„Ma tean: ka sinu akna taga laulab ööbik”

Andrus Kasemaa

 

 

 

 

Jüri Kolk: „Kuu ja kirves”.

„Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.

 

[—] armastusest on kirjutatud

on juba kirjutatud

liiga palju

kõigi sajandite jooksul

paar üksikut õnnestumist

nii enam-vähem

[—] armastus on kirjeldatud

vähemalt luule võimalused on

                                             ammendatud

 

kirjutada kahekümne esimesel sajandil

                                                  armastusest

on erakordselt vapper

või südantlõhestavalt loll

(Lk 39.)

 

Selle arvustuse pealkirigi on laenatud Kolgilt. Kogus „Kuu ja kirves” on üks kaunis pildike, mille sisuks on armastajate kaugus ja ööbikulaul, mida nad vististi mõlemad kuulevad. Ühel akna taga üks ööbik, teisel teine. Ja kuidas nende mõlema ööbikud laulavad samas rütmis, teevad oma laulud laulmise hetkel, hoiavad oma pausid, aga laulavad. Ja armunud kuulavad. Paarisaja kilomeetri kaugusel teineteisest. Selles raamatus on üldse pööraselt ilusaid kohti armastusest, ja kuigi pealkiri mõjub karmina, peidab end selle taga ääretult õrn luulekogu.

Eelmise aasta lõpust on jäänud meelde, kuidas keegi ERR-i portaalis nimetas oma lemmikraamatuna Kolgi „Kuud ja kirvest”. Põhjenduseks: sest talle meeldib armastus. Ka mulle meeldib armastus ja seepärast meeldib ka Kolgi luuleteos. Selles on poisilikku uljust. Kolk ütleb ka ise, et kuigi ta on juba vana ja olnud armunud ju „kord või paarkümmend”, tunneb ta end ikka nagu teismeline. „Lapsikult uskudes, lapsikult põdedes” (lk 39). Mis sest, et varasemad armumised on alati lõppenud väsimuse ja pettumusega. Seekord on ju teisiti!

Kolgi „Kuu ja kirves” pole mingi imal armastusluulekogu, pole mingi norutav ja tundlev, vanu klassikuid matkiv, vaid käib oma teed, on julge, energiline, tobe, isegi natuke totter, ja sellepärast ta vist ongi selline väike armas luuleraamat. Luuletusi pole ju teab mis palju, ainult 41, aga kõik need uurivad mingis mõttes armastuse olemust: füüsilises, vaimses, müütilises võtmes. Kui armastusel oleks oma anatoomiaatlas, siis oleks „Kuu ja kirves” mitu peatükki sellest atla­sest, kõigi nende lahatute ja nülitutega, mida niisugused raamatud näitavad. Ja kuigi Kolk püüab kirjeldada armastatut, armastuse objekti, räägib ta peamiselt endast, sellest, mis temaga armumise eri faasides toimub. „Sina mu kallike / kes sa siis oled? / olen kirjutanud sulle hunniku armastusluuletusi / aga paistab / olen rääkinud peamiselt endast / sellest, mis minuga toimub” (lk 32).

Kolgi muusa ise ainult vilksab tekstist läbi, kuigi raamatus on teda kõik kohad täis, ja nagu Kolk ise ütleb: „kõik meenutab sind”. Tüüpiline armunu jutt. Kõige ilusamad kirjakohad muusast on ehk luuletuses „Sina mu kallike”, mis oma spontaanses kõrguses meenutab Ülemlaulu ennast: „sest sa oled võrratu, oled söakas, oled ilus, oled vapustav, / oled vaimustav, oled imeline, inimesed armastavad sind / (mitte ainult mina), sa paned inimesi õnnelikult naeratama / (mitte ainult mind), sa oled julge, sul on uskumatu haare, / hoog ja kaar, sa oled hooliv ja äärmiselt tähelepanelik, / sa oled tõesti tark, sa oled nii ilus, sa oled nii inimene su / nahk krudiseb mu käe all, su soe veri tuksub ja ma tunnen / seda” (lk 32).

Ainult armunud räägivad nii, nagu Jüri Kolk kirjutab, ja võib-olla ütleb Kajar Pruul „Postimehe” arvustuses hästi, et „Kuud ja kirvest” võiks vaadelda ka poeemina.[1] Sel juhul on see läbini helge poeem. Ainult päriselt armastajad kirjutavad nii, oskavad nii kirjutada, ainult poeedid, kes on päriselt armunud. „Su keha / ja mis oleks su keha / ilma sinuta / selle keha olemasolu / mõjub minu keha peale / ja sisse / mõjub füüsikaseadustele omase ülbuse / endastmõistetavusega / piisab meenutusest / millestki / mis meenutab sind / kõik meenutab sind” (lk 24).

Hea luule on see, mida loed ühe korra ja saad kohe kõigest aru. Armastus on vist oma olemuselt lihtne ja siiras, nagu ütleb ka Kolk: „olen uhke, et mu keerukad, / ülepaisutatud emotsioonid / kannavad tegelikult / väga lihtsat, äärmiselt elujõulist / sõnumit / sõnumit, mis on mõistetav kõigile” (lk 37). Olen märganud, kuidas vahel arvustajad kirjutavad mingist teosest, et pidid seda mitu korda lugema, et midagi aru saada. Siis jääb vahel mulje, et teos oli nii igav ja raske, raamat andis end nii halvasti kätte, et loeti üle juba lausa vastikuse või väsimusega. Umbes, et ah, mitte midagi ei saanud aru, aga arvustuse lubasin kirjutada. Kolgi „Kuus ja kirves” pole midagi rasket. See on otsast otsani täis lihtsat ja arusaadavat muusaluulet. Olen selle kolm korda läbi lugenud, kõik korrad vabatahtlikult ja lausa enne, kui selle arvustamise peale mõtlesin ja end „Kuule ja kirvele” ära lubasin.

„Kuu ja kirves” on teos, mis jäi mind kummitama. See polekski nagu luule, mis Kolk on kaante vahele pannud. Ta on selleks liiga lihtne, tavaline, aga see pole ka proosa, sest on selleks liiga ülev, joovastav, liiga ebatavaline. Võib-olla on tõelise inspireeritud luule jaoks vaja muud sõna. See tekitab ülevaid, luulelisi, kergeid tundeid, emotsioone ka lugejas. Neid tundeid ei saa peita.

Aga luuletajana vaidleksin ometi mitmele asjale vastu. Leheküljel 39 leiduv luuletus tekitas minus iga kord trotsi. Kolk väidab, et armastusest on tänapäeval mõttetu kirjutada, sest filosoofia on lõppenud ja jumal on surnud ning armastus on ära kirjeldatud. Esiteks, armastus pole ära kirjeldatud. Ja seda näitab ka „Kuu ja kirves”. Armastust võivad kirjeldada kõikide sajandite inimesed kõikides maades. Ja kuigi armastus on igal pool maailmas ühesugune, on me igaühe kogemus ja taju armastusest isemoodi. „Kuu ja kirves” tõestab, et armastuse anatoomia- või astronoomia- või geograafiaatlases on veel küllalt valgeid laike, ja tõtt-öelda, ega Kolgigi raamat neid just liiga palju täis ei joonistanud.

Armastusest pole üldse palju kirjutatud. Pigem väga vähe. Armastus on ikka veel kaardistamata nagu vihmametsad ja täidab kaardil suuri halle alasid, millest midagi ei teata. Võib-olla on maailma luulevaramus sarnaseid mõtteid, sarnast joovastust, aga vaevalt neid samu ridu, täpselt kolgilikke kontuure. Sajad poeedid maailmas kaardistavad tänagi armastust, igaüks toob maailma luulesse mingi killu, mingi nurga, väikese paigakese armastuse olemusest, armastuse kirjeldusest. Luulevõimalused pole sugugi ammendunud ega saa ka kunagi ammenduda, sest kunagi ei jõuta kirjeldada armastust kogu selle ilus, kogu selle koleduses. Ja imelik lugu, nagu maadeavastajad ikka, peavad ka XXI sajandi armastusluuletajad olema vaprad. Sest siirus nõuab alati vaprust, olgu sajand milline tahes.

[1] K. Pruul, Vikerkaar loeb. Teistmoodi Kolk. „Postimees” 10. XI 2017.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood