Kurja kutse ja varastatud novelli juhtum

Mari Peegel

Maimu Berg: „Hitler Mustjalas”.

„Tuum”, 2016. 222 lk.

Eesti online-ajakirjandust lugevad inimesed on ilmselt tähele pannud, et artiklid, mille pealkirjas on mainitud Hitlerit või Stalinit, koguvad alati erakordselt palju kommentaare. Inimesed, kes töötavad ajakirjanduses, teavad, et artiklite enneolematu populaarsus on vaid osa müstilisest fenomenist: kõnealused lood leiavad lugejaid kohe, kui nad keskööl internetti ilmuvad, ja tekstid avastatakse ka rubriikidest, kuhu peldikuseinarahval asjagi ei tohiks olla. Kurjus tõmbab ligi ja edastab oma kutsungeid kõrvaga kuulmatult ja silmaga nähtamatult.

Loomulikult ei taha ma Maimu Bergi süüdistada lugejat kurjaga peibutamises, kuid jutukogu silmatorkav pealkiri „Hitler Mustjalas” polnud kindlasti juhuslik. (Tekib ka kiuslik küsimus, kas raamatu teise lühijutu pealkiri „Stalin Tallinnas” oleks tundunud raamatukaanele trükituna liiga provokatiivne. Kõla on sel ju isegi luulelisem.) Ühtlasi hammustab aga ka Berg tükikese Hitleri-müüdist ja kannab absurditõlgenduses oma lugeja ette. Kahjuks pole raamatu nimijutt muidu tugeva jutukogu parimate killast — või oli teema provokatiivsus mu ootused liiga kõrgeks ajanud? Et kui juba Hitler ellu jätta ja lasta tal veeta Mustjalas kohalike veidrike ja klassikalise saksa kirjanduse seltsis rahulikku pensionipõlve, oleks lool pidanud olema ka nii sügavam mõte kui ka põrutavam puänt? Neid kumbagi ma loost ei leidnud.

Võlts-ajalugu (või tõejärgne ajalugu) ilukirjandusliku võttena pole uus ega ainu­laadne, kuid tundub olevat üha menukam. Nigeeria-Ameerika kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie kirjutas „The New York Timesi” palvel mullu juunis jutu Donald Trumpi õukonnast („The Arrangements”) ja Briti kirjanikul Alan Bennettil on jutustus „The Uncommon Reader” (2007), kus peategelaseks kuninganna Elizabeth II. Mõlemad tekstid on ootuspäraselt pälvinud nii kirjanduslikku kui ka kirjandusvälist tähelepanu. Huvitaval kombel on Maimu Bergi proosa­kogu kolmandal lool, mille peategelaseks Saksa riigikantsler Angela Merkel, koguni kirjanduslik kaksik. Aprilli alguses tuli Saksamaal välja Konstantin Richteri romaan „Die Kanzlerin. Eine Fiktion”, mis kõneleb samamoodi nagu Berg sellest, mis võis toimuda Merkeli peas, kui ta keset teravaimat pagulaskriisi 2015. aasta augustis teatas Saksamaa valmisolekust avada piirid sõjapõgenikele. Saksa kriitika pole Richteri raamatuga rahul, ühes ajalehes öeldi koguni välja, et kuidas saab keegi Richter üldse arvata, et ta suudab ette kujutada, mida mõtleb üks XXI sajandi võimekamaid poliitikuid — nende tasemed on nii ebavõrdsed! Küllap tegi Richter vea, valides oma raamatu stiiliks realismi, samal ajal kui Berg jätkab ka Merkeliga Hitleri ja Stalini lugudes alguse saanud absurdivõtmes. Nii teab Bergi lugeja, et Merkelile ütleb lauseid ette tema vanaisa Ludwig Kasneri Tallinnas eostatud abieluväline tütar Amelia, nüüd aguli korrusmajas elav selgeltnägijavõimetega vanaproua, keda Angela külastab, et talle oma vanu pintsakuid viia. Väitele, et lause „Kõigile, kes tahavad tulla!” pani Merkelile pähe Eesti mutike Amelia, ei ole võimalik vastu vaielda. Ka mitte saksa kriitikutel.

Angela Merkel on Maimu Bergi silmis selgelt veetlev ajalooline isik, kes ilmub raamatus tegelasena välja rohkem kui üks kord. Ja miks ei peakski Merkel meeldima — kuidas saab hernerohelist jakki kandvast erilise sarmita naisest läänelike väärtuste ainus kaitsja, on ju paras (kirjanduslik) peamurdmiskoht. Kuid ilmselt on Bergi ja Merkeli vahel ka midagi isiklikku, nagu sündimine sotsrežiimi, põlvkonnakaaslus ja poliitiku elukutse. Bergi enda poliitkarjääri peegeldavad lood „Jaunart Jauram” ja „Reini Sireen” pilluvad vihjeid seal valitsevale ahnusele ja ideaalitusele. Siinne poliitmaailm asub Merkeli tööpõllust kindlasti kaugemal kui Eesti Saksamaast ja laseb aimata autori mitte just väikest pettumust, kuidas juba mainitud sõjardite kiuste vabaks saanud Eestis asju aetakse.

Bergi proosakogu teemadering võib olla küll kirju nagu Merkeli bleiseririiul, kuid et lood on kirjutatud ühe retsepti järgi, mõjub kogu ühtse ja väljapeetuna. Jutu põhiprobleemini jõutakse mõne argise seiga kirjelduse kaudu ja otsad tõmmatakse kokku hoopis ootamatus paigas. Sinna vahele jääv tuum vaatab valehäbita, kuidas inimese loomupärane totrus või lihtsalt asjade kokkulangemine võib ilusaks planeeritud hetke väikeseks ja piinlikuks muuta. Peab ütlema, et äratundmishetki jagub.

Kogu esimese poole jutte seovad omavahel ka juba mainitud suurkujude Eesti-kon­taktide lahkamised, millega näib autor välja naervat paljudele teistelegi närvidele käivat eestlaste iseloomulikku joont — lasta välismaise kuulsuse puudutusel või isegi käperdusel end rahvusena muldpõrandast kõrgemale tõsta. Puudutuse ehtsus pole sealjuures üldse oluline — kui ise ikka väga uskuda, saab see tõeks ka mujal kui ilukirjanduses. See väikerahvakompleks võiks olla kurb, kui see poleks nii naljakas, ja nagu näha, ka kirjanduslikult täitsa mõistlik aines.

Jutukogu teises osas valitseb esimesest erinev tunnetus. Jantlikkus muutub tragikoomikaks ja nostalgia võtab külge melanhooliat, ning kõike seda pateetikasse kaldumata ja iroonilist suu­kõverdust kaotamata. Samuti on valdavalt vanemaealistest kõnelevates lugudes („Siesta”, „Mõrvasüüdistus”, „Awakenings”) esil trotslik elujanu ja uudis­himu ning nõrkemisest või kuhtumisest pole juttugi. Kui muinasjutt „Maarjalille maja” ja läinud sajandi keskpaika viiv „Armastuse poeem” on lood noorest (ja kurvast) armastusest, siis teiste juttude keskseks kujuks on üksi elav enesekindel naine. Ilukirjandus, kus peategelasele ei vaadata mehe pilguga, mõjub Eesti kontekstis värskendavalt. Tõsi küll, Maimu Bergi naistegelasi ei saagi mehe silmadega vaadata, sest neil jääb kokkupuutepunkte meestega elu edenedes üha vähemaks — mehed on surnud („Ma vihkan sind”) või kõigepealt end põhja joonud ja siis hauda puhkama viidud (Tuglase novelliauhinna võitja „Awakenings”), naine aga puhkab Ateenas, Las Palmases või siis halvemal juhul hoiab Pariisis lapselapsi.

Bergi kogu kriipivaim lugu ei räägi aga ei Hitlerist ega isegi endise armastaja käe läbi hukkunud imekaunist Maarjalillest, vaid ühe kunagise novelli saamisloost. Autorile tuleb kavala käigu eest au anda: kirjandusajalooline paljastus — Vaino Vahingu kanoonilise novelli „Kellega veedad sa jaaniöö” autor on Maimu Berg ja mitte tema eksabikaasa — on asetatud alternatiivse ajaloo taustale, mida „Hitler Mustjalas” ohtralt sisaldab. Sest on see siis paljastus ja ühtlasi kommentaar kirjaniku naiseks või naisest kirjanikuks olemisele või ilukirjanduslik piirikatsumine, nagu oli seda Adolf Hitleri juut Simon Müllerowskiks maskeerimine? Võiks ju kirjutada autorile meili ja küsida järele, kuid kas siis ei muutuks pärija sama koomiliseks kui Mustjala vallavanem, kes olevat kirjanikult Hitleri-visiidi kohta järelepärimise teinud? Ning mida Bergi vastus võikski juurde anda tema juba niigi ümberlükkamatult tõesele olukorrakirjeldusele: „Ja teisalt — ega mul polnud ega ole ju põhjust sind, kadunukest, oma jutu varguses süüdistada, ammugi veel nii palju aastaid hiljem. Lihtsalt tol ajal, kui sa selle jutu endale võtsid, ei olnud ma kirjanik, või tegelikult olin ikka, aga keegi (peale sinu?) ei teadnud seda veel, ma ise ka päriselt ei teadnud. Ma polnud kolleeg, tsunfti­kaaslane, tõsiseltvõetav tegija, autor, kelle õigusi peab austama. Olin lihtsalt naine, kes pärast pikka päevast palgatööd müttas meie patriarhaalses algelises kodus, tassis puid, pesi pesu või koridori, tegi süüa. Nagu naised ikka.” (Lk 150.)

Oli see puid tassiv naine, kes hetkeks ahvatleva kirjutusmasina taha istus ja kirjatöö paberile pani, siis Maimu Berg või mitte, aga heameel on selle üle, et tänaseks on temast saanud elav klassik, ikka niisama suur.