub. Tal on kahju neist, kes — olles olnud korralikus kodanlises abielus — on asendanud oma ihadele näkku vaatamise räige meeste mõnamisega.

Rutt juhindub põhimõttest non multa, sed multum. Tema ei pea tundma kõiki ja kõik ei pea tundma teda. Ta ignoreerib feissbuki sõbrakutseid, sest see labasus on üks väheseid asju, mis teda nörritab. Aga ta ei põlga ära tehnikat, ei hoia kõrvale selle saavutustest. Kunagi ei hakka ta eputama, et tal on vana nuputelefon, kunagi ei kanna ta arvelauda nööbi küljes, et oma väikesi ettevõtlustulusid kokku arvestada. Ta võtab tehnikast parima, pannes selle enda kasuks tööle, propageerides väärtusi.

Rutil on kaasasündinud määratunne, antiigist tuntud kui mõõdu mõiste. Püramiidide kõrval seistes on ta lummatud nende suursugususest, aga ei kilka. Ta elab tervislikult, aga ei pinguta üle. Vahel teeb ta väikseid, aga maitsekaid kingitusi, kord materiaalseid, kord hingelisi. Kuigi ta peab lugu ajalistest väärtustest ning on võimeline imetlema ka aadlikke, on tema põhihoiak merito­kraatlik, ta hindab igaüht selle järgi, mis too on. Ta ei armasta ega vihka noori sellepärast, et nad on noored, ega vanu, et nad on vanad.

II

 

Tänapäeva ühiskonnas, kus enesekuulutamine, lärm ja lihtsalt vaimse kõhutuule laskmine on suhteliselt valjemad kui vahepealsetel aegadel, kerkib päevakorda nähtus, mida parema puudumisel nimetaksin esteedi kodanikuallumatuseks. Tegemist peaks olema ühe loovharitlase igipõlise hoiakuga.

Selle põhisisuks on lähtumine niihästi oma loomingus kui elus laiemalt — otsuste ja huvide tasandil — isiklikust südametunnistusest ja paremast äratundmisest. Nagu ütles Aristoteles: „Amicus Plato, sed magis amica veritas.” Intellektuaalselt aus inimene ei allu pimesi kroonu- või massimaitsele, ei võta osa „konveierist”. Ometi ei tähenda see automaatset miinusmärgilisust ja opositsiooni iga hinna eest, mis vahel intellektuaalidele ju omane on. Rutt teab, et viimasega on nagu rõivamoega: igaüks, kes mingile ajastujoonele kramplikult vastu seisab, muutub ise tahtmatult selle ohvriks nagu toogi, kes seda kriitika­vabalt järgib.

Kuigi tihti kriitiline ümbritseva suhtes, ei epateeri ta sellega, liiati teades, et selles vallas ei suudaks ta võistelda professionaalsete epateerijatega. Rutt väldib endaga rahulolevaid tugitoolirevolutsionääre, kes targutavad võimu pahelisusest ja sülitavad laias kaares ükskõik kuhu, peaasi et pärituult. Tema ei põe kompleksi oma keele, riigi ega rahva pärast.

Rutt valib tasakaalu enda reklaamimise ja tagasihoidlikkuse vahel. Ta ei jäta kusagil muljet, et on sõltuv, aga ei rõhuta kusagil ka oma sõltumatust. Ta lihtsalt on seda.

Kunagi ei hakka ta selle maailma vägevatele külje alla pugema, ei säti end nende lähedusse. Ta ei kõhista püüdlikult, nali ei tundu talle kunagi naljakas pelgalt sellepärast, et see kõlab rikka mehe või naise suust. Aga ta ei ütle ära materiaalsest abist, kui tunneb, et see tuleb pakkuja südamest. Ta üritab teha nii, et mõlemal, niihästi andjal kui ka saajal oleks hea meel õnnestunud transaktsioonist.

Rutt on endale selgeks teinud, mis on võimalik ja mis mitte. Ta on loobunud utoopiast massilugejatele läheneda ja nad järk-järgult enda tasemele tõsta. See suund viiks vältimatult üksnes madalaima ühisnimetajani. Kasvatustööga ei pea tegelema kunstnik, kui see just tema kutsumus pole. Rutt ei mõista hukka neid, kes teadlikult publikut kosivad, sest lõpuks on kuritegelikumaid viise raha ja kuulsust jahtida. Aus lits on Ruti meelest alati etem kui salalits. Aga kui keegi vabandab ennast, et see kosimine olevat ajutine, et nõnda kindlustada oma jalgealust, et siis kunagi tõsise kunstiga pihta hakata, siis lubab Rutt endale muiata.

Ta ise on võtnud vastu otsuse, et ei salga end maha mingi kollektiivse hüve ja arusaamise nimel. Ta ei tee menu nimel mööndusi, pudistades kultuurihelbeid massimeedia lörrisupi sisse. Aga talle ei tule mõttessegi, et neid supikööke sulgeda.

Täielik sotsiaalne sõltumatus on üksnes teoreetiliselt võimalik. Kunstniku müügiartikliks on tema psühhofüüsiline olemus ja sellest lähtuv kuvand ühes vastavate siiretega. Nood võivad olla eeskätt vahetud-kehalised nagu näitlejail, tantsijail ja teistel esituskunstnikel, miska erinevus klassikalisest prostituudist taandub üksnes erootika-aspektile. Kirjanduse ja ülejäänud kunstide puhul turustab autor oma vaimujõu emanatsioone-objektivisatsioone. Viimaste ning kunstniku isiku konvergents on üha tuntavam. Kirjanikku kui olendit võetakse järjest rohkem ühes tükis tema raamatutega, kunstnikku tema taiestega — nad sulavad kaubamärgiks. Seetõttu müüb ka kirjanik või kunstnik alati oma isikut. Kui müümise täielik vältimine on võimatu, siis tuleb mõelda, kellele ja kuidas.

Rutt taipab, et ühiskond tahab kunstnikku ahnelt kaasata, tõmmata oma seltsielulisele konveierile. Poliitikud tahavad teda teretada ja temaga juhuvestlust pidada fotosilmade läheduses, sest see tõstab nende populaarsust ja valimisšansse. Rikkad tahavad sedasama, sest see tõstab nende enesetunnet — nad pole ometi mingid tümikad, kui nad niimoodi peene kunstiinimesega maailma asju arutavad. Selles kõiges ei leidu kunstnikule endale enamasti midagi peale ajutise peapöörituse või paremal juhul parasitaarse elulise teabekillu (säärased nad on!).

Teda kasutatakse ära, tema vastu nühitakse end, et siis tõmbuda oma rammusasse rahulollu ja „tõsiste” asjade juurde. Säärane semutsev patronaaž ei kohusta ju millekski.

Rutt teab, et tõsine kunstnik ei saa Eestis kunagi rikkaks. Sellepärast ei ole mõtet koogutada ega oma külgi ja nurki liigse nühkimisega lamedaks kulutada. Rutt ei taha olla hinge- ja seltsieluline pimsskivi. Auhinnad on madalad, hüved on väikesed. Rutt kannab endaga Tammsaare Indreku sõnu: „Köögertalide eesti kunst ja kunstnik on esiotsa üsna odav; kõhutäis süüa, peatäis juua, ülikond riideid, paar kingi ning pisut taskuraha — sellest aitab. Majaproua Pariisist tellitud kleidi hinnaga võib kolm kunstnikku aasta otsa priil lobil hoida.” Vähe on sestast muutunud. Ka suurimad riiklikud preemiad on keskpärase rahvaesindaja kahe kuu teenistus.

Rutt kirjutas ülikoolis diplomitöö Eduard Vildest, kelle romaanis „Lunastus” õpetab kogenud prostituut nooremat: esiteks, ära joo meestega kaasa, teiseks, ära lase hinda alla. Kui mehed tahavad lõbu saada, siis maksku täie rauaga!

Need sõnad kehtivad Ruti meelest ka kunstniku kohta. Ei tohi selle maailma vägevatega liialt semmida, samuti mitte oma kaupa odavaks teha. Odavuse all ei tule mõelda üksnes või eeskätt autorihonorare ega lepingulisi õigusi, sest neid ei saa tema üle teatud piiride kergitada. Aga oma maine või kuvandi hinda võib ta kui tahes kõrgeks seada. Iga kunstnik küsigu endalt, milleks olla lakei oma ühes ja ainsamas elus. Mis lõbu ta sellest saab? Ta peab ju elama oma südametunnistusega. Milleks võita mõni tuhat, aga kaotada kullakoorem? Sest ükskord tuleb tagasilõige niikuinii. Seepärast uhkust, enam professionaalset uhkust ja seisuseväärikust!

Kuidas suhtub Rutt eelöeldu valguses oma kolleegidesse? Ta esitab neile samu nõudmisi mis iseendalegi, aga vaikimisi. Ta ütleb, mis talle ei meeldi, aga ainult siis, kui keegi küsib. Ja ka siis ei ütle ta kõike, aga see, mis ta ütleb, on aus. (Mis kirjanik Ruti veel sümpaatilikumaks teeb ja ta suurtsugu iseloomust tunnistust annab, on see, et tal kurjusekalduvust pole. Ta ei tarvita torkavaid pilkelauseid ega puista pidurdamatult ironiseerivaid sõnakõlksusid.) Ta väljendab oma vastumeelsust taktitundeliselt, nii et kaasvestleja seda algul pigem kaasamõtliku sõbrasusena tajub. See sünnib üksnes nelja silma all, ei kunagi kõrvaliste juuresolekul ega tagaselja.

Eriti väldib Rutt professionaalsete konfliktide avalikkuse ette toomist ja nende klaarimist turuväljakul. Seepärast ei luba ta kunagi endale kolleegide aadressil meediakanaleis kriitiliselt väljenduda. Kui talle miski nende töödes ja tegemistes ei meeldi, ta pigem vaikib. Sest Rutt teab, et avalikkus ei taju kunagi kunstialaste vaidluste peensusi ja taandab kõik isiklike vastuolude pinnale. Avalikkus ootab alati etendust ja jälgib põnevusega, kui kunstirahvas isekeskis nägeleb. See kinnitaks mõnusalt eelarvamust, et kunstnikud pole midagi erilist, et nad on samasugused sekeldavad kaubitsejad-hõiklejad nagu turumüüjad. See laseks avalikkusel kergemini hingata, sest pole ju eetilist nivood, mis tema enda omast kõrgemal.

Avalikkus paneks nad kõik ühte punti ja seepärast tabaks teiste kohta tehtud avalik kriitika alati ka kritiseerijat ennast. Rutile on aga tähtis tsunftivaim, esprit de corps läheb talle korda, sestap teeb ta kõik, et hoida kirjanikkonna mainet. Koos nad seisavad, eraldi nad langeksid. Siiski, kui kõik teised jääksid lõpuks viimse isikuni küll seisma, ent säärastena, nagu Rutt seda õigeks ei pea, siis vist langeks ta meelsamini üksinda, kui jääks püsti teistega.

Rutt teab, et oma eetilisi nõudmisi ei tohi kella külge panna. Oma isikut ei ole mõtet peale suruda, vaid üksnes kaugemalt välgatleda lasta. Muidu hakataks temast hoiduma, miska jääks olemata see vähenegi mõju, mis tal muidu ehk olla võiks.

Ka laiemalt kui kolleegide seas saaks temast valjuhäälse sehkendajana ruttu muiete märklaud. Seepärast ei lase Rutt oma protestil kommertsiks muutuda. Ta ei võimalda põhivoolumeedial vormida endast hullu kunstniku, mets­jeesuse-veretunnistaja kuvandit.

Kas Rutt tahab olla arvamusliider? Formaalselt mitte, ta ei tule selle pealegi, et oma arvamusi igale poole suruda. Ehkki kui tarvilik, võib ta ka seda teha. Rutt valib, kellele ja mida öelda, ei poseeri ega anna kerglasi intervjuusid. Ta ei kirjuta peaaegu kunagi alla kollektiivsetele pöördumistele ega üleskutsetele.

Rutt kehastab kodanikuallumatust sel kujul, nagu see on tänapäeval vaimu­inimesele kohane. Ta harib oma aeda vaikselt, ent järjekindlalt.

Teadmine, et ta on suhteliselt erandlik, ei täida Rutti edevuse ega isegi mitte elevusega. Ta ei põikle saatuse eest ega emba seda tormeldes. Saatus on antus, mida tuleb lihtsalt aktsepteerida. Rutt ei sõdi aja vastu ega ole ka selle ori. Ta teab, et inimene ei mõjuta täiel määral asjaolusid, aga asjaolud ei määra täiel määral ka teda ennast. Õnnelik võib olla peaaegu alati ja igatmoodi, mingis suhtes on kõik ükskõik. Rutt on rõõmus stoik, helge stoik, kes aeg-ajalt imestleb, et ta on sündinud Eestisse, aga leiab, et oleks võinud minna ka hullemini.

Ma armastan Rutti.