Prima Vistaga seitsme maa ja mere taga
Juuli, 2017
Lugude jutustamine võib alata mitmel moel. Näiteks vormeliga seitsme maa ja mere taga, millele järgneb peategelase või tegevuskoha kirjeldus. Või sellega, et mitme maa ja mere tagant kutsutakse Tartusse kirjanikud, kes jutustavad oma loo või mitu.
2017. aastal oli kirjandusfestivali Prima Vista teemaks just toosama muinasjutuvormel ja laiemalt olid tähelepanu all lugude jutustamise mitmesugused võimalused. Festivali patroon Lauri Sommer valis selleks ennekõike helikeele, tema vinüülimuusikaõhtu botaanikaaia palmihoones mõjus aeglase elamise manifestatsioonina ning rännakule sattumiseks tuli ainult silmad sulgeda, pakutavasse süveneda ja kuulata patrooni vaikset teejuhatust helimaastikul. Maad mööda rännati korraks Värskasse, sellele Eesti kagunurgas asuvale mõttelisele muinasjutumaale, kuhu minemiseks peab vaat et seitsmepenikoormasaapad jalga panema ja end ette valmistama kohtumiseks eheda setu kultuuriga.
Festivalile valitud kirjanikud olid kõik suurepärased jutuvestjad — nii Tuomas Kyrö (Soome), Hans Platzgumer (Austria), Sabine Zett (Saksamaa), Deniss Dragunski (Venemaa), Guram Odišaria (Gruusia) (peamiselt küll tõlkija ja kirjastaja vahendusel), Jan Rahman, Kristiina Ehin, Triinu Laan, Bronka Nowicka (Poola), Ervin Õunapuu, Christine Dwyer Hickey (Iirimaa), Mika Keränen jt, kuid publikurekordi lõi hoopis Kalle Kasemaa vestlusõhtu „Piibel ja Koraan”, küllap ajakajalistel põhjustel ja nii menukalt, et linnaraamatukogu saal oli pilgeni publikut täis ja nii mõnigi erudeeritud teoloogi ja tõlkijat kuulama tulnutest oli sunnitud lahkuma. Akadeemilist mõõdet esindasid festivalil veel emeriitprofessor Anne Lill põneva loenguga „Elu ja surma müsteerium Iphigeneia tragöödias” ning professor Marek Tamm ja dotsent Ülar Ploom vestlusõhtuga „Maailma mõõtmine Umberto Eco moodi”. Tõlkimisele keskendusid „Värske Rõhu” vestlusring Rauno Alliksaare, Lauri Saaberi, Asko Kriiska ja Elin Sütistega ning Tatjana Sigalova luuletõlgete tund.
Luuletajaid ja luuleüritusi oli festivalil igale maitsele ja esinemas võis näha nii noori kui juba kogenud esinejaid: kohal olid Manfred Dubov, Hanneleele Kaldmaa, Berit Kaschan, Kristel Mägedi, Silvia Urgas, Merike Reiljan, Rasmus Rhode (Taani), Vigdís Howser Hardardóttir (Island), Ólöf Rún Benediktsdóttir (Island), Sara Rahmeh (Taani), Sirel Heinloo, Janar Sarapu, Andra Teede, Merca, Philip Meersman (Belgia) jt. Soome luuletajaid Henriikka Tavi ja Sanna Karlströmi kuulates selgus, et kuigi soome luulel läheb hästi, siis omanäolistest ja kõrgetasemelistest teostest hoolimata raamatupoed luulekogusid enam väga müüki võtta ei soovi ja see on toonud kaasa nii kirjanike-luuletajate loodud väikekirjastuste buumi kui ka pop-up-raamatupoed. Sama tendents ilmnes Makedoonia luuletaja Nikola Madzirovi luuleõhtul küsimuste-vastuste voorus, kus muu hulgas räägiti keelest kui ellujäämisvõimalusest ja luulest kui (sõja-)trauma leevendajast. Kārlis Vērdiņš esitas tõsimeelselt kelmikat luulet ja väitis, et Lätis kirjutatakse ja avaldatakse palju head luulet, sealhulgas eesti luuletõlkeid, ning raamatupoed müüvad neid jätkuva eduga. Juba mitmendat korda Tartut külastanud Briti luuletajad Peter Waugh ja Andy Willoughby pakkusid taas põneva, muusikaga ilmestatud kava, Willoughby luulerännakud Siberis ja Teesside’i hüljatud industriaalmaastikel haakusid hästi Waugh’ intellektuaalse hoiaku ja rohkem kõlale ehitatud luulega.
Üks elamuslikumaid luulerännakuid oli inglise-soome muusiku ja kunstniku Leighton Richard Phoenixi eksperimentaalne soolokava „Quietly Into the Night” apokalüptilise zombiluule ja Jussi Sinkkoneni kriipiva filmiga. Eksperimentaalsust pakkus ka Jaan Malini asemantilise romaani „Maa ja ilm” ettelugemine mitmes paigas ja Adam Randželovitši (Serbia) raamatuesitlus, mida kirjastus „;paranoia” tempis Mihkel Kleisi performance’iga. Rahvusvaheline luulerühmitus DAstrugistenDA (Peter Waugh, Philip Meersman ja Luulur) rabas süütuid möödajalutajaid ja Raekoja platsi välikohvikutes istujaid eksperimentaalse ja dadaistliku luule kavaga, kuni tuul haaras stsenaariumi- ja käsikirjalehed ning need tänavat pidi linnaraamatukogu poole pillutas.
Prima Vista pakkus taas huvitavaid kohtumisi ja põnevat kirjandust mitmelt maalt. Tasapisi on püütud uuendada kirjandusürituste formaati ja leiutada uusi kirjandusest kõnelemise viise. Loodan, eriti tulevase, 15. festivali ootuses, et püüdlused jätkuvad ja järgmisel aastal on leitud veelgi rohkem võimalusi, kuidas kirjandust linnaruumi viia ja kirjandusüritusi tavapärasest formaadist välja kasvatada.
