põhjamaa lapsed

Eda Ahi

 

 

 

 

 

põhjamaa me võime olla lapsed,

kuid saame ükskord kellelegi lõunaks.

me valmime kui kõrges ladvas õunad,

kuni meile hakkab aja hammas.

 

ja ma ei tea, kas ikka lilleside

püsivam on haavasidemest.

aeg on mööduv, aga kindel pide.

ma usaldan ja haaran pidemest.

 

lumekargelt küll ei jää me põue

õnn või valu, ilu ega õud.

me jookseme ta eest ja kätte õue,

kuni meis veel tuikab elujõud.

 

ja kui kord tuleb minetada seegi,

siis me ei sõida tasa üle silla,

vaid sõuame nii tormaakalt kui saab —

 

kindel see, et ära me ei pleegi:

me võime pigem põhja kõrbeda.

 

 

mu isamaa on armuline

 

võib juhtuda, et heidan kord su rüppe

unele. kuid seni pikutan

ma lihtsalt sinu murukamaral

ja teen su külma merre mõne hüppe.

 

kuid nähes kõike seda vodevilli,

sa põrmugi — ma tean — ei pahanda:

sa eelistad tast õitsetada lilli.

 

 

 

 

 

selle maa keel

 

meie — liivlased, alliksaarlased,

punapõsised valgeklaarlased,

köhalased ja nohulased,

pidevahädaohulased,

okkalised, mägised, raudsed,

rabavad, metsikud, tammelaudsed.

 

jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis,

meie pärisorjus on päris —

ta on meil raamatuis, suudes ja päis.

kes ta kord juba sündides päris,

sõnas ja lihas ta köit mööda käis.

 

küllap selline saatus, kui tabab,

ühele rahvale õnne ei too —

kui me ainult, ka kaelani rabas,

ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo.

 

 

tasane maa

 

*

 

oleme sündinud tasasel maal,

aga meis maa pole tasa.

ei merigi luba küsi,

vaid möirgab meis maaga kaasa.

 

ja kui ka on tasane maa,

siis meie vaiki ei püsi.

 

*

 

oleme sündinud tasasel maal,

kuid täna ei triigi me riiki.

loos on konarustelgi kaal —

jäägu ta nendest triiki.

 

meile meeldib me tasane maa

ja see pole mõistagi patt.

kuid tähtis on mitte teha

temast maad lamedat.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood