Naised, kes ei püsi kodus (ega meedias)?

Merilin Kotta

 

Pilk XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosale

 

 

 

Alustaksin kahe näitega lähiminevikust. Kui Clara Usóni romaan „Idakaare tütar” („La hija del Este”) — kolmeaastase dokumenteerimistöö vili — võitis 2013. aastal hispaaniakeelse proosa auhin­na, tõusis päevakorrale avastus, et autor on esimene selle tunnustuse pälvinud naine pärast poole sajandi pikkust vaikust, aga ka tõsiasi, et enne teda oli auhinnatud ainult kahte naist ja mõlemat Franco diktatuuri ajal. „Naistel lubatakse kirjutada kommertsromaane, aga kirjandus on endiselt meeste pärusmaa,” kommenteerib Usón. Seitse aastat varem sai galeegi kirjanduse kriitikaauhinna Santiago de Compostela ülikooli õppejõud Teresa Moure, keda iseloomustati kui kolmekordselt perifeerset autorit: naine, kes kirjutab galeegi keeles ja elab Galicias.

Milles seisneb sooline võrdõiguslikkus kirjandussüsteemis? Kas see on olukord, kus avaldatavat ja tunnustatavat naiskirjanike loomingut on 50%? Või olukord, kus autorid ongi (ilma siltideta) autorid ega jagune ühelt poolt „originaalseteks kirjanikeks, kes juhuslikult on mehed”, ja teisalt „naiste grupiks, kes juhuslikult kirjutab”? Laura Freixase essee „Kirjandus ja naised” („Literatura y mujeres”, 2000) kaardistab Hispaania kuningriigi kirjanduspanoraami käesoleva sajandi hakul ja küsib, kuidas mõjutab kirjanike sugu nende (loomingu) mainet. Järgnevas püüan anda ülevaate Freixase järeldustest kui võimalikust lähtepunktist praeguse olukorra mõistmiseks, integratsioonile panustava auhinnapoliitika hetkeseisust ja tunnustuse pälvinud XXI sajandi Hispaania naisautorite teostest.

Freixas toob välja, et mõni kirjanduskriitik räägib müüvast, stereotüüpsest, lihtsast ja sentimentaalsest „naiste kirjandusest”, millest tõsised autorid hoiduvad; naisautori „hea teos” on erandlik ja „mitte naiselik”. Traditsioonilised ja prestiižsed institutsioonid (Kuninglik Akadeemia, ülikoolid, suured kirjastused, auhinnad) ei toeta naisautorite loomingu väärtustamist: kirjastused eelistavad meeste loomingut, ülikoolid uurivad väheseid naisautorite teoseid, akadeemia võtab oma ridadesse üksikuid naisi, lähtudes kriteeriumidest, mida meeste puhul ei rakendata, nagu kõmulisus, noorus või fotogeenilisus. Eespool nimetatule vastukaaluks on meedia huvi naiskirjanike vastu suur (kirjutav naine on endiselt uudis) ja see jätab mulje soolisest võrdsusest, kuid tegelikult on strateegiline eesmärk kasvatada kirjastuste läbimüüki. Nimelt valitseb uskumus, et naised, keda on lugejate hulgas rohkem, loevad naiste kirjutatud teoseid, kuigi nii tekib ebaproportsionaalne olukord, kus suurem lugejaskond loeb vähem avaldatud kirjandust. Suletud ring: meedia tähelepanu soodustab naiste kommertskirjanike mainet (ehkki vahe massi- ja kõrgkirjanduse vahel pole sageli selge), mis omakorda suurendab nende ebausaldusväärsust tõsiselt võetavate institutsioonide silmis.

Freixas osutab, et kirjanikke kui isikuid ühendavate tegevuste puhul (konverentsid, žüriid, antoloogiad, auhinnad) esineb kahesugust poliitikat: integratsioon, mis on valdav ja hõlmab teoreetiliselt nii mehi kui ka naisi, kuid praktiliselt jätab viimased välja või kaasab minimaalselt, ning teisalt segregatsioon, mis hõlmab ainult naisi ja peaks taktikana tasakaalustama integratsioonipoliitika puudulikkusest tulenevat nähtamatust, kuid toetab paradoksaalselt ka kuvandit, et naiskirjanikud on eelkõige „naised, kes kirjutavad naistest ja naistele” (nad pole isegi kirjanikud). Teine suletud ring: kahe poliitika kombinatsioon jätab mulje, et naisautoritel on tegutsemiseks kaks ala, see aga lihtsustab nende väljaarvamist segarühmast.

Kui vaatame kahe suurema, integratsioonipoliitikat järgiva mittekom­mertsliku kirjandusauhinna — His­paa­nia kultuuriministeeriumi rah­­vus­auhinna ja Hispaania Kirjanduskriitikute Liidu auhinna — pälvinud proosateoste nimekirja aastatel 2000—2016, leiame 68 auhinnasaaja hulgast seitse naisautorit (on mehi, keda on auhinnatud korduvalt). Seega on isikutest, kes 17 aasta jooksul on saanud ühe, teise või mõlemad auhinnad, naisi 10% ja mehi 90%. Rahvusauhind on rahaline ja sellele kandideerib proosa neljas keeles: hispaania, galeegi, katalaani ja baski. Seevastu kriitikute auhind ei ole rahaline ja selle saab neli proosateost aastas, üks igas eelnimetatud keeles. Mittehispaania keeles loodud kirjanduse (vähemalt teoreetiline) tunnustamine on viimase nelja kümnendi nähtus.

Täpsustagem olukorda. Kriitikute auhinna galeegikeelse romaani eest on naistest saanud Teresa Moure (2005), Begoña Caamaño (2012) ja Anxos Sumai (2013), hispaania keele kategoorias Clara Usón (2012) ning Cristina Fernández Cubas (2015). Nii baski kui ka katalaani keele puhul on auhinna pälvinud üks naine: vastavalt Arantxa Urretabizkaia (2010) ja Núria Perpinyà (2005). Kõik need autorid on sündinud Franco diktatuuri ajal ja olid selle lõppedes vanuses kuus kuni kolmkümmed aastat. Enamik on sündinud 1960. aastatel ja see peegeldab tendentsi auhinnata praegu viiekümnendates eluaastates kirjanikke. Samuti on tüüpiline, et autorid tegelevad ka tõlkimise, ajakirjanduse või teadustööga.

Rahvusauhind on XXI sajandil olnud kaasametlikes keeltes kirjutavatele naistele kättesaamatu, mis on kooskõlas suundumusega tunnustada riigi tasandil eelkõige hispaaniakeelset loomingut. Seejuures eelistab auhinnapoliitika nn kakskeelsetelt aladelt pärit, kuid hispaania keeles kirjutavaid autoreid, et tõsta (niigi domineerivat) hispaaniakeelsete lugejate hulka. Ainus XXI sajandil rahvusauhinna pälvinud naine on juba mainitud Fernández Cubas, hispaania keeles kirjutav katalaan (nagu Usóngi). Tema võidu — peale selle, et ta on ainsa naisena saanud mõlemad tunnustused — teeb eriliseks ka seni väärtustamata lühijutužanr.

Auhinnatud romaanid, millest ühtegi ei ole veel eesti keelde tõlgitud, on läbimõeldud struktuuriga, põhinevad sageli dokumentaalsel ainesel, annavad hääle naistegelastele ja tõukuvad soovist (või vajadusest) senine ajalootõlgendus või tänapäeva ühiskonna väärtused uuesti üle vaadata. Perpinyà ja Usón käsitlevad perekonna ja ühiskonna mõju indiviidile, viimane täpsemalt süüteo päritavuse küsimust Balkani sõja kuritegude näitel. Caamaño teose keskmes on vastutuse võtmine oma tegude soovimatute tagajärgede eest. Sumai näitab personaalset kriisi ja enese aktsepteerimise tähtsust ühiskondliku kriisi taustal. Urretabizkaia lükkab ümber (ka kirjanduses korduva) käibetõe, mille järgi eakad veedavad aega meenutades, ja tahab muuta iganenud ideoloogiat, mis nad ühiskonnast välja tõukab. Moure räägib iga inimese õigusest teadmistele ja kõrvutab XVII ja XXI sajandi naisi, kes ei püsi koduseinte vahel. Raamatu pealkiri „Must maavits” („Herba moura”) viitab taimeteadusele, mis oli uusajal üks vähestest naistele lubatud teadmisvaldkondadest (koos ohuga saada süüdistus nõidumises). Mida aga arvata romaani itaaliakeelse tõlke pealkirjast „Kolm Descartes’i naist” („Le tre done di Cartesio”)?

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood