Pekka Lilja punane raamat
Mai, 2018
Pekka Lilja: „Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest”. Koostajad Pekka Lilja ja Mart Velsker. Tõlkijad Ene Kaaber, Andres Langemets, Heldur Niit, Ele Süvalep, Linda Uustalu, Eva Velsker jt.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 374 lk.
Kõik algas punasest raamatust. Jyväskylä ülikoolis kogu akadeemilise karjääri läbinud ja soome kirjanduse professorina (nüüdseks emeriteerunud) tegutsenud estofiilist Pekka Lilja doktoriväitekirjal (1980) „Positiivisen sankarin tulo neuvostoliittolaiseen romaanin. Tausta ja toteutus” olid roosakaspunased kaaned. Lilja teos, mida siinse eestikeelse tekstikogumiku saatesõnas nimetab Cornelius Hasselblatt — tõenäoliselt pikaks ajaks pretsedentituks jääva ühemehekirjandusloo „Eesti kirjanduse ajaloo” (e.k 2016) autor — „kõhklemata eesti kirjandusuurimise tippteoseks”, mõjus ilmumisajal Nõukogude Eesti kirjandusametnikele nagu punane rätik härjale.
Omaaegse ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor ja eesti akadeemilise kirjandusloo „ülemvalvur” Endel Sõgel, kelle vulgaarsotsioloogilised etteasted ning ideoloogilis-poliitilise talitseja (vt lk 117) roll leiab Lilja väitekirjas mitmel pool nimetamist, kutsus Liljat tagaselja valgekaartlaseks. Jaan Krossi Soome-retseptsiooni jälgivas artiklis „Kindral Kross Soome rindel” meenutab Lilja, et Ellen Niidu ja Jaan Krossi edu Soomes oli kahtlemata „mürk Sõgla ja seltsimeeste kõrvadele”. Sõgel olevat veel 1980. aastatel öelnud „ühele Jyväskylä ülikooli professorile, et ei taha kunagi istuda samasse lõunalauda koos Pekka Lilja suguse isikuga”, mille peale Lilja täheldab sarkastiliselt: „Olen õnnelik, et ei saanud võimalust Sõgla söögiisu rikkuda.” (Lk 236.) Seda Sõgla üdini negatiivset suhtumist Liljasse ma mäletan, sest olin 1980. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant ning uurisin Maie Kalda juhendamisel parasjagu kandidaadiväitekirja kirjutamiseks nõukogudeaegset eesti kirjanduskriitikat, tõsi küll, juba alates ühiskonna mõningasest liberaliseerumisajast 1956 kuni uue stagnatsiooni alguseni 1972, aga sissevaade stalinistlikku (Lilja sõnul „ždanovlikku”) ajajärku 1940-ndate lõpust 1950-ndate keskpaigani, mida Lilja väitekiri käsitleb, osutus siinkirjutajalegi vajalikuks.
Tuleb ent teada, et kõik poliitilised, ideoloogilised ja ka isiklikud persona non grata’d tähendasid praktiliselt kuni 1980-ndate teise pooleni Nõukogude Liidus, sh Eestis, automaatset sattumist tsensuuri alla või siis mahavaikimist. Toonase režiimi ajal ei suletud erifondi mitte ainult suurt osa sõdadevahelises Eesti Vabariigis ilmunud nn kodanliku perioodi või Välis-Eestis ilmunud pagulaskirjandusest, vaid ka parteiametkondades „nõukogudevastaseks” tembeldatud uurimusi. Neid sai seal lugemas käia ja avalikustada (neile viidata) üksnes poleemiliste või koguni hukkamõistvate lisandustega.
Nii läks ka Lilja „punase raamatuga”, millega tegin esmatutvust Kirjandusmuuseumi lugemissaalis — allkirja vastu erifondi lugejate registreerimise kaustas. Aga kuna mu soome keel oli tol ajal veel viletsavõitu, siis jäi arusaamine Lilja mõttekäikudest ja argumentatsioonist pealiskaudseks. Üks sai küll selgeks: lausa kirurgi skalpellilõikega — kogumiku esimene osa kannabki pealkirja „Uurija urgitsemas” — avab Lilja 1950ndate nõukogude eesti kirjandusdoktriini kogu naeruväärses alastuses. Oma koduriiulile sain Lilja „punase raamatu” autori pühendusega alles 2002 Jyväskyläs soome-eesti ühisseminaril viibides.
Lilja väitekirja IV peatükk „Ždanovismista suojasäähän” (e.k „Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid Nõukogude Eesti kirjanduspoliitikast”) sai esmalt ilmuda alles 1990. aastal ajakirjas „Keel ja Kirjandus” (taastrükk kogumikus lk 25—73). Tükike samast väitekirjast „Heerose anatoomia” ilmub käsitletavas kogumikus esimest korda (lk 18—24). Kuigi „positiivse kangelase” DNA ulatub kirjanduslooliselt kaugemale sotsialistliku realismi kaanonist[1] ning vene kirjanduskultuurilisest traditsioonist — Lilja viitab siinkohal Rufus W. Mathewson Jr. teosele „The Positive Hero in Russian Literature” (1975) —, aktualiseerib selle artikli lugemine mõnegi siiani muutumatuna püsinud asjaolu, nagu näiteks Nõukogude ühiskonna (resp. Venemaa) pidev kriisiseisund, mis tuleneb kujuteldavast ümberpiiratuse ohust. Positiivne kangelane on see, kes seda ohtu teadvustab, selle vastu võitleb ja teisigi võitlusse viib (positiivne kangelane kui kollektiivne kangelane).
Lilja käsitlus nõukogude positiivsest kangelasest, keda iseloomustab sihiteadlikkus, parteilisus, optimism ja moraalne laitmatus, jõuab eesti kirjandusloolisse diskursusse esimest korda alles sajandivahetusel, Tartu ülikooli kirjandusteadlastest õppejõudude (Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker) kirjutatud „Eesti kirjandusloos” (2001, lk 379). 1987. aastal ilmunud „Eesti kirjanduse ajalugu” (V kd 1. raamat), mille II peatükk käsitleb kirjandust sõjajärgsel perioodil (1945—1953) ja XV peatükis antakse ülevaade kriitikast ja kirjandusteadusest 1940—1954, vaikib ootuspäraselt Lilja uurimusest. „Ootuspärasus” saab selgeks, kui vaadata nimetatud raamatu tiitellehte, kus on peatoimetajaks märgitud Endel Sõgel.
„Eesti kirjanduse ajaloo” V köite 1. raamatuga samal, 1985. aastal ilmunud Pärt Liase monograafia „Eesti nõukogude romaan” II ja III peatükk (iseäranis alaosad „Sotsialistliku realismi romaani tekke-eeldused eesti kirjanduses” ja „Revolutsiooni-ajalooline romaan”) lõikuvad Lilja uurimusega. Monograafia kirjutamisele 1980-ndate algusaastail lähedalt kaasa elanuna tean, et Lias oli lugenud Lilja asjaomast käsitlust, aga valitsevast doktriinist sõltuvana ei saanud ta selgitada stalinistliku-ždanovliku ajajärgu kirjanduse otsest allutatust partei ettekirjutustele, mistõttu praeguselt vaateveerult Liase raamatut lugedes tundub nii mõnigi tema väide ja mõttekäik lõivu maksmisena ideoloogilisele totalitarismile (näiteks väide sotsialistliku realismi juurdumisest ja „meetodi kui avatud esteetilise süsteemi elujõust”[2]).
Aga nii nagu Lilja, leiavad ka Lias ja Cornelius Hasselblatt, et Aadu Hindi revolutsiooniajaloolises romaanis „Tuuline rand” kujutatud tegelased „hakkavad vastu” ždanovlikus kirjandusdoktriinis ettekirjutatud skeemidele. Näiteks Hasselblatt peab koguni õnnestunuks „Tuulise ranna” I köidet (1951) nii miljöö- kui ka karakterikujutuselt („Romaan on saareelu värvirõõmus, nüansirohke ja elav kirjeldus 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul”,[3] ent romaani teises trükis, mis oli ametliku karmi kriitika tõttu ümber tehtud, „muutus see segaseks vusserdiseks revolutsiooni teemadel, nagu nõudis ajavaim”.
Lilja raamatu avalugu „Kas Lenin tahtis parteilist ilukirjandust?” (algupäraselt ilmunud „Loomingu” Soome vastes, ajakirjas „Parnasso” 1978, nr 7) võib pidada lausa võtmetekstiks. Siit selgub, et nii „sotsialistliku realismi” mõistel kui ka elukujutuse kontseptil puudub n-ö leninlik alus,[4] sest argumendiks võetud Lenini artikkel „Partei organisatsioon ja parteiline kirjandus” käis hoopis ajakirjanduse (ajalehed ja analoogilised partei väljaanded), mitte aga ilukirjanduse kohta. Koguni Lenini lesk Nadežda Krupskaja olevat 1937. aastal püüdnud asjatult korrigeerida Lenini öeldu valestimõistmist (lk 14). Aga rong oli läinud, sotsialistlik realism meetodina oli nõukogude kirjanike esimesel kongressil 1934 juba kehtestatud.
Olen üksjagu trükipinda kulutanud Lilja aastakümnete tagusele doktoritööle, aga loodan selle olevat õigustatud, silmas pidades vajadust mitte lasta eesti kirjandusloos musta auku neelduda perioodil, kus oli nii palju kannatusi ja tragöödiaid, mis tänapäeva vaateveerult paistavad absurdina või millest võiks rahumeeli mööda vaadata. Ikka seesama moraal: enne minevikus toimunu hukkamõistmist või sellega naerdes hüvastijätmist vajame mõistmist. Lilja kogumiku esimesed seitsekümmend lehekülge on võetavad selle ajastu uurimise järeleaitamistunnina.
Aga raamatus on väga palju ka niisugust lugemist, mille kohta võiks öelda: Lilja kui eesti kirjanduse eestkõneleja Soomes. Ta ei ole lihtsalt importija või müügimees, vaid ta teeb seda pidevas võrdluses soome kirjandusega. Ere näide niisuguse lähenemise kohta on Juhan Peegli romaani „Ma langesin esimesel sõjasuvel” ja Väino Linna „Tundmatu sõduri” võrdlev käsitlus. Mõlemad romaanid on Lilja sõnul „rahvusteraapilised”. Olen nõus Liljaga, et nii nagu Linna „Tundmatu sõdur” kuulub soome kirjanduskaanonisse, peaks sinna kuuluma ka Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Lilja käsitluse emotsionaalseltki kõrge temperatuuriga lõpp väärib siinkohal tsiteerimist: „Tuleb tõesti imetleda Peegli julgust ja eelkõige võimekust. Hoolimata nõukogude tsensuuri pihtidest õnnestus tal luua ehe pilt oma põlvkonna märtritest, noortest eesti meestest, kes olid valmis andma oma elu isamaa eest, aga pidid hukkuma vallutaja poolel võideldes.” (Lk 92.)
Probleemkäsitlusena on võetav „Enn Nõu vaba Eesti aastal 1968 — kas utoopia või düstoopia?”, arvustus Nõu romaanile „Pidulik marss”. Kuigi artikkel on ilmunud juba kakskümmend aastat tagasi „Keeles ja Kirjanduses”, oli selle taaslugemine mõneski mõttes avastus: Nõu romaani võrdlemine Orwelli romaaniga „1984”; Nõu romaani lähtekoht, et Eesti taasiseseisvumise võimaluse loob kolmas maailmasõda, mis tegi Nõust dissidendi paguluse vanema põlvkonna silmis, rääkimata Nõust kui täielikust keelualusest kirjanikust Nõukogude Eestis (sellegi eest „hoolitses” Endel Sõgel, lk 122).
Lilja on jälginud ka soome kirjanduse retseptsiooni Eestis („Eesti uuenev kirjandusinstitutsioon. Soome ilukirjandus Loomingus kuldsetel kuuekümnendatel”) ja teisalt postmodernismi eesti kirjanduses 1990. aastate „Loomingu” põhjal. Viimati nimetatud käsitluses vaidlustab Lilja siinkirjutaja arvamise Mihkel Muti „Rahvusvahelise mehe” kohta — seda olevat raske liigitada postmodernistlikuks, sest ainuüksi parodeerimine, karikatuur ja eklektilisus seda ei tegevat (lk 151). Nõustun Lilja oponeeringuga tagantjärelegi, seda enam, et siinkirjutaja juhendamisel kirjandusdoktoriks väidelnud Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professori Piret Viirese doktoriväitekirja „Postmodernism eesti kirjanduskultuuris” (2006) üks järeldusi kõlab nii: „…eesti kirjanduses ei tulegi mingit kõikehõlmavat „postmodernset pööret”, kuna postmodernistlik diskursus on oma jõudu ja tähtsust kaotamas.”[5] Lilja artikkel ilmus Viirese väitekirjast viis aastat varem.
Pekka Lilja raamatuarvustused — neidki on kogumikus üksjagu, eriti raamatu II osas, mis kannab pealkirja „Rahvavalgustaja Soome sillal” — paistavad silma löövate pealkirjadega, mis lausa kutsuvad lugema: „Karje piiri tagant — Seppo Heikinheimo elu ja surm”, „Kes tappis Jüri Vilmsi?”, „Eestlaste kannatuslugu”, „Keegi teine vöötab sind”, „Eestit ja iseennast päästmas”, „Ma jään Eestisse. Eino Leino elu ja surm”, „Lennart Meri kükktants” jmt — kõik nad toovad ühtlasi esile Pekka Lilja stiili. See on enesekindel, otsekohene, mahlakas, hoogne, (enese)irooniline, kus vaja, tembitud sarkasmiga. Nii et kuigi „Koos lahus” (pealkirigi on oksüümoron!) on kaanevärvilt määrdunult hall, sobib selle sisu ometigi iseloomustada kui kirglikult punast (mitte ära segada ideoloogiaga!). Ja Lilja eneseirooniaga raamatu viimaselt leheküljelt („Helsingi. Tallinn. Peterburi”) ongi põhjust lõpetada siinne kaaskaja: „Olen sihilikult jätnud eritlemata soome identiteedi. Mina pole õige mees seda tegema. Eestlased, venelased ja rootslased näevad kindlasti paremini, kui suurepärane rahvas me oleme ja kellega me samastume. Eestlastele olen vähemasti eesnime poolest tüüpiline soomlane, sest soomlaste üldnimi Tallinnas on Pekka. Tallinlased ohkavad raskelt Soomest tulevat laeva nähes, et jälle tuli täislast Pekkasid.” „Koos lahus” on üks niisugune täislast — aga on piisanud ka ühest Pekkast.
[1] Vt: R. Veidemann, Sotsialistlik realism kui modernsuse projekt. Rmt: R. Veidemann, Tuikav tekst. 2006, lk 174—182.
[2] P. Lias, Eesti nõukogude romaan. Tallinn, 1985, lk 6.
[3] C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn—Tartu, 2016, lk. 520.
[4] Vrd: P. Lias, Eesti nõukogude romaan, lk 6.
[5] P. Viires, Postmodernism eesti kirjanduskultuuris. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006, lk 84.
